Heatahtlik toon väitlemisel vastastega või vastuste puudumine viimaste rünnakute puhul kõik see osutus ei millekski muuks, kui madalaks ja kavalaks manöövriks. Heakskiitvad teatrialased retsensioonid kuulusid alati juudi autoritele. Karm kriitika ei langenud mitte kunagi mitte kellelegi teiste, kui sakslastele peale. Torked Wilhelm II vastu muutusid süstemaatili-seks, nagu ka prantsuse kultuuri ja tsivilisatsiooni eriline allakriipsutamine. Kirjandusliku novelli pikantsuse viisid need organid lihtlabase sündsusetuse tasemele. Isegi nende saksa keeles oli midagi võõrast. See kõik kokkuvõttes pidi inime- si niivõrd eemaldama kõigest saksapärasest, et seda sai teha ainult teadlikult. Kes siis oli sellest huvitatud? Kas see oli ainult juhus? Niiviisi jätkasin mõtlemist ma sel teemal. Kuid minu lõplikku järeldust kiirendas rida teisi asjaolusid
neitsi oli. Ta teadis ju, milline ülesaamatu häbelikkus tekkis amuleti võimu ja mustlastüdruku vooruse kahekordsest toimest, ja matemaatilise täpsusega arvutas ta välja, kui palju suudab vastu panna see neitsilikkus ruudus. Ses suhtes oli ta niisiis rahulik. Tähendab, ka tema ei osanud enesele Esmeralda kadumist seletada. Ta oli sügavalt kurb. Ta oleks jäänud kõhnemakski, kui see üldse võimalik oleks olnud. Ta oli kõik unarusse jätnud, isegi oma kirjandusliku tegevuse, isegi oma suure teose «De figuris regularibus et irregularibus» ', mida ta kavatses trükkida, niipea kui ta raha saab (ta sonis aina trükkimisest sellest ajast peale, kui oli näinud kuulsate Vindelin de Spire'i * tähtedega trükitud Hugues de Saint-Victori * «Didascalon'i»2). Korrapärastest ja ebakorrapärastest kujunditest (lad. k.). Õpetus 291 Ühel päeval möödus ta nukras meeleolus Kaelakohtu palatist ja nägi palju rahvast Justiitspalee sissekäigu ees.
tema põhiolemust, puhastades sellega Athose eetika klassiegoismi elementidest. See «inimlik põhiolemus» ongi see, mis kindlustab Dumas' kangelastele lugeja sümpaatia ja poolehoiu ning nende moraalse ja faktilise võidu Cromwelli, Mazarini ja kuninganna Anna üle. Triloogia viimane osa «Vikont de Bragelonne ehk kümme aastat hiljem» erineb nii mõneski suhtes triloogia eelnevatest osadest. Asi pole ainult selles, et viimane osa on autoril seiklusromaanina, kirjandusliku teosena hoopis vähem õnnestunud. Põhiline on see, et kangelaste saatused jõuavad traagilise lahenduseni ja romaanist on kadunud võimas võitlev optimism, kangelaslik entusiasm, sundimatu lõbusus -- kõik see, mis nii väga köidab kuulsas «Kolmes musketäris». Traagilise lõpu juures pole süüdi musketärid, nende vead ja eksimused, vaid saabuv uus epohh, uus aeg. «Vikont de Bragelonne'i» tegevus toimub Louis XIV valitsuse algaastail, ajajärgul, kus absolutism on lõplikult
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
