Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta) Alamklass: Tiibputukad (Pterygota) Infraklass: Uustiibsed (Neoptera) Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Ehitus Pea Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist.
kiiresti kasvav arengujärk, seetõttu söövad nad puulehti väga aplalt. Röövikute ainuke ülesanne on ennast täis süüa, et koguda energiat nukkumiseks. Pärast täissöömist röövikud nukkuvad ning nukust areneb tiibadega uus valmik. Liblikate pea kinnitub ridmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud ja paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikaid iseloomustav tunnus on imilont. Sellega nad imevad vedelat toitu nagu näiteks nektar. Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Liblikaid võib sageli näha õitel toitumas. Oma jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nad nektari maitset. Lõhna tunnevad liblikad tundlatega. Liblikad on täismoondega putukad. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud
peene kaelaga ja on liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks Liblikate tiivad on kaetud väikeste osaliselt kattuvate soomustega. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi:
selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb
TOAKÄRBES KLASS: Putukad SELTS: Kahetiivalised SUGUKOND: Päriskärblased PEREKOND JA LIIK: Musca domestica Välimus Hallikaspruun keha Pea, rindmik, tagakeha Suu asemel imilont Rindmikul üks paar õhukesi värvituid tiibu Pirinatekitajaks on sumistid (tasakaaluelundid) Peas on lühikesed tundlad ja suured liitsilmad Silmad on laiad ja punased, neil puuduvad silmalaud Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Kuus peenikest ja pikka jalga Küüniste ja kleepuvate padjakestega varustatud käpakeste abil saab kärbes
siruulatus on kuni 12 cm. Surulasi iseloomustavad sihvakad tiivad, väga hea lennuvõime ja suur lennukiirus. Väidetavalt suudab kassitapusuru (Agrius convolvuli) hetkeks arendada kiirust isegi kuni 123 km/h. Enamusel surulastest on väga pikk imilont ja nad ei lasku toitumisel õiele maha, vaid "ripuvad" selle kohal õhus, ning sirutanud imilondi õieni, imevad niiviisi nektarit. Siiski leidub surulaste seas ka selliseid liike, mille valmikud ei toitu; neil on imilont taandarenenud. Omapärane on tontsuru imilont, see on vastandina teistele surulastele lühike ja jäme. Põhjus on ilmselt selles, et tontsurud tungivad tihti mesipuudesse ja imevad kärgedest mett, selleks aga pole teab kui pikka imilonti tarvis. Mesilaste eest kaitseb looma nii tema paks kitiinkest kui ka häälitsemise võime (väidetavalt meenutab see hääl mesilasema laulu). Loom võib kuuldavale tuua teravaid piiksatusi, mis meenutavad hiire häälitsemist
Liblikad Liblikad kuuluvad lülijalgsete hõimkonda ja putukate klassi. Liblikaid on maailmas teada üle 150 000 liiki. Eestis ligi 2000 liiki. Liblikad on olulised taimede tolmeldajad. Liblikatel on liitsilmad. Liblikad on taimetoidulised. Toituvad imilondi abil. Leidub hulk liblikaid, kelle valmikud ei toitu. Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nektari maitset. Lõhna tunnevad tundlatega. Liblikad arenevad täismoondega. Muna Röövik Nukk Valmik Enamik liblikaliike talvituvad Eestis munade või nukkudena, vähesed röövikute või valmikutena. Aitäh kuulamast! Rando, Erki ja Gert. TMG 2011
atropos) surulastest on tontsuru, kes siin ei talvitu, kuid on Eesti suurim liblikas siruulatusega kuni 12 cm • Kokku kuulub maailmas surulaste sugukonda umbes 1200 liiki • Surulasi iseloomustavad sihvakad tiivad, • väga hea lennuvõime ja suur lennukiirus. • Väidetavalt suudab kassitapusuru (Agrius convolvuli) hetkeks arendada kiirust isegi kuni 123 km/h. • Enamusel surulastest on väga pikk imilont ja nad ei lasku toitumisel õiele maha, vaid "ripuvad" selle kohal õhus, ning sirutanud imilondi õieni, imevad niiviisi nektarit. Ainulaadne tontsuru • Omapärane on tontsuru imilont, see on vastandina teistele surulastele lühike ja jäme. • Põhjus on ilmselt selles, et tontsurud tungivad tihti mesipuudesse ja imevad kärgedest mett, selleks aga pole teab kui pikka imilonti tarvis. • Mesilaste eest kaitseb looma nii tema paks kitiinkest
Tiibu katavad väikesed õrnad soomused Soomused on väga haprad Liblika tiibu ei tohi käega katsuda ega liblikat kätte võtta, sest inimese nahk on veidi niiske ja soomused kleepuvad naha külge Hämarikuliblikad Lendavad öösiti ja hämaras, sellepärast me ei näe neid, tulevad ainult valguse peale nt harilik lottsuru Päevaliblikad Päeval lendavad liblikad nt admiral, väike-koerliblikas Toitumine Liblikal on spiraalne imilont, millega ta imeb õienektarit Arenemine Arenevad täismoondega Nad munevad oma munad sellistele taimedele, millest toituvad nende röövikud. Liblikakujulist vastset nimetatakse röövikuks. Vastsed kasvavad kuid nende välimus oluliselt ei muutu. Röövikust areneb nukk, nukust areneb liblikas Kasu Kahju Taimede Liblika röövikud on tolmeldajad taimekahjurid Toiduks teistele Mõned liblikaliigid
Kärbes imeb verd ning võib edasi kanda haigusi. Päriskärblaste hulka kuulub ka tsetsekärbes, kes on tuntud koduloomadele haiguste levitajana. Tsetsekärbse vastne areneb kaua aega emase tagakehas ja nukkub otsekohe pärast sünnitamist. Stomoxys calcitrans Keha põhiosad ja iseärasused Kärbse hallikaspruun keha koosneb kolmest osast: peast, rindmikust ja tagakehast. Pea on liikuv. Peas on lühikesed tundlad ja suured liitsilmad. Suu asemel on kärbsel imilont. Sellepärast saab kärbes toituda ainult vedelast toidust. Tahkele toidule eritab ta soolestikust londi kaudu lahustuvaid seedemahlu ja imeb siis seedemahlade toimel lahustunud toitu. KEHA PÕHIOSAD JA ISEÄRASUSED Rindmikule on kinnitatud üks paar õhukesi värvituid tiibu. Lennates kärbes piriseb, pirinatekitajaks on õige väikesed tagatiivad sumistid. Sumistid on ka tasakaaluelundiks. Jalad on peenikesed ja küllaltki pikad, neid on kokku kuus.
Selts Sihktiivalised Kiilid Liblikad Mardikad Kiletiivalised Kahetiivalised T 1.Tugevad 1.Suured 1.Tiivad 1.Tugevad 1. 2 paari 1. kaks tiiba U tiivad silmas kaetud kitiinist kilejaid tiibu 2. teine paar N 2.Hääle- 2.Pikk ja soomustega kattetiivad 2.Mitmeid tiibu N aparaat: peenika , mis annab 2.Kilejad ühiselulisi muutunud U tirts-hõõruba tagakeha värvi katteriivad putukais seemistiteks S tagasäärt 3.Suured, 2.Imilont (tööjaotus) E vastu esitiiba tugevad D titsikas- kiletiivad(2 hõõrub tiiva- paari) otsi vastamisi 4.vastsel 3.Tugevad püünismask hüppejalad T -rohutirts: putukad ...
1) lahksuguline sigimine ( emased munevad) 2) eluspoegimine 3) neitsisigimine e. Partenogenus ( emased ei vaja isaseid ) · Vaegmoone Munavastnevastnetäiskasvanu · Täismoone Munavastne(röövik)nukkvalmik Ülevaade Kahetiivalised toakärbes, parm, kihulane kakas kilejat eestiiba ja tagativad on säilinud lühikeste sumistena Liblikad admiral, ohakaliblikas, pääsusaba lendavad eriti ösöel, neil on toidu imemiseks pikk imilont. Mardikad kuldpõrnikad, ohakasikk, nõelmardikas, aiajooksik, seitsetäpplepatriinu. arvukamad putukad Maal, ülalt kaitseb neid rindmikukilp. Kiilid sinikiil, kuningkiil, lapik-vesikiil neil on neli kilejat tiiba, tiivad on kaetud peenete karvakestega. Kiletiivalised kimalane e. maamesilane, kodumesilane, herilane neil on neli kilejt tiiba, tagakeha lõpus on muneti või mürgiastel Putukate tähtsus looduses Putukad taimede tolmeldajad, putukad, kui taimekahjurid, putukad
Surulaste sugukonda kuulub umbes 1 200 liiki. Eestist on teada 17 liiki. Tegemist on valdavalt suurte liblikatega, kõige väikseate surude siruulatus on umbes 2 cm. Surulaste hulka kuulub ka Eesti suurim liblikas - harva sisse lendav tontsuru (Acherontia atropos). Tontsuru on Eestis haruldane rändliblikas, tema kehal on surnupealuu joonis. Tema siruulatus on kuni 12 cm. Surulasi iseloomustavad sihvakad tiivad, väga hea lennuvõime ja suur lennukiirus. Omapärane on tontsuru imilont, see on vastandina teistele surulastele lühike ja jäme. Põhjus on ilmselt selles, et tontsurud tungivad tihti mesipuudesse ja imevad kärgedest mett, selleks aga pole teab kui pikka imilonti tarvis. Mesilaste eest kaitseb looma nii tema paks kitiinkest kui ka häälitsemise võime (väidetavalt meenutab see hääl mesilasema laulu). Loom võib kuuldavale tuua teravaid piiksatusi, mis meenutavad hiire häälitsemist. Omapärane on siinkohal heli tekitamise mehhanism - hääl tekib õhukese
Liblikad Välisehitus Liblikad on putukad Liblikal on sale karvadega kaetud keha(soojus) Liblikad on 2 paari laiasid tiibasid Liblika tiivad on soomustega kaetud- lendamine ja muster Tiibade alumine pool on tagsihoidlikumates toonides Liblikad on taimetoidulised Enamikel liblikatel on imilondid,millega nad vedelat toitu imevad(nektarit) Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele Puhkeolekus on imilont spiraalselt kokku keeratud Nektari maitset tunnevad liblikad jalgadel olevate maitsmiselunditega Lõhna tunnevad liblikad tundlatega Liblikad on tähtsad tolmeldajad Liblikatel on avatud vereringe, kuid see ei transpordi hapnikku 85% liblikatest on hämarikuliblikad, 15% on päevaliblikad Paljunemine/Areng Munevad munad taimedele, millest röövikud(vastsed) toituvad Munast areneb röövik liblika ussikujuline vastne Röövik nukkub
eritavad haisvat vedelikku ei kaitse vesihark, marjalutikas harilik jahumardikas, kartulimardikas Ehmestiivalised Liblikalised liitsilmad, 170 liiki 2 200 liikika 3 paljudel suured liitsilmad, täppsilmad on või puuduvad täppsilma haukamistüüpi haukamissuised, imilont või taandarenenud pikad niitjad tundlad nuiakujulised arenenud tundlad jooksujalad pikemad 2 paari või lühemad jooksujalad tiivad kaetud karvakestega ilusad,värvilised täismoone täismoone vastsed ehitavad munaklombist endale kambri puudub
vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism: isaste tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu. Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu
Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Kiletiivaliste eluviis on mitmekesine, paljud elavad puidus, mitmed liigid on putukate või teiste lülijalgsete parasiidid.Vastsetele tuuakse toitu ning kogutakse toiduvaru. Nad toituvad putukatest ja nende vastsetest, taimemahlast ja õie nektarist. LIBLIKALISED Liblikad on täismoondega putukad. Liblikalistel on pea, tundlad, rindmik, tagakeha, tiivad, tagakeha ja imilont (muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu). Liblikate tiivad on kaetud tillukeste soomustega, mis asetsevad üksteise peal nagu katusekivid. Liblikad toituvad iseäraliku painduva imilondiga. Nad on peamiselt taimtoidulised, kuid mõned röövikud toituvad ka nahast või villast. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti.
Kohastumused · Kaitsevärvus (Sulandumine pinnaga, Ähvardusvärvid) · Häälitsus: https://www.youtube.com/watch?v=ITh0TgJ8a6Y · Liigutused Allikas: https://moeatthemovies.files.wordpress.com/2012/06/20120630-150329.jpg Fakte surudest · Lottsurudel on läbipaistvad tiivad nagu kimalastel. · Väidetavalt suudab kassitapusuru (Agrius convolvuli) hetkeks arendada kiirust isegi kuni 123 km/h. · Surulaste röövikud imiteerivad madu. · Pikim imilont on liigil xanthopan morgani. ~35cm. · John Linnell (rokk bändist They Might Be Gigants) ,,Bee of the Bird of the Moth" · 1991.a filmis ,,Voonakeste vaikimine" Allikas: http://www.lepidoptera.eu/minipic.php?ID=1002&scale=1 Kasutatud kirjandus: · 1. Kuresoo R. Looduskalender. Surud varasuvistel õitel. Kättesaadav: http://www.looduskalender.ee/node/20403?device=desktop (04.04
4) paljudel putukatel on tiivad 5) 2 suurt liitsilma ja 3 lihtsilma 6.Tuntumad putukate seltsid on: 1) Mardikalised kõva kitiinist koorikuga ja kõvade kattetiibadega putukad, kelle vastsed nim tõukudeks (kartulimardikas, ninasarvikpõrnikas, põderpõrnikas, lepatriinu, ujurid) 2) Kiletiivalised 2 paari kilejaid tiibu, kusjuures teine paar on väiksemad (mesilased, kimalased, sipelgad, herilased) 3) Liblikalised 2 paari värviliste soomustega kaetud tiibu. Neil esineb spiraalne imilont ja nende vastseid nim röövikuteks (suur kapsaliblikas, lapsuliblikas, väike koerliblikas, koiliblikas) 4) Kahetiivalised teine paar tiibu on muutunud sumistiteks esimene tiivapaar on lendamiseks (kärbsed, sääsed, parmud) 5) Kiililised 2 paari erakordselt suuri tiibu ja peenike ning pikk tagakeha. Ülihead lendavad röövputukad, kelle vastsetel esineb püünismask (suur tondihobu, vesineitsik, loigukiil, kuningkiil) 7.Putukad on erineva toitumisega:
Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid.
Kujuneb loodusliku valiku käigus ning on seotud teatud aja ja kohaga. Kohastumisi on 3 sorti: 1.) kehaehitus, nt: varjuvärvus (lehetäi) 2.)käitumine, nt: lõimetishoole ( merihobu-hoolitseb oma järglaste eest) 3.)füsioloogiline, nt kameelon, sisalik 1.KEHAEHITUS: -kaitsevärvus:lehetäi, valge jänes -mimikri: mingi liik maskeerib mõnda teist liiki või maskeerutakse mingiks taime osaks , et vältida hukkumist (nt: raagritsikas, lehekedrik ). - hoiatusvärvus: lepatriinud, imilont, -kõrbetaimedel ehitus - kuivuse talumiseks kogutakse vett, nende juurde asuvad sügaval, lihakad lehed 2.KÄITUMUSLIK - väike hüpikämblik, kes sarnaneb sipelgaga ja käitub nendega sarnaselt - kägu, kes muneb teiste pessa ning kelle järglased suruvad teised pesast välja, et rohkem toitu saada 3.FÜSIOLOOGILINE - lumekirp, kellel on ''antifriis'' ehk verevedelik muudetakse glütserooliks, et ta saaks tegutseda ka külmal temperatuuril 8. Liigitekke barjäärid
imevad oma pika imilondi abil. See koosneb kokkupandud ja väga pikaks veninud alalõugadest. Ülalõuad ja ülahuul, tihti ka alalõua kobijad on peaaegu kadunud. Toitumise ajaks sirutatakse imilont välja, muul ajal on ta spiraalikujuliselt kokku keritud. Selliseid suiseid nimetatakse imemissuisteks. Putukatel, kes imevad taimemahlu või loomade verd, peavad suised olema piisavalt tugevad, et taimekudesid või nahka läbi torgata. Nendel putukatel esinevad pistmis-
Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid
Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks.Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Välisehitus: Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugadel sisemälutiteks tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev. Valmikuna mittetoituvatel liikidel on see sageli täiesti kadunud. Troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga
eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud
Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate
10. O. Blattodea – prussakalised Eestis 5 liiki MORFOLOOGIA 2,5 – 100 mm lame, ovaalne keha, pea varjatud kilbitaolise eesseljaga, kõik jooksujalad; lõhnanäärmed, mis eritavad suguferomoone; suguline dimorfism (isastel tiivad pikemad) ELUVIIS/KOHT Öise eluviisiga, toituvad peam. taimejäänustest; munad ooteegis. 11. O. Psocoptera – kõdutäilised Eestis 36 liiki MORFOLOOGIA 0.5 – 10 mm Meenutavad lehekirpusid, kuid imilont puudub; Lai pea ja haukamissuised; näokilbi ja suiste vahel lisanäokilp. ELUVIIS/KOHT enamasti troopilised; hoonetes, pesades; segatoidulised 12. O. Mallophaga – väivilised Eestis ~40 (250) liiki MORFOLOOGIA 0.5 – 11 mm tiivutud; keha lapik; silmad tihti puuduvad. ELUVIIS/KOHT nugivad lindudel ja imetajatel: peremehespetsiifilised; toituvad sulgedest, kõõmast, verest; vastsed sarnanevad valmikuga. 13. O. Anoplura – täilised Eestis ~10 liiki MORFOLOOGIA 1 – 6 mm
Alahuul ja alalõug on pikenenud ning sellist moodustist nimetatakse imikärsaks. (Teder) Pistmissuised on putukatel, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Nende alalõuad ja ülalõuad on muutunud pisteharjasteks, mis asuvad alahuulest ja ülahuulest moodustunud rennis. Pisteharjastega läbistatakse looma või taime pealmised koed, mis võimaldavad putukal seejärel pumbata suhu koemahlu. (Teder) Imemissuiste alalõuad pikenevad ning moodustub imilont, mille abil ollakse võimeline toituma ka kõige sügavamalt õitest. Alahuulest saab keemilise meele elund. (Teder) Putukate rindmik koosneb kolmest lülist, mis on tavaliselt üksteisega liikumatult ühendunud. Rindmiku esimesele lülile ehk eesrindmikule kinnituvad esijalad, teisele lülile ehk keskrindmikule keskjalad ja kolmandale rindmikule ehk tagarindmikule tagajalad. (Teder) Tiibade olemasolul saab jagada putukad kahte rühma: tiivulisteks ja tiivututeks. (Teder)
rohutisrt on lahksuguline ja neil on :muna,vastne ja valmikujärk LIBKIKAS Kehaehitus Liblikal on sale keha ja peened jalad.liblika keha katab karvad ja tiibu soomsued. Paljunemine Liblika arnegus on neli järku:muna,vastne,nukk,valmik.ta areneb täismoondega.nad munevad oma munad taimedele millest nende rõõvikud toituvad Toitumine Neil on toidu imemiseks pikk imilont,puhkeolekus spiraali keerdunud imilo MARDIKAD,KIILID,PURUVANAD Kehaehitus Mardikatele on iseloomikud tugevad kattetiivad,mis kaitsevad nende all olevaid lennutiibu ja tagakeha.kõik ei ole lennuvõimelised.keha katab tugev kitiinkest. Toitumine Nad sõõvad rööv-,taim-,sõnniku,-kõdu- ja laibatoidulisi liike.paljud neist on aia-,põllu- ja metsakahjurid paljunemine Neli eluetappi:muna,vastne nukk valmik.täismoondega areng
Pikkus 2mm-8cm. Tiibade siruulatus 3mm-30cm. Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega: pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha kaetud tihedate karvade või soomustega. Pea erineva suurusega; kinnitub rindmikule peene kaelaga; on liikuv. Liitsilmad hästi arenenud; paljudel liikidel ka 3 täppsilma. Suiseid kaht tüüpi: lõugadega liblikatel haukamissuised, ülejäänutel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Ülejäänud suiste osad taandarenenud. Imilondi pikkus erinev (troopilistel liikidel kuni 35cm). Tundlad hästi arenenud; mitmesuguse kujuga. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad. Sageli esineb tundlate kujus dimorfism isaste tundlad keerukama ehitusega
Kehaosa või Kellele kuulub? Kuidas kasutab? Milliseid meeli abivahend läheb toidu otsimisel ja püüdmisel vaja? 1. Sõrad Jõevähile Haarab toitu Nägemismeel sõraga 2. Imilont 3. Hõõrel 4. Võrk 5. Pistmissuised 6. Iminappadega kombitsad Ülesanne 5. Järjesta heinaritsika toitumise etapid (a-d). a) Toidu lõhustamine väikesteks molekulideks. b) Seedumatu toidujäägi eritamine. c) Lõhustunud osakeste imendumine. d) Toidu haukamine. Ülesanne 6. Lisaülesanne õpetaja valikul. 6.1. Selgita millest ja mil viisil karbid toituvad. Kirjelda vee liikumise teekonda karbis. 6.2. Lõpeta laused (a-b).
Selts: Kiililised 4 pika tiiba, suurte silmadega pea. Taolistiivalisetel ees ja tagatiivad ühelaiused (liidriklased, kõrsiklased, vesineitsiklased Eristiivalistel tagatiivad eestiibadest laiemad, eriti alusel tondihobulased, hiilgekiillased, vesikiillased. Selts: Mardikalised keha kõva kattega. Kattetiivad kaitsevad lennutiibu, haukamisssuised, täismoondega Selts: Liblikalised tiibu katavad värilised soomused, toituvad õienektarist ja puumahlast, imilont, vastsed taimetoidulised röövikud Selts: Kiletiivalised 2p kilejaid lennutiibu, tagatiivad väiksemad. mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, vaablased. Selts: Kahetiivalised 2kilejat lennutiiba. kärbselised ja sääselised tagatiivad muutunud sumistiteks, vastseid nim vakladeks 10. Hõimkond Sammalloomad (Ectoprocta) Kinnistunud, enamikus koloniaalsed loomad, kellel mõnikord esineb massiivne lubitoes. Üksikisendid asuvad
Nad arenevad täismoondega (muna>tõuk>nukk>valmik). Osad mardikad on kohastunud elama vees. Tuntuimad veemardikad on ujurid ja kukrikud. Nende silma ülemine osa on kohastunud nägemiseks õhus ja alumine vees. Veel mardikalisi : kartulimardikas, maipõrnikas, lepatriinu, pähklikärsakas,erinevad sikud (puidukahjurid). 2) Liblikaliste kahte paari tiibu katavad soomused. Neil on sale keha ja peened jalad. Liblikatel on tavaliselt kirevad tiivad. Neil on suistest arenenud imilont, millega ta toitub õienektarist. Liblikad arenevad täismoondega. Liblikaid saab jaotada päevaliblikateks, kes tegutsevad päeval ja on suured ning kirevad (koerliblikas, paabusilm), ja hämarikuliblikateks, kes tegutsevad öösel ja on tagasihoidlikud ning väikesed, näiteks pärnasuru, koiliblikas. Liblikad arenevad täismoondega Nad munevad munad taimedele, millest munast kooruvad ussikujulised röövikud. Munast arenevad vastsed on välimuselt ja eluviisilt vanematest erinevad
asetatakse puhkeolekus seljale vastamisi kokku. Eestis suurim päevaliblikas on pääsusaba, looduskaitse all on mustlaik-apollo. Palju kahjureid, tuntumad nendest on suur-kapsaliblikas, naeriliblikas. Eestis tavalised liigid on väike-koerliblikas, päevapaabusilm, Öölased on keskmise suurusega või suured (paelöölased), omapärase tiivamustriga, peamiselt öösel tegutsevad liblikad. Neil on hästi arenenud imilont. Röövikud toituvad mullas taimejuurtest või maapealsetest taimeosadest. Nende hulgas on palju taimekahjureid. Vaksiklased on saleda keha ja suurte laiade tiibadega peamiselt ööliblikad. Nende röövikutel on tavaliselt ainult kaks paari ebajalgu, seetõttu liiguvad edasi vaksates. 63. Eestis umbes 4500 liiki. Kahetiivalised on mõõtmetelt enamasti väikesed (1-50 mm), väga mitmesuguse kuju ja värvusega putukad. Üks liigirikkaim selts, kellele vaevalt leidub võrdset.
05.17) Liblikad on tinglikult jagatud kahte rüma - pisiliblikad ja suurliblikad. Kokku on maailmas liblikaliike umbes 150 000. Eestis on liblikaid üle kahe tuhande liigi, kusjuures suur- ja pisiliblikad jagunevad peaaegu võrdselt. (,,Extra" Elu 97.05.17) Vanade roomlaste ettekujutus lillede ja liblikate vahelisest seosest polnud kaugeltki väär, ehkki veidi üle pakutud. Valdav enamik liblikatest on nektaritoidulised. Nektari kättesaamiseks on neil elastne ja liikuv imilont, mille pikkus on ühel Madagaskaril kasvavat orhideeliiki tolmendaval liblikal kuni 35 sentimeetrit. (,,Extra" Elu 97.05.17) Tiivad koosnevad liblikatel katusekividena üksteise peal paiknevatest soomustest. Soomuste erinevast pigmendisisaldusest ja valguse murdumisest nendel tekib paljudele liblikatele omane sillerdav värvus. Tiibade siruulatus võib mõnedel troopilistel liikidel ulatuda kuni 30 cm-ni. Tiivad võivad kokkupandult paikneda kahte moodi: asetuda seljal üksteise
kollaseid ja siniseid õisi. Sageli on nendel õitel mustrid, mis ilmnevad vaid UV valguses. Õied on enamasti lõhnavad ning nektaris domineerib sahharoos. Liblikad Tolmendavad enamasti suuri ja silmatorkavaid õisi, mis on roosad või lillakad ja sageli lõhavad. Õied toodavad rohkem nektarit, kui õietolmu (liblikad ei suuda õietolmu seedida), nektar on tavaliselt varjatud kitsastes torudes või kannustes, kuhu ulatub ainult liblika imilont. Ööliblikad Tolmendavad taimi, mis on valgete suurte õitega, toodavad palju nektarit ja lõhnavad tugevalt ja magusalt õhtul, öösel või varahommikul. Väiksematele ööliblikatele spetsialiseerunud lilledel on väiksemad õied, mis võivad olla õisikutesse koondunud. Kärbsed Mõned kärbsed (nt sirelased) toituvad õietolmust ja nektarist. Samas võivad osa taimi kärbseid ligi meelitada ebameeldiva haisu ning oranži või pruuni värvi õitega. Oluliseks tolmendajaks, kui muid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
