keeli, võs ta kõgi Euroopa vanade kultuurrahvaste vaimuvaraga vahetult tutvuda. Kuigi Bornhöe oli õpinud saksakeelses ning -meelses koolis ja hiljemgi liikus sageli baltisaksa võ saksikus keskkonnas, on ta vaimselt iseseisva inimesena juba varakult pü udnud vabaneda selle keskkonna üekügsetest mõudest, hukka mõstes valitseva saksa üakihi rahvuslikke ja seisuslikke eelarvamusi, konservatiiv-sust ja kõki kastipiiratust. Suur osa on Bornhöe arengus ilmselt olnud vene kirjandusel ja kultuuril, sügava austusega suhtus ta vene rahva parimaisse omadustesse. Seda nätab juba 1879. a. «Meelejahutajas» ilmunud pikem kirjutus «Vene rahvas», kus ta pü uab anda üevaadet vene rahva ajaloost ja kaasaegsest eluolust. Ta mägib venelaste vaprust, tö okust, küalis- 44? lahkust, rä agib nende imetlusvä arsest visadusest ja elujõst, ergust vaimust ja kunstimeelest, kõeleb vaimustusega suurepäasest vene rahvalaulust ja -tantsust, vene keele ilust ning väjendusrikkusest.