Saksamaa natside haardest pääseda, on jõudnud Lissaboni oma armastatud naisega, saanud ka pileti. Tema naisel diagnoositakse surmahaigus, sureb, ja nüüd tunneb, et pole mõtet minna uude maailma, sest ei oota teda seal midagi. Annab piletid noorpaarile mingile, ja läheb Prantsuse võõrleegioni. ,,Varjud paradiisis" viimane romaan, ilmus pärast surma. Tegevus toimub teise maailmasõja ajal Ameerika ühendriikides, peategelane Saksa pagulane, kes 1937st aastast kodumaalt lahkuma ja kes elab võõr passiga ja võõra nimega. Surnud mehe omaga. Tal on ajutine elamisluba seal ja seal samamoodi kirjeldatud emigrantide kogukonda USAs sõjaaegu, ja nende kannatusi, nende võitlust oma eksistentsi eest. Loomulikult on armastust, huvitavaid mõtteid. Ühine see, et minevikku ei meenuta, tulevikku pole ja on ainult ühes päevas. Antiikinimesed, carpe diem. Jõuab kätte sõja lõpp ja pagulased peavad otsustama, kas jääda Ameerikasse või minna tagasi kodumaale
temale meeldima hakanud piirilinna ja ümber kolima Passausse, s.t. asuma elama päris Saksamaale. Tolleaegse Austria tolliametniku saatus tähendas sageli hulkurielu. Juba lühikese aja möödudes pidi isa taas ümber kolima, seekord Linzi. Seal ta läks pensionile. Muidugi ei tähendanud see seda, et vana mees sai rahu. Vaese väike-majaomaniku pojana ei saanud ta juba alates noorusest tunda eriti rahulikku elu. Ta ei olnud veel 13-aastanegi, kui tal tuli esimest korda kodumaalt lahkuda. Vastupidiselt "kogenud" kaasmaalaste ettevaatlikkusele suundus ta Viini, et seal mõni amet selgeks õppida. See oli möödunud aastasaja 50-ndatel aastatel. Inimesel on muidugi raske 3 kuldnat maks- nud söögitagavaraga ehku peale välja minna, selgete lootusteta ja kindlaksmääratud eesmärkideta. Kui ta sai 17-aastaseks, sooritas ta meistriabi eksami, saamata sellest rahuldust, pigem vastupidi.
ja enam hooletusse. Molotov sõimas hullemini kui kunagi varem, aga tulu ei olnud sellest kuigi palju. XXXV. Ka Indrek kuulus nende hulka, kes halvasti hakkasid õppima, aga temal oli selleks oma eriline põhjus. Tema sai nimelt mõnerealise kirja Saksamaalt -- sootuks lihtsa ja lühikese kirja sai. See kiri ajas ta niisugusesse ärevusse, nagu ta polnud ehk kunagi varemalt tundnud. Polnudki ime, sest tänini oli Indrek ikka ainult kodumaalt kirju saanud, kõige kaugemad vend Andrese omad ,,Poolamaa põhjast", nüüd tuli esimene kiri välismaalt, täiesti esimene, ja käis nõnda, kui teda saksa keele asemel eesti keeles esitada: ,,Kas teil on ka mõnikord igav? Minul on. Hirmus igav on mõnikord! Sellest need readki. Ärge pange neid pahaks ega olge ka eriti rõõmus, sest nad on igavuses kirjutatud. Täna kirjutan ma vähe, aga kui ma näen, et sellest on abi, siis tuleb rohkem. Oma aadressi ma Teile praegu ei