Vaeslaps ja talutütar (Ollakse kujutletaval saunalaval. Nägus ja heatahtlik vaeslaps vihtleb ilma ühegi kaebuseta vanureid, kes häälitsevad oma eale kohaselt samal ajal tütarlast ka kiites.) Jutustaja:Laupäev on vanadele eestlastele ikka olnud suur saunapäev. Saunas käijaid oli mitmesuguseid, meie näidendi peategelane, aga heatahtlik tütarlaps, kes aitas kombekalt vanureid ja sai ise lavale minna alles siis, kui kõik saunalised läinud olid. Nii ka seekord. (Kilin ja kolin, Vanapagana tõld tuleb) Vaeslaps omaette:Mis jant see nüüd siis lahti on, kilin ja kolin nagu mitu saksa tõlda oleks läve ees peatunud. Panen õige särgi selga ja vaatan üle ukseprao, mis seal toimub. (Näeb Vanapaganat ja tema seltsilisi teeb risti ukse ette ja jookseb lavale) Vanapagan väljast:Tule nüüd välja, tütreke, lähme ära! Vaeslaps:Ei ole riideid, ei saa minna! Vanapagan:Küll lasen kodust riided tuua, ütle, tütreke, mis sulle tarvi...
E. Brontë ,,Vihurimäe" tegelase Catherine analüüs Kätlin Nedo 11.klass Kuidas jutustaja mrs.Dean esitab tegelast Catherine`i? Kui Catherine veel noor oli, oli ta käitumine niisugune, mida mrs.Dean varem näinud ei olnud, ta pani kõigi kannatuse viiskümmend korda päevas proovile. Tegi sageli pahandust. Catherine`i tuju oli alati kõrgpunktis, ta suu oli alati tegevuseslaulmas, naermas ja tüütamas kõiki neid, kes sedasama ei teinud. Samas oli ta ka hooliv ning mänguhuviline. Kui Catherine juba vanem oli, oli mrs.Dean talle ikka nagu ema eest majapidajanna
''Ajaloo keerises'' on Andrus Kivirähki novell, mis on ülesehituselt klassikaline proosatekst. Sissejuhatav osa, kus jutustaja looga algust teeb, annab aimu sellest, mis lugejat ees ootab. Edasi areneb lugu vestluseks, kus tulevad välja tegelased. Pinge hakkab juba varakult tõusma, kui lugejani tuuakse rida sündmusi, mille järel on ka kulminatsioon ehk lugeja hakkab mõistma loos toimuvat olukorda. Pööre toimub üheaegselt lõpp-pingega ning lugeja emotsioonid on haripunktis ega tea, millise lõpuga on lugu. Seejärel saabub väga ootamatu lõpplahendus.
Arvustus E. A. Poe „Usheri Maja langus“ Lugu õhkab endast hirmu ja süngeid hetki. Autor on jätnud peategelase tundmatuks, ent suutnud panna lugeja sellisesse olukorda, kui viibiks tema kõrval. Tekib gooti stiilis õhkkond ümber ja põnevus, mis edasi juhtuda võib. Palju on kasutatud just nimelt gootikale traditsioonilisi elemente, nagu halb ilm ja tume maastik. Kogu tegevus algab sellest, kuidas jutustaja jõuab salapärase Usheri Majani. Andes edasi pika ja vägagi detailse kirjelduse majast, suudab ta manada lugeja silme ette pildi majast, mis õhkab õudust ja räsitud eluviisi. Seejärel kohtub jutustaja oma noorus-ea sõbraga, kes ta sinna kutsus, ent põhjust avaldamata. Hiljem saab ta oma kauaaegse sõbra käest teada sõbra õe surmast, mis on meeletult suurt mõju avaldanud temale. Nad matavad ta koos maha. Järgmisel ööl on väljas hirmus torm ja mõlemad satuvad
1. Loo algul kannatab jutustaja unetuse all, otsides tõelist kannatust, avastab ta, et tunneb end elusamana surevate inimeste keskel. Miks see nii on? Jutustaja tunneb end elusamana surevate inimeste keskel, kuna ta sai nende seas oma emotsioone näidata. Kui Bob, kes oli kulturist, kallistas teda, tundis ta vabadust, ehk lootuse kaotamist. Jutustaja oli siiski õnnelik, et ta füüsiliselt oli terve, erinevalt vähihaigetest. Tema keha ei kandnud vähki ega vereparasiite nagu nende haigete kehad. Tihtipeale mõtlevad inimesed välja pseudohaiguseid, et teised saaksid neid haletseda, kuid just selliste isikutega kokku puutudes saadakse aru, kui suure väärtusega on inimelu tegelikult. Lisaks sellele arvan, et jutustaja uneprobleem seisneski selles, et tal oli vaja ennast kusagil emotsionaalselt välja elada ning toestusrühm
Loo tekkimiseks on vaja, et tekst väljendaks sündmusi. Vaja on ka jutustajat, kes lugu pajataks. Lugu saab jutustada ka tagant ettepoole, nt kriminaallugudes, segada ära oleviku ja mineviku, ajad . Süzee on sündmuste jutustamine, mis ei pruugi olla kronoloogilises järgnevuses. Faabula on sündmuste jutustamine ajalis- põhjuslikus järnevuses. III JUTUSTAMINE Kes jutustab? Autor? Teoses võib leiduda erinevaid vaatepunkte, kelle silme läbi lugu räägitakse. Jutustaja võib olla keegi "meie" hulgast, minajutustaja, need võivad ka vahelduda. Tema jutustaja esineb sageli kõiketeadaja jutustaja rollis, kes teab kõike ja vaatab kõike sageli eemalt. Kirjanik valib sageli loo rääkijaks kas mõne oma tegelase või loost väljaspool seisva jutustaja. Siin oluline ka tekstuaalne autor.
Karl Ristikivi ,,Hingede öö" sisukokkuvõte ja lühike analüüs Raamat koosneb kolmest osast ,,Surnud mehe maja", ,,Kiri proua Agnes Rohumaale" ja ,,Seitse tunnistajat". Esimese osa peatükid ei ole nummerdatud. Iga uus peatükk algab tsitaadiga, tavaliselt värsireaga mõnelt luuletajalt. Esimene osa algab kirjeldusega vana-aasta õhtust. Autor jutustab kogu lugu mina-vormis, seega nimetagem peategelast siin ja edaspidi jutustajaks. Jutustaja kirjeldab oma suhtumist vana-aasta õhtusse. Ta on loo toimumise hetkel üksi pagulasena võõras riigis, Rootsis, ja hulgub mööda Stockholmi tänavaid, lihtsalt et vana-aasta õhtut mitte kodus mööda saata. Jutustaja ei tahtnud õhtuks minna tuttavate poole, ehkki oli kutsutud. Ta sooviski veeta õhtu teatud üksinduses. Niimoodi mööda tänavaid hulkudes kohtab ta igalpool rõõmsaid nägusid, mis temas vastumeelsust tekitavad. Ta püüab leida
mooduse(mood) ja hääle(voice), nimetades neid kokku kui lihtsalt "vaatepunkt" ja alahinnates sellega nende eristatavust. Genette eristab kaks instantsi: Kes näeb ? (vaatepunkt, fokalisatsioon) ja Kes räägib? (jutustamine). "Kes näeb?" küsimuse tarvis võtab kasutusele abstraktse termini fokalisatsioon (focalization)- ,,jutustamise fookus" ning jagab selle kolmeks eri tüübiks: 1) Nullfokalisatsioon ehk mittefokaliseeritud: Jutustaja > Tegelane; "piirangut pole" Kõikvõimas jutustaja, kes teab rohkem kui Tegelane, täpsemini: ütleb rohkem, kui tegelased teavad; nn vaade tagantpoolt. (klassikaline tüüp) 2) Sisemine (intra-) fokalisatsioon: Jutustaja = Tegelane; "piirang on sisemine" Jutustaja ütleb ainult seda, mida antud tegelane teab. Sisemine fokalisatsioon saab olla: a) parandatud, kus kõik läheb läbi tegelase (The Ambassadors, Strether); peaaegu kunagi ei jääta
Teose peaideeks on Eesti olukord Nõukogude okupatsiooni ajal ning nimitegelase püüe taastada iseseisev Eesti Vabariik. Teosest käis läbi palju probleeme ning enamik neist lahendati ühe peatüki jooksul. Püsivamateks probleemideks olid koputajad, keda mainti teoses korduvalt, reeturlikud kaasmaalased ning nimitegelase suutmatus tuua tagasi vana eestiaja kord. 4. Teose peategelase iseloomustus Tegelase suhe loo jutustajaga Selles teoses on tegelane ja jutustaja üks ja sama isik. Jutustaja kirjeldab oma isiklikust vaatepunktist kõiki teoses olevaid sündmusi. Lugeja kohtub tegelasega esimese peatüki esimeses lauses, kus jutustaja/peategelane ennast lugejatele tutvustab. Tegelase suhe iseendaga Tegelane peab endast kõrgelt lugu, kuid saab aru, et ta on jutustamise hetkel juba vana. Teose käigus hindab jutustaja korduvalt oma motiive ning valikuid ning harilikult leiab ta, et ta on käitunud õigesti
Teoses on peaagu kõik klassikalise narratiivi omadused: sissejuhatus, sõlmitus, pinge tõus, kõrgpunkt, pööre ja lõpp-pinge, ent lahendus on jäetud lahtiseks.Tegemist on üsna realistliku, ent vürtsitatud looga, millel on absurdne ja totter lõpp. Novelli jutustamistüüp on järgnev, jutustatakse toimunud loost, kuhu on sisse põimitud kahe tegelase meenutused möödunud ajast. Lugu algab ühe noorpaari üsna tavalise hommikuga nende kodus, ent juba novelli esimeses lauses edastab jutustaja lugejale, et sellel päeval leiavad aset negatiivsed ja tavatud sündmused. ,,Kurjakuulutavaid märke oli õhus juba hommikul ---". Esialgne pisikeste äpardustega päeva algus hakkab üsna kiiresti arenema Kivirähkile omaste rõvedate lugudega, mida selles novellis jutustab meenutustena edasi loo kolmas tegelane, kellele esimesed kaks külla lähevad. Lugeja huvi ja pinge on saavutatud ja kestavad sealtmaalt loo lõpuni.
2. Kuna Eeva oli Timo naine oli ta seotud ka Timo probleemidega. Eeva enda probleemiks oli Timo vend Karl, kes tahtis teda endale naiseks. 3. Kuigi Eeva oli alguses talutüdruk, siis pärast õppimist oskas ta ennast korrektselt väljendada ja oskas mitmeid keeli ( olid üllatunud ka need, kes teda alguses ei sallinud). II. TEOSE ANALÜÜS 1. Teos on kirjutatud Jakob Mättiku vaatenurgast ja kirjeldab Timo elu (peategelane). Novell on kirjutatud päevikuna. Jutustaja on Timo naise vend Jakob, kes elas koos nendega Võisikul ning räägibki sealsest elust. Jakob oskab hästi kirjeldada Timo mõtteid, kuna leidsin mehe keisrile saadetud kirja mustandi. Jakob abiellub raamatu lõpupoole Annaga, kuid tegelikult armastab endiselt Jettet ( endise Võisiku valitseja tütar). Jakob aitas Eevat ja Timo alati, eriti nende põgenemisplaani juures. 2. Üheks suurimaks põhjuseks miks Timo hulluks tembeldati oli tema kiri
... [romaani] vormi ja sisu (või teemade, stiili ja narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik ... kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. Mario Vargas Llosa, Letters to a Young Novelist, tõlk. Natasha Wimmer, New York, 2002,23, 25–26. Anakrooniad (analepsis-tagasivaade ja prolepsis e.ettevaade). (anakronism- eksimus kronoloogia vastu; mingi sündmuse, nähtuse jne. asetamine väärasse aega) Jutustajatüübid homodiegeetiline- jutustaja kui üks loo osalistest ja autodiegeetiline- peategelane on jutustaja. Heterodiegeetiline – väljaspool lugu, (hierarhia tipus) seisev, sageli (kuid mitte alati) kõiketeadev , omab juurdepääsu kõigile sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased, enamasti lugejale usaldusväärne. Alatüüp nn. kõiketeadev jutustaja, taotleb usaldusväärsust ja autoriteeti, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Esineb sageli realistlikus romaanis. NB
Episoodilised tegelased Esinevad teoses põgusalt Jutustaja Hääl, mis edastab teose sündmustikku Vaatepunkt Paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse Minajutustus Sündmustik antakse edasi ühe tegelase piiratud vaatepunktist Sisemonoloog Tegelase sisekõne Teadvuse vool Edastab tegelase mõtted hüplikena Temajutustus Kolmandas isikus piiratud vaatepunktiga Kõiketeadev jutustaja Jumalik pilt, võib analüüsida ja kommenteerida toimuvat või ka vaid kiretult kirjutada. Liikuv vaatepunkt on kõiketeadval jutustajal Liikuv vaatepunkt Liikuv vaatepunkt on kõiketeadval jutustajal Tegelase analüüs: (......) Bioloogiline – päritolu ja välimus aspekt Psühholoogiline - mõtted, soovid, lootused Sotsiaalne – amet, elukoht, varanduslik seis, klassikuuluvus, suhted
Karl Ristikivi ,,Hingede öö" sisukokkuvõte ja lühike analüüs Raamat koosneb kolmest osast ,,Surnud mehe maja", ,,Kiri proua Agnes Rohumaale" ja ,,Seitse tunnistajat". Esimese osa peatükid ei ole nummerdatud. Iga uus peatükk algab tsitaadiga, tavaliselt värsireaga mõnelt luuletajalt. Esimene osa algab kirjeldusega vana-aasta õhtust. Autor jutustab kogu lugu mina-vormis, seega nimetagem peategelast siin ja edaspidi jutustajaks. Jutustaja kirjeldab oma suhtumist vana-aasta õhtusse. Ta on loo toimumise hetkel üksi pagulasena võõras riigis, Rootsis, ja hulgub mööda Stockholmi tänavaid, lihtsalt et vana-aasta õhtut mitte kodus mööda saata. Jutustaja ei tahtnud õhtuks minna tuttavate poole, ehkki oli kutsutud. Ta sooviski veeta õhtu teatud üksinduses. Niimoodi mööda tänavaid hulkudes kohtab ta igalpool rõõmsaid nägusid, mis temas vastumeelsust tekitavad. Ta püüab
iseloomulikud jooned. Tüüp on ilma eriomaste iseloomujoonteta, ent ta aitab ilmekalt avada ajastule eriomast. Sügav tegelane – on arenev ja keeruline, detailselt kujutatud, sisevaade tema sisemaailma. Sügav tegelane on võimeline lugejat üllatama, lame mitte. Lame tegelane – muutumatu, lihtsakoeline, lugejale ei anta tema kohta palju informatsiooni, esindab üht ideed või iseloomujoont. ● Kelle nimel räägib kirjandus ? Jutustaja positsioon tekstis: ● Heterodiegeetiline jutustaja – asub väljaspool lugu, seisab hierarhia tipus (nagu Jumal), omab juurdepääsu kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased on ka nn. kõiketeadev jutustaja. Liigub ajas ette ja taha, teab rohkem kui tegelased ja lugeja. Heterodiegeetiline jutustaja ei pruugi siiski näha tegelase(te) sisse. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev jutustaja.
4) deskriptiivne paus nullprogress Vaatepunkti küsimused Genette'i käsitluses Moodus (distants, perspektiiv, fookus) vs. hääl (ehk fokalisatsioon vs. narratsioon: Kes näeb/ tajub? vs. Kes räägib?) Fokalisaatori mõiste see, kes vastutab jutustuses väljendatud vaatepunkti eest Fookus näitab, kui kaugele tegelaskuju ellu (mõtetesse, tunnetesse jms) meil on võimalik tungida ning kui paljusid karaktereid meil üldse lubatakse lähemalt vaadelda. Nullfokalisatsioon jutustaja teab tegelaskujust rohkem (jutustaja > tegelaskuju) _ Sisemine fokalisatsioon - jutustaja ja tegelaskuju teadmised on võrdsed (jutustaja = tegelaskuju) _ Väline fokalisatsioon jutustaja teab tegelaskujust vähem Homodiegeetiline jutustaja on jutustatava maailma osa Heterodiegeetiline jutustaja ei ole jutustatava maailma osa; Autodiegeetiline (homodiegeetiline) jutustaja on samas peategelane, jutustab otsekui oma lugu. nelja tüüpi jutustajaid:
juhtunut, tegelase välimust jne) - Hüpe ehk ellips märgib seda loo osa, millest tekstis ei räägita o Tähtsusetu hüpe – ebaolulise informatsiooni kõrvalejätmine o Tähtis hüpe – olulise informatsiooni varjamine ja pinge kruvimine Jutustajatüüp ja jutustamistüübid - Jutustamistüüp o Järgnev – jutustatakse millestki möödunust (väga tavaline) - Jutustajatüüp o Autodiegeetiline – peategelane kui jutustaja. Eesmärgiks on subjektiivse kogemuse ja emotsioonide võimalikult täpne esitamine. Jutustaja kui peategelane Lugu esitatakse jutustaja perspektiivist, sügavam sisevaade jutustaja sisemaailma, samas ka piiratum. Autodiegeetiline jutustaja võib asuda ka suhteliselt kõiketeadva jutustaja positsioonil. Lugeja võtab sageli omaks autod. jutustaja
kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama) Mõned küsimused, mida võib esitada eepilisele tekstile Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Millisest perspektiivist me `näeme' tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega? Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine)
hetkel toimuvat. Näide pausist: ,,Läbi kirstu lõhnasid vanad tinataldrikud ja kannud. Lõuka juures lõhnas torupilli magu, pihid, nahklõõts ja kaks suurt õllekruusi, kumbki omal viisil. Raamatuis oli naha, koi ja juudi lõhn." Lugu ja tekst käivad käsikäes, ehk siis käivad samaaegselt. See tekitab rütmi. See on oluline, et edasi anda millise aja vältel see kõik toimus. 2. Jutustaja positsioon teoses on heterodiegeetiline, see tähendab, et jutustaja on väljaspool lugu, justkui hierarhia tipus seisev. Jutustaja suhtumine tegelastesse ja ümbrusesse ei tule novelli lugedes väga hästi välja. See on niiviisi seetõttu, et jutustaja enda poolt kommentaare lisatud pole, ta ei väljenda oma arvamust. Kogu lugu jutustatakse läbi koer ,,Popi" vaatenurga ning kuidas tema seda kõike näeb. 3. Tegemist on kolmandas isikus jutustatud looga. Jutustaja räägib kõike läbi tegelaste vaatenurga
Jõulde ootuses Jutustaja: Peres elab kolm last: Mari, Laura ja Tarmo. Lapsed ootavad väga jõule. Aga nad peavad veel veidi ootama, sest jõuldeni on jäänud veel mõned päevad. Lastel on iga aasta ka jõuluvana käinud. Ka sel aastal on nende suur soov, et jõuluvana tuleks. Tarmo: õdedele: Ma ootan juba nii väha jõule! Laura: Mina ka! Mari: Ka mina ootan jõule väga. Mul on juba jõuluvanale juba kiri ka tehtud! Laura: pöördub õe ja venna poole: Teate, me võime jõuludeks plaane ja tegevusi mõelda. Me võiksime näiteks mängida, luuletusi koos õppida, kelgutada, suusatada, uisutada ja veel muid põnevaid tegevusi teha! Mari: pöördub õe poole: Ohoh! See on küll hea mõte, et me teeme jõuludeks kõik plaanid ära. Elu on ju palju huvitavam, kui kõik on ilusti planeeritud! Tarmo: Plaane? Plaane? Kas te olete segi peast?!? Mina küll mingeid plaane ei hakka tegema! müksab õdesid Laura ja Mari: Ai! Mida sa nü...
Teksti lugedes ei ole aru saada, mis ajastul või kui palju aega tagasi minevikus tegevus toimus. Vaid korra esines novellis ka analepsis, kui Popi meenutas minevikku ja ega kui ta veel Isandaga koos ei elanud. Autor pole edasi andnud sündmustiku kindlat algus- ja lõppaega, kuid võib eeldada, et tegevus kestis mõne nädala. Sellest annavad aimu väljendid nagu ,,mitu päeva", ,,päevast päeva", ,,päevade kaupa" jne. Tekstis leidub ka pause. Näiteks võib tuua hetke, kui jutustaja kirjeldab Isanda tuba. Leian, et novellis esineb tähtsusetu hüpe, kui Isand lahkub ning tagasi ei tule. Info, miks ta tagasi ei tulnud ei ole loos tegelikult oluline, kuigi lugeja võib selle üle mõtiskleda. Loo sisu selle põhjuse teadmisega ei muutuks. ,,Popi ja Huhuu" on tema-jutustus ja jutustaja on heterodiegeetiline, mis tähendab et jutustaja asetseb väljaspool lugu. Näib, et tegemist ei ole kõiketeadva jutustajaga. Jutustaja
Raamatu kaardistus 1. Prosper Merimee ,,Carmen" 2. Peategelasteks on mustlane Carmen ja hispaanlane don Jose, kõrvaltegelasteks on salakaubavedajad Garcia ja Dancairo. Garcia on ühtlasi Carmeni abikaasa. Tegelastena esinevad veel rännumees, kes on ühtlasi ka jutustaja ja tema kannupoiss. 3. Tegevus toimub Hiapaanias Andaluusias, põhiliselt Cordoba linnas. Tegevuskohtaks on vahepeal ka näiteks Gibraltar. 4. Tegevuse pingestumine toimub siis, kui jutustaja, tema kannupoiss ja don Jose on jõudnud oma ööbimispaika. Peale teiste uinumist läheb kannupoiss salaja don Josed võimudele üles andma. Tänu jutustajale see ei õnnestu ja don Jose pääseb minema. Edasi hakkab edenema sündmuste ahel. Jutustaja rändab Cordoba linna, kus ta kohtub Carmeniga. Carmeni kodus olles kohtab ta juhuslikult don Josed, kes on Carmeniga juba ammu tuttav. Peale seda jutustaja lahkub ja hiljem märkab, et ta kell on kadunud. Mõni aeg
agressiivne kui varem. Vastupidi, ta andis Popile süüa ning vahepeal isegi poputas ning silitas teda, nagu kunagi varem oli seda teinud päris Isand. Lõpus saab lõpp-pinget ning lahendust kokku võtta Huhuu leiab köögist kasti, mis on ilmselt täidetud mingisuguse lõhkeainega ning selle maha visates lendavad mõlemad tegelased eri suundadesse laiali ning maja, mis oli koduks kõigile sündmustele, variseb kokku. Novelli jutustaja on heterodigeetiline, kuna ta asub väljaspool lugu. Jutustaja vestab tekstis toimuvat läbi Popi vaatepunkti, justnimelt läbi koera perspektiivi on sündmused antud kirjandusteoses esitatud ning fokusseeritud. Ka teose tegelasi kirjeldatakse läbi Popi vaatevinkli nii seletab jutustaja lugejaile koera mõtteid, kui Isand tuli hommikul Popit silitama: ,,Kui hea oli ometi Isand, kui seal tema ees istus, must kuub põrandal voltis! Ta nägi vaevalt ta pehmet naeratust hommiku videvikus.'' Huhuud kirjeldab jutustaja läbi Popi nägemuse näiteks
Andrus Kivirähk – Ajaloo keerises Teksti sündmuste areng on esitatud kronoloogilises järjestuses ja jutustatakse millestki möödunust. Kui heietatakse mälestusi, siis on need ülejäänud faabulast selgelt eristatud. Sündmused on korrastatud lineaarselt, tegevus liigub ühes kindlas suunas. Tegelased Jaan ja Margit seavad end hommikul valmis vanatädi juurde minekuks. Esmapilgul tundub olevat tegu üsna normaalse päeva algusega, kuid jutustaja toob esile tagantjärele vaadates kurjakuulutavad märgid (ootamatu vihmasadu, läbipõlenud pirn, tolmurull külmkapis ja nii edasi). Ka Jaan tunneb ühel hetkel halba eelaimust, kuid ta ei ütle midagi. Kuigi alguses viidatakse selgelt, et lugu ei lõppe õnnelikult, siis puäanti see siiski ära ei anna. See on oluline, et tekitada lugejas põnevust ja ootusärevust, soovi teksti ühe korraga lõpuni lugeda. Tekstis esineb mitu
läks vaid poolenisti korda- väliselt muutus küll hundiks, aga inimese meel jäi pähe (ta ei jaksanud murda, ega ei oskanud ka ennast enam inimeseks tagasi muuta); tagasi hobuse juurde minnes jooksis hobune eest ära; koju minnes istus ta kolde nurka maha kust peremees ta leidis, ta vedas teda salasõnul kolm korda vastupidi ümber kivi- nii sai ta jälle inimeseks. · Peale juttu ütles jutustaja vanataadile: see jutt on küll väga ilus aga see ei põhjenda veel midagi. Juut-Juhan võis sulle ka nalja ette luisata, sa ei ole teda ikka ise oma silmaga näinud. · Vanataat tõi põhjenduseks selle, et kui mitte seda, siis vähemalt on ta sarnast lugu oma silmaga näinud. · Jutustaja palus vanataadilt, et too ka selle loo ära jutustaks. · Enne kui taat vastata sai, tõusis ema (poolpime) püsti ja jalutas minema.
,,Lolita" Vladimir (Vladimirovits) Nabokov sündis 1899. aastal St. Peterburgis ning suri 1977. aastal Pariisis. Mitmekeelne autor kirjutas oma esimesed üheksa novelli Venemaal, kuid hiljem kogus tuntust inglise proosaga. ,,Lolita ehk ühe üksildase hinge avameelne pihtimus" lühidalt ,,Lolita" on novelli pealkirjaks kuna peategelane ja loo jutustaja Humbert Humbert (H. H.) kutsus 12aastast Dolorest just Lolitaks (intiimselt ,,Aga minu kaisus oli ta ikka Lolita"). Novelli tegevusajaks on aeg enne Teist maailmasõda ja sealt edasi. Loo peategelane sündis 1910. aastal Prantsusmaal. Kuid 1947. aastal kolib H. H. Pariisist USAsse, kus toimub põhitegevus. Peategelasteks ongi nimitegelane Lolita ning H. H. Tähtsamad tegelased on veel Annabel Leigh, Charlotte Haze ning Clare Quilty.
JÕULUNÄIDEND ,,JÕULUSOOV" JUTUSTAJA (ELERI): ELASID KORD SÜGAVAL PAKSUS METSAS EIT JA TAAT, NEIL OLI POEG MADIS KEDA NAD VÄGA HOIDSID. NAD OLID KÜLL VAESED JA TÖÖD PIDI KÕVASTI TEGEMA, AGA ARMASTASID OMA POEGA VÄGA. MADIS OLI AITAS EITE TAATI IGATI. AGA SIIS TULI TALV JA METSAS OLI VÄGA KÜLM JA KÕLE. EIT (TRIINU) : MADIS, POEG TOO PAGARI JUUREST MEILE PÄTSI LEIBA. TAAT (ELERI): OOTA POJAKE ÄKKI SAAKSID KA PUUSEPA JUURES KÄIA JA TUUA KIRVE MIS MUL ÜKSPÄEV TEMA POOLE JÄI. MADIS (KASPAR/ELERI): HEA KÜLL JUTUSTAJA (ELERI): MADIS OLI VAHEPEAL TÄITSA KURI, ET EMA JA ISA TEDA NÕNDA KÄSUTAVAD, AGA TA MÕISTIS, ET EMA JA ISAL ON NIIGI RASKE. PEALEGI OLI SELLEL PÄEVAL JÕULULAUPÄEV JA TA LOOTIS, ET VÄHEMALT SELLEL ERILISEL PÄEVAL LASEVAD EMA JA ISA TA NATUKE KAUEM MAGADA JA PUHATA. POISI UNISTUS OLI NÄHA OMA ELUS ÜKSKORD JÕULUVANA. PAGAR (TRIINU) : TERE MADIS! TULID SOOJA LEIBA OSTMA TÄNASEKS PIDUPÄEVAS VÕI? MADIS (KA...
Naksitrallid Rotivastane relv (Kõik rotid liiguvad vastavalt sellele, mida jutustaja räägib) Jutustaja: ,,Kõige suurematest rottidest koosnev eriüksus, mis oli jagatud kahte ossa, lähenes aeglaselt, kuid järjekindlalt. Nende vurrud liikusid närviliselt, sõõrmed vedasid õhku, silmades helkis tigedus" Muhv: (paanikat tõstes) ,,Appikene! Neil on see kord mingi uus salakaval rotiplaan! Nad ründavad meid hoopiski külgedelt!" (masendunult) ,,Ja see tähendab ju, et meil pole mingit võimalust neile autoga otsa kihutada... Kuradi rotid!"
Tekstis esineb ajaline vahe sündmuste ja jutustuse vahel, mis on äärmiselt oluline, kuna loo peamine sõnum tuleb täielikult välja alles peale peategelase surma (Rotschild vahetab peale Jakovi surma oma flöödi viiuli vastu). Tekstis ellipse ei esine, küll aga leidub pause, kus kirjeldatakse näiteks Jakovi kodu, juutide orkestrit ja muud seesugust. Pauside eesmärgiks on olukordade või inimeste kirjeldamine, et anda ülevaade sündmustiku toimumiskohast ja tegelasest. Jutustaja on heterodiegeetiline, kuid ei tundu olevat täielikult kõiketeadev. Ta teab, mida peategelane mõtleb, samuti on ta kohal igas olukorras, kuid ei näi sündmuste käiku ette teadvat, ning tundub, et ta teab vaid Jakovi mõtteid. Jutustajal ei suhtle tegelastega, ning ei oma nendega ka emotsionaalset sidet. Ta kirjeldab sündmusi ja tegelasi neutraalselt, ei suuna lugeja arvamust, ning laseb lugejal ise otsustada mida tegelastest arvata. Jutustaja keskendub ainult peategelasele Jakovile ja
Teose sündmustik toimub 1830. Aastal. III. Teose tegelaskond Kui välja arvata vähem tähtsad tegelased, siis on teose tegelaskond suhteliselt väike. Probleemistiku keskpunktis on José ja Carmen. Kõige omapärasem tegelane on kindlasti Carmen. Ta oli mustlane, kuid ilusam kui kõik tema rahvusest naised. Carmeni iseloom oli aga keeruline ning ta oli väga salakaval. Teised tegelased nagu näiteks jutustaja ja José olid tüüpilised. Neil puudusid erilised ja meeldejäävad tunnusjooned. Põhilise tegelaste grupi moodustavad salakaubavedajad, kelle hulka kuuluvad ka José ja Carmen. Vähem tähtsad tegelaste grupid on mustlased, sõjaväelased ning ka Carmeni ohvrid. Omaette grupi võiks moodustada tegelikult jutustaja, kuna ta oli teoses eraldiseisev isik ja ei puutunud otseselt põhi sündmustikku. Peategelased olid José ja Carmen
ruutudele võiks lisada -akna, et oleks arusaadavam, millistest ruutudest jutt käib. Pause ei esine. Tekstist pole välja jäetud ega mööda mindud vähimastki pöördelisest sündmusest ega jätkatud jutustust hiljem uues olukorras, mil vahepealne aeg oleks justkui välja lõigatud kui ebatähtis või ülearune osa. Selles proosas on kõik sündmused küllalt tähtsad, et neid mitte alahinnata ja välja jätta, minnes edasi põnevama osaga. Jutustaja esitab teksti minevikus, kui sündmused on juba toimunud. Siiski on Popi mõtted toodud lugejani olevikus. See on oluline, et lugeja saaks ehtsa kohalolu tunde, tunnetaks Popiga üheaegselt rõõmu, õudust, hirmu ning alandlikkust. Teksti kaasaelamiseks on tarvis teadmatust tuleviku suhtes, täpselt niisamuti kui ka Popil, kes ei tea lugejaga sama aegselt, mis saab edasi- kas Isand tuleb tagasi ja kõik saab jälle heaks? Ajaline distants on lühike
" Tema lõppematu alkoholilembus saab ka lõpus nii Popile kui temale endale saatuslikuks. Isand ning Huhuu on pigem lamedad tegelased ning Popi on sügav tegelane. Tema maailmavaateid ning tundeid kirjeldatakse detailselt, samal ajal kui Isanda kohta väga palju informatsiooni ei jagata. Jutustaja on selles teoses heterodigeetiline ehk omab juurdepääsu kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele ning on loost väga hästi informeeritud, kuid ei asu jutus sees, vaid seisab väljaspool lugu. Jutustaja tundub olevat Popi suhtes väga kaastundlik ning suhtus kerge põlgusega Huhuu-sse. Kogu teos jutustataksegi just jutustaja vaatevinklist. Minu arvates mõjutab jutustaja vaatepunkt ning teose struktuur vägagi teksti tähendust. Kui jutustaja oleks olnud hoopis teksti sees ning teos oleks kirjutatud näiteks Huhuu vaatenurgast, ei oleks ta kindlasti kirjutanud nii pikalt sellest, kui hea ja hooliv on Isand ning, kuidas talle meeldib,
Naksitrallide jõulupidu Minu kui praktikandi osa jõulupeos on suure osakaaluga. Minu osaks on ehtida koos õpetajaga ära rühmaruum. Sellega olen saanud suurepäraselt hakkama. Tegime koos lastega kaunistusi. Õpetame koos rühmaõpetajaga lastele väikese jõulu näidendi. Peale selle õpetame veel lastele ka laule. Kuna muusikaõpetaja keeldub meiega koostööd tegemast siis oleme pidanud kogu vastutuse enda peale võtma ja ka peo kava oleme koos välja mõelnud. Minul kui praktikandil on üsna suur vastutus kogu peo eest. Näidendis osalen jutustajana. Jõulupidu toimub 17 detsember kell 16.00 Jõulupeo kava: A. Kumpase laul ,,Tasa, tasa" Algab näidend Jänesest ja hundist Jutustaja: Kui esimesed külmad saabusid, ehitasid hunt ja jänes endile toredad majad. Hunt samblast ja jänes ehitas puust. Majad olid lähestikku ning Hunt ja jänes said omavahel sõpradeks. Jänes: Tere hunt! Hunt: Tere jänes! Jänes: Ilm on pärsi jaheda...
mees on sunnitud tegema hdamaandumise Sahara krbes. Seal kohtab ta uue peva tusu ajal vikest printsi, kes palub endale joonistada lamba. Lendur ebannestub, kuna kski joonistustest ei ole piisavalt hea. Meeleheitel joonistab ta lpuks kasti ja vidab, et lammas on seal sees. llatuseks oli prints just seda soovinud. Jutuajamiste kigus tutvustab prints oma koduplaneeti, mis on vaevalt suurem kui maja. Seal on kolm vulkaani (kaks neist aktiivsed, ks kustunud). Kolmandal peval sai jutustaja teada, et selle planeedi mullapind kubiseb hirmsate ahvileivapuude seemnetest, millest tusnud vrseid prints igal hommikul kitkub. Jutustaja arvab, et see planeet on asteroid B-612. Vike prints armastab pikeseloojanguid ja htainust roosi, mis sndis hel hommikul koos pikesega. Viiendal peval saab jutustaja teada vikese printsi elusaladuse: mis saab siis kui joonistatud lammas tema heainuma lille maailmas, keda ta tunneb, ra sb. Jutustaja pdis Maa peal olevat nutvat
KALEVIPOEG Jutustaja: Irumäel kandis tuul Kalevipoja kõrvu imelise lauluhääle: "Kotkapoja raudaküüned valasivad vaga venda, raiskasivad neiu rahu. Kahekordne verevõlga piinab kotkapojukesta, koormab südant kõvernokal. Hoia, kotkas, kõvernokka, hoia ennast mõõga eesta: veri ihkab vere palka! Või enam kaljueite pikemalta pajatada." Nüüd sai Kalevipoeg viimaks teada, mil viisil ta oma emast ilma jäi. Kui Kalevipoeg koju sõitis tulid vennad uksele vastu ja otsustasid täita isa viimase soovi. 1.vend: On aeg liisku visata. 2.vend: Otsime sobiva koha kus kivi visata ja kes kõige kaugemale viskab saabki kuningaks. (Lähvad sobivat kohta otsima.) Kalevipoeg: See paik peaks sobima. Piisavalt pikk ja lai. (Vennad otsivad soviva kivi ja hakkavad kaugust viskama ning Kalevipoeg võidab.) (Lähevad Kalevipoeg, Kannupoiss ja Alevipoeg sood pooleks jagama.) Kalevipoeg: Jagame soo pooleks. Vetevaim: Palun jätke soo rahule. A...
Väike Prints Jutt algab esimese peatükiga kus jutustaja, noore poisina, kasutab enda loovust, et joonistada pilte. Aga kui ta näitab neid pilte täiskasvanutele, nad põlgavad neid. Siis ta otsustab joonistamise üldse maha jätta ja kasvada suureks. Peale seda, ta otsustab hakata piloodiks, mis viimaks viib teda kukkumisele Sahara kõrbe, kus ta kohtub Väikese Printsiga. Kohtumisel küsib prints jutustajal joonistada lammas. Teadmata kuidas joonistada
Konkreetne vastuvõtja (reaalne lugeja) – R.Barthes Temaatiline analüüs: Teema analüüs Teksti kui infoallikas (ajastu, eluolu jm) Tekst kui autoritekst (autobiograafia, omaeluloolisus) Abstraheeritud tegelikkus tekstis (akrooniad, arhetüübid, müütilisus). Narratiivne analüüs: Süžee ja faabula Süžee ja arhisüžee Motiivistik (nt aia harimise motiiv Mats Traadil) Aeg ja ruum (kronotoop) Jutustaja, jutustamisviisid Tegelassuhted ja –tüübid Poeetika analüüs: Immanentne tasandianalüüs (nii sisu kui ka vormitasandil) – analüüsitakse kõike, võib minna liiga kirjuks. Dominantne tasandianalüüs (integreeritud hierarhia, tekstisiseste ja tekstiväliste seoste kokkupuude) – millegi konkreetsema analüüs (vaadeldakse täpsemalt nt sisu, žanrit või arhetüüpi). Alguse ja lõpu seosed (raamjutustus)
definitsioonides on enamasti sees järgmised elemendid: 1) narratiiv on esitus (representatsioon); 2) narratiiv esitab üht või mitut sündmust; 3) narratiivil on topeltkronoloogia või temporaalsus (st,et narratiivide analüüsis eristatakse vähemalt kaht tasandid: lugu ja selle esitlust) - niihästi esitatavad sündmused kui nende esitus rulluvad lahti ajas: 4) sündmused toimuvad inimtaoliste olenditega, kellel on omad soovid ja tõekspidamised; 5) narratiivil peab olema jutustaja või vähemalt mingisugune mediatsioon, vahendav instants. 13. Kirjandusteaduse vaatepunkt Kirjandusteose vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. Kirjandusteose jutustaja on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud mina-jutustusena, on olukord lihtne: mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. Selline
Naksitrallid ,,Kohtumine jäätiseputka juures" Eno Raud Jutustaja: Ükskord said jäätiseputka juures täiesti juhuslikult kokku kolm imelikku mehikest- Sammalhabe, Kingpool ja Muhv. Muhv: Vabandage, ma võin muidugi eksida, aga mulle tundub, et meil kõigil oleks nagu midagi ühist. Kingpool: No, eks me ju kõik ole ühed kenad naksitrallid. Jutustaja: Sammalhabe noppis enda habemest mõned pohlad nind pakkus teistelegi. Sammalhabe: Jäätise kõrvale ju head hapukad võtta. Muhv: Kui mu ettepanek nüüd ehk liiga pealetükkiv ole, siis võiksime teinekordki kohtuda, keedaksime koos kakaod ja puhuksime mõne sõna juttu. Kingpool: See oleks hiigla vahva. Kutsuksin teid hea meelega enda juurde külla... aga mul ju ei ole kodu. Juba lapsepõlvest peale olen niisama ringi rändand. Sammalhabe: Häh, nagu minagi ju. Muhv: Haruldane kokkusattumus! Ka minuga on täpselt sama lugu. Tuleb välja, et me oleme kõik ühesugused rändurid. Kingpool: Hmm, kas te ei ...
Proosaanalüüs F. Tuglas ,,Popi ja Huhuu" Novell ,,Popi ja Huhuu" käsitleb võimu temaatikat. Alguses on kõige tähtsam tegelane Isand, varsti peale tema lahkumist saab uueks Isandaks Huhuu. Alguses ei saa loomad omavahel läbi, aga teose lõpuks on nende vahel tekkinud teatud mõttes sõprus ning Popi ei mäleta enam enda vana Isandat, vaid peab Huhuud enda uueks heaks Isandaks. Sündmustest jutustatakse nende toimumise hetkel ehk jutustamistüüp on samaaegne. Jutustaja on autodiegeetiline loo edastab kõiketeadev jutustaja, kes annab tegevust edasi läbi looma silmade. Lugu esitatakse jutustaja perspektiivist. Lugejale avaneb sügavam sisevaade jutustaja sisemaailma. Jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega. Novelli sündmuskohaks on Isanda kodu, kus elavad veel Popi ja Huhuu. Sündmuspaika kirjeldatakse läbi Popi silmade. Võrreldes tavalise novelliga on siin rohkelt kirjeldusi ja detaile.
pooleks vajumine. Teos ei olnud realistlik. Sündmuste areng on esialgu aeglane, ei toimu konkreetselt midagi veel. Sündmused hakkavad kiiremini arenema sellest hetkest, kui Huhuu puurist välja pääseb. Ausalt öeldes ei saanud arugi, kui pikk aeg lõpuks oli möödunud, see jäi veidi selgusetuks. Tundus, et sündmused on lugejateni toodud valdavalt ajalis-põhjuslikus järjekorras (faabula). Tekstis esineb pause, mille jooksul loo aeg edasi ei liigu. Näiteks kirjeldab jutustaja Isanda tuba üsna pikalt „Siin oli kõike hunnikusse kuhjatud, nii et sammu ei saanud astuda: mosaiik-ustega kappe, nahktoole ja vanu kellasid, mis näitasid tunde, päevi ja kuid, maa- ja taevakaarte.“ Samuti esineb tekstis ellips, mis varjab lugeja eest loo mõistmise suhtes olulist informatsiooni ja kruvib pinget üles. Ehk teoses varjatakse, kuhu ja miks lahkus Isand ning mis temast sai, kas ta üldse tuleb tagasi.
Kreeka teater Sai alguse Dionysose pidustustest. Kesksel kohal tragöödiad. Komöödiad labased Austati naisi Näidendites ainult mehed Näoilmete näitamiseks kanti maske Teatreid rajati mäekülgedele Koori kasutati jutustaja rollis Näitlemine toimus orkestral Sümboolne 2 oboolne tasu, mille maksis mõni rikkas kodanik Sarnasus Põhinesid peamiselt kreeka legendidel Esimesed rooma näitlejad olid kreeklastest orjad Kasutati sarnaseid kostüüme Rooma teater Sai alguse kreeka vallutamisega Kesksel kohal komöödiad, mida oli lihtne vaadata, muutus meelelahutuseks Näitlejad peamiselt orjad, vabastatud orjad, keda ei austatud, hiljem tõusis näitleja positsioon tähtsamaks Impeeriumi ajal näitlesid ka naised
põhiprobleem, et kuidas päästa terve perekond ära kohast, kuhu neid oli sunniviisiliselt viidud? Minu meelest näitlejad olid väga heal tasemel, mingeid häirivaid faktoreid ei olnud ja kõik jutt ning tegevus oli arusaadav. Etenduse lavastaja oli teinud huvitavat tööd. Lava oli tühi, kuid samas ka täis. Kujundus oli arvestavav ning ka see, et vaheajal ajal värviti aknaklaasid valgeks ja löödi planguga kinni, andis omaette efekti. Lõpus oli see hea, et kui alguses jutustaja rääkis, et kuidas talle meenutavad suurvürstitarid liiliaid, siis kaunistati ka lava liiliatega. Lava oli sisustatud kõige vajalikema asjadega, mitte midagi üleliigset. 4 voodit, 4 kohvrit, aken, uks, vaip, lühter laes minimaalne sisustus, kuid seal polnud ka rohkem vaja midagi. Valgusefekte kasutati ainult siis, kui tuli lavale jutustaja, kes rääkis asju rohkem ja põhjalikumalt lahti. Riietus oli kõigil vürstitaridel, väikese
jutustada mingit lisateksti. See kõik on hea antud teoses, sest just nii on hea käsitleda sellist psühholoogilist teost. Samas esineb ellipseid. Need pole siin selle eesmärgiga, et tuua lugejatesse närvikõdi, kuid hoopis lihtsad ja tähtsusetud hüpped, et jätta kõrvale kõik ebaolulise. Teose nimi on ikkagi „Nälg“ ning pole mõtet kirjutada sellest, kuidas inimene tunneb end mitmeid päevi hästi ja muretult. Jutustaja positsioon on Hamsuni teoses vägagi piiratud sellepärast, et kõik toimub nimetu tegelase peas. Terve teos oleks justkui kirjutatud nii, et peategelane mõtleb valjult, kuid harva juurde lisada ka kõrvaltegelaste lauseid. Ühesõnaga peategelane võrdub jutustaja. Autor edastab lugejale informatsiooni läbi sisemise fokuseerimise ehk nagu eespool juba mainitud, siis läbi peategelase silmade läbi. Ja ka kõik tegelasedki ning peategelane isegi
Narratiivi eelduseks on ajataju. Narratiivi minimaalselt kohustuslikud elemendid: tekst - sündmused(lugu) - jutustamine Tüübid: *seisundinarratiiv *igavese teekonna narratiiv *päralejõudmise narratiiv *nurilejõudmise narratiiv Lugu - sündmuste kronoloogiline järjestus tekst - loo kunstikavatsuslik esitus mis tahes märgisüsteemis, loo narratiivne struktuur jutustamine - teksti esituslik aspekt Fokuseerimine - jutustaja ja tegelaste vaheline suhe. Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia. Tüübid: *nullfokuseerimine - kõiketeadev jutustaja. *sisemine fokuseerimine - jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega. *väline fokuseerimine - jutustaja teab vähem kui tegelane. Tegelasi vaadatakse kõrvalt. Fokuseerimine võib loo jooksul korduvalt muutuda, see loob omapärase ebakindluse efekti. Vaatepunkt - kelle seisukohalt lugu jutustatakse. Milles seisneb kultuuri loolisus? Milline toime on lugudel?
rea lõpuni o Kolmikud – pööre (volta), paralleelteema või lüüriline mõtisklus o Kulminatsioon – 14.värss, vaimukas puänt Luulevorm, mis on mõeldud lugemiseks, mitte kuulamiseks või muusikaks Peetakse uusaegse mentaliteedi ja eneseteadvuse alguseks Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)? Aeg Lõpp Põhjus ja tagajärg Jutustaja o Kes kõneleb o Kes kõneleb kellele o Kes räägib mis keeles o Kes räägib millise autoriteediga o Ajaline, kaugus ja kiirus, teadmiste piiratus - fokaliseering Narratiiv. Mille alusel saab väita, et kultuuri üks iseloomulikke jooni on selle loolisus? Milline toime on lugudel (kultuuriliselt ja ka kirjanduses)? Kas lood vahendavad või loovad tähendust? Mis vahe on arusaamal, et lugu vahendab või loob tähendust? Millist
Ungari herned, loterii, jackpot, raha eest saab kõike, Markist saab Maria. Postmodernistlik maailm on täitsa olemas. Tekstitasandil aga leidub postmodernistlikke jooni rohkesti. Alustades juba sellest, et novellides kohtab tihti autori ja tegelaste vaatepunktide vaheldumist, tihti ei saa päris täpselt aru, kas tegemist on tegelase või hoopis autori jutustajapositsiooniga, ja mina tõmbasin minategelase ja autri vahele võrdusmärgi (minategelane-autor). Ning isegi kui jutustaja ise osaline ei ole, tuletab ta ennast märkuste kaudu alatimeelde või hüppab ootamatult kusagilt välja. Jutustaja pöördub tihti lugeja poole, kas siis loo alguses, kus ta justkui valmistab lugejat ette teatades, et ta kavatseb rääkida nüüd ühe loo ja lugeja olgu valmis seda lugema. Või siis teine kord pöördub lugeja poole, et vabandada oma ropu keekasutuse pärast või mainib lugejale, et tegelikult ei ju oluline, mis on kirjeldatud tegelaste nimed, et loo võib ju
,,Annabel Lee" Edgar Allan Poe Luuletuses ,,Annabel Lee" kirjutab autor oma armastusest Annabel Lee vastu. Kuigi nad olid väga noored, oli nende vahel väga suur armastus, et isegi inglid said armukadedaks. Kuid Annabell suri ja jutustaja uskus, et tema surma võisid põhjustada inglid. Igal ööl jutustaja unistas Annabellist ja nägi tähtedes Annabelli silmade sära. Sissejuhatus: Aastaid palju sest põgusaid lennates läind - laulja viisidki vestavad nii juba ammu mil elas vist tuttav teil' imb, neid, nimega Annabel Lee Sõlmitus: Ei ta igatsend muud kui armastust truud vaid minule surmani. Kulminatsioon: tuul õudne, tuul raudne, tuul, riisuv ta mult,
omane välimus. Näidendit mängitakse koolieelikutele. Kasutatavad vahendid valmistatakse õpetajate poolt. Vanemas rühmas võivad lapsed ka ise mängida ja endale riietuse valmistada, jutustajaks võib olla laps, samuti valmistakse koos dekoratsioonid. Kuna näidelda tahavad kõik siis esimesel korral saab anda rolli kõigile, hiljem saab moodustada mitmed nn. näitetrupid ja osa lastest saab olla publikuks. NÄIDEND „Vaeslaps ja talutütar“ Tegelased: Jutustaja, vaeslaps, talutütar, hiir, Vanapagan, vanapagana 3 poega. Vahendid : pink (saunalavale), särk, vöö, seelik, kingad, suur padi, nöör (tõlla jaoks), paberis kuu ja päike. JUTUSTAJA: Laupäev on vanadele eestlastele ikka olnud suur saunapäev. Saunas käijaid oli mitmesuguseid, meie näidendi peategelane on aga heatahtlik tütarlaps, kes aitas vanureid ja sai ise lavale minna alles siis, kui kõik saunalised olid ära läinud. Nii ka seekord...
Mary aitab autoril mõista, pigem ehk isegi tuletab meelde, et tegemist ei olnud mitte nö täiskasvanute sõjaga, vaid sõjas olles olid kõik sõdurid alles lapsed. 3. II peatükis algab jutustus, mille loomist esimeses peatükis kirjeldati. Kas lugu jutustatakse ootuspäraselt? Põhjendage. Ei saa öelda, et lugu just väga ootuspäraselt oleks alanud, sest kohe alguses hakati jutustama sellest, kuidas Billy ajas rändas ja oligi juba segadus käes. 4. II 1)kas jutustaja kirjeldab Billyt neutraalselt või erapooletult? Millise mulje jätab Billy inimesena? Pigem kirjeldatakse Billyt erapooletuna. Inimesena on Billy üsna vabameelne ja ehk isegi eemalolev. Ta elab pigem iseenda reaalsuses, mitte selles, mida tavainimene reaalsuseks peab. Üldiselt oli ta aga lahke ja heatahtlik. 5. Milline oli Weary sõjatee? Kas see vastab romaanis kirjeldatud sõjasündmuste tegelikule käigule? Weary oli ka selline poiss, kes kujutas endale paljusid asju ette
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
