ühelpäeval ärgates oli mõmmi kadunud , ja ta võttis kaasa tüdrukule kuulunud asja - südame . # Ka kuristiku äärelt on võimalik tahasi pöörata # Everytime I think of you, I'm sad. Everytime I hear your name, I'm mad. But everytime I think of how you made me feel, I'm glad. # Minu pisarad voolavad üksteise järel mööda nägu alla. Ma ei nuta kurbusest, tegelt ma ei nutagi. need pisarad voolavad vihast, mis nüüd lõpuks kees üle ääre. Ma ei taha enam andestada, nuttta ega isegi naerda. Varem, ei tahtnud ma valimistada teistele seda rõõmu, et ma olen kadunud. nüüd tahan ma seda rohkem kui iial varem. Ma tahan saada mullaga üheks ja jäädagi. # Maailmas on mitmesuguseid inimesi. Need, kellega ootame kohtumist, need, kellega poleks tahtnud kunagi kohtuda ja mõned need, kellega kohtumisest suuremat õnne pole. # Kuid kuhu peaksin ma sinu liigitama? Sa olid pikka aega mu sõber
et puudu on vaid mõnede raudmeeste luud.Hiie oli õnnelik, et võib Leemetiga tagasi koju minna. Leemet avaldas Hiiele armastust. 25. Hommikul asuti kodu poole teele. Vanaisa lubas peagi järgi tulla. Neid ootasid Pirre ja Rääk, kes olid nende paati puu otsast näinud. Täil oli Hiie üle hea meel. Pirre ja Rääk ei võtnud vastu Leemeti kaasavõetud kolpaid, sest need olid tänapäeva inimese, raudmeeste ja munkade omad liiga moodsad inimahvide jaoks. Kohale jooksis ka Ülgas. Leemetis kees viha. Ta hüppas vanamehele noaga kallale. Leemet tahtis Ülgasel pea otsast lüüa, kuid oli liiga kogenematu ning lõikas Ülgasel kõrva ja põse ära. Ülgas jooksis ulgudes minema, ähvardades, et hiiekoerad rebivad Leemeti lõhki. Hiie lubas Ülgase kõrva päikse käes ära kuivatada ja endale kaela riputada.Ema ja Salme langesid neile kaela. Nad rääkisid, et Tambet ja Ülgas olid neid kodust otsimas käinud. Tambet oli Mõmmit lükanud ja too oli istuli tulle kukkkunud
Hiie oli õnnelik, et võib Leemetiga tagasi koju minna. Leemet avaldas Hiiele armastust. 25. Hommikul asuti kodu poole teele. Vanaisa lubas peagi järgi tulla. Neid ootasid Pirre ja Rääk, kes olid nende paati puu otsast näinud. Täil oli Hiie üle hea meel. Pirre ja Rääk ei võtnud vastu Leemeti kaasavõetud kolpaid, sest need olid tänapäeva inimese, raudmeeste ja munkade omad liiga moodsad inimahvide jaoks. Kohale jooksis ka Ülgas. Leemetis kees viha. Ta hüppas vanamehele noaga kallale. Leemet tahtis Ülgasel pea otsast lüüa, kuid oli liiga kogenematu ning lõikas Ülgasel kõrva ja põse ära. Ülgas jooksis ulgudes minema, ähvardades, et hiiekoerad rebivad Leemeti lõhki. Hiie lubas Ülgase kõrva päikse käes ära kuivatada ja endale kaela riputada.Ema ja Salme langesid neile kaela. Nad rääkisid, et Tambet ja Ülgas olid neid kodust otsimas käinud. Tambet oli Mõmmit lükanud ja too oli istuli tulle kukkkunud
teine inimene ei vaja! Ma kannan sind igal pool kaasas – oma mõtetes, oma südames, oma hinges… Minu tunded ei saa lihtsalt kirjeldada! Sa oled kõige vajalikum! Iga minut…iga sekund ja iga tund kui sinuga olen, on kõige tähtsam! Tead, võiksin kirjutada ükskõik kui palju, et sa teaksid kui tähtis sa oled… * Minu pisarad voolavad üksteise järel mööda nägu alla. Ma ei nuta kurbusest, tegelt ma ei nutagi. need pisarad voolavad vihast, mis nüüd lõpuks kees üle ääre. Ma ei taha enam andestada, nuttta ega isegi naerda. Varem, ei tahtnud ma valimistada teistele seda rõõmu, et ma olen kadunud. nüüd tahan ma seda rohkem kui iial varem. Ma tahan saada mullaga üheks ja jäädagi.. * Oli tormine öö .. Väike tüdruk kõndis rannal, ja korjas liivalt meritähti, kes olid tänu tormile veest välja lennanud. Mööda juhtus jalutama üks keskealine mees, kes vaatas tüdrukut imeliku pilguga.
Niipea kui tila kella vasega kokku puutus, hakkas kohe võbisema tala, mille küljes ta rippus. Ka Quasimodo võbises kellaga kaasa. «Aa!» karjus ta mõttetult naerma pahvatades. Kõmisev kell hakkas kiiremini võnkuma, ja mida suuremaks ta hoog muutus, seda enam lõi Quasimodo silmades leegitsema fosfortuluke. Lõpuks sai kell kätte oma täishoo; kogu torn värises: talad, vihmarennid, kivid, kõik müdi-ses kaasa alates alusvaiastikust kuni ristlillikuteni tornitipus. Quasimodo kees siis üle: ta jooksis siia-sinna, värises koos torniga pealaest jalatallani. Kütkeist pääsenud märatsev kell näitas vaheldumisi kord ühele, kord teisele torniseinale oma pronkskurku, kust välja paiskus tormihoog, mida võis neli penikoormat ringi kuulda. Quasimodo asus 8 3 selle avatud kurgu ette, ja kella käiku jälgides kükitas ta vahel maha, tõusis vahel jälle üles, hingas endasse jalustrabavat õhku, vaatas mõnikord alla platsile, mis kakssada jalga allpool
ARVI TAVAST MARJU TAUKAR Mitmekeelne oskussuhtlus Tallinn 2013 Raamatu valmimist on finantseeritud riikliku programmi „Eesti keel ja kultuurimälu 2010” projektist EKKM09-134 „Eesti kirjakeel üld- ja erialasuhtluses” ja Euroopa Liidu Sotsiaalfondist. Kaane kujundanud Kersti Tormis Kõik õigused kaitstud Autoriõigus: Arvi Tavast, Marju Taukar, 2013 Trükitud raamatu ISBN 978-9985-68-287-6 E-raamatu ISBN 978-9949-33-510-7 (pdf) URL: tavast.ee/opik Trükitud trükikojas Pakett Sisukord 1 Sissejuhatus 8 1.1 Raamatu struktuur . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10 1.2 Sihtrühm ja eesmärk . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 I Eeldused ...
» Seda öeldes läks d'Artagnan trepist üles ja jättis peremehe maha veidi rahunenuna küsimustes, mis tundusid talle väga tähtsatena: võla kättesaamine ja elu. Üleval oli joonistatud koridori kõige silmapaistvamale uksele musta tindiga hiiglasuur üks. D'Artagnan koputas ja vastuse peale, et tülitaja oma teed läheks, astus ta sisse. 273 Porthos lamas voodis ja mängis käe harjutamiseks Mousquetoniga lanskneed. Tulel keerles praevarras põldpüüdega ja suure kamina kahel nurgal kees söepannidel kaks kastrulit, kust imbus jänesefrikassee ja kala kahekordset lõhna, mis meeldivalt ärritas haistmismeelt. Pealeselle oli kirjutuslaud ja kummuti marmorplaat kaetud tühjade pudelitega. Sõpra nähes karjatas Porthos suurest rõõmust. Mousqueton tõusis aupaklikult, loovutas oma koha d'Artagnanile ja läks vaatama kastruleid, mis näisid olevat tema erilise kontrolli all. «Ah, pagan, see olete tõesti teie,» ütles ta dArtagnanile. «Tere tulemast ja andke
«Oh, sind küll oma toppimisega! Arvad sa, et rotid viisid ära lina? Kuhu see siis jäi, Lize?» «Jumala eest, mul pole aimugi, missis Sally. Eile rippus nööril, aga nüüd on läinud; enam ei ripu.» «Ma usun, nüüd on küll maailma ots käes. Niisugust asja pole ma veel eluilmaski näinud. Särk, lina, lusikas, kuus küü ...» «Missis Sally,» tuli üks väike neegripoiss sisse, «üks küünlajalg on kadunud.» «Tee, et sa käod, või ma peksan su vaeseomaks!» Tädi otse kees vihast. Varitsesin head juhust, et sääred teha ja metsa giinna seniks, kuni torm möödub. Tädi märatses edasi; muud polnud kuulda kui ta vihaseid seletusi. Teised olid kõik alandlikult tasa. Äkki tegi onu Silas totra näo ja võttis lusika taskust. Tädi jäi vait, suu lahti ja lõi käsi pea kohal kokku. Mis puutub minusse, siis soovisin, et oleksin teises maailma otsas. Aga mitte kauaks, sest tädi ütles: 457 «Seda ma just arvasin. See oli sul kogu aeg taskus
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
