Mõnedel viirustel jääb sellest väljapoole valkudest ja lipiididest koosneb ümbris. See on enamasti moodustunud peremeesrakku ümbritsevast membraanist, kuid sisaldab ka viirusele omaseid valke. Enamik kapsiidi ja ümbrise koostises olevaid valke on viiruse genoomi kaitseks, osa neist aitab aga viiruseosakestel peremeesrakule kinnituda ja selle ümriseid lagundada. Viiruste genoom varieerub suurtes piirides. Iga viiruse genoomis on kolme tüüpi geene: replikatsiooni- (selle põhjal sünteesitavad ensüümid kindlustavad viiruse DNA või RNA paljunemise), regulaator- (sellelt saadud ensüümid korraldavad ümber peremeesraku ainevahetuse) ja struktuurgeenid (sisaldavad infot viiruseosakeste ehitusse kuuluvate valkude sünteesiks). DNA- ja RNA-viirusosakeste moodustumine toimub erinevalt. Raku nakatamiseks peab viirus antiretseptoritega bakteriraku retseptoritele. Viirus sisestab oma DNA
esineb järestuse homoloogiat. Sagedane meioosis. Roll DNA vigade parandamisel. · Asendispetsiifiline rekombinatsioon rekombinaasid lõikavad DNA'd spetsiifiliste järjestuste juurest ning ligeerivad väljalõigatud lõigud teise DNA molekuli. Võib toimuda igas rakus. Roll DNA integratsioon ja geeni ekspressiooni regulatsioon. · Transpositsioon mobiilsete DNA segmentide lülitamine uude asukohta genoomis, seda nii kromosoomi piires kui ka kromosoomide vahel. DNA vigade tüübid ja nende parandamine Vigade tüübid: replikatsioonivead, kühmud liigsetest või puuduvatest jääkidest, UV-indutseeritud vead. Valesti paardunud lõigud ja kahjustada saanud lõigud asendatakse uutega. DNA mutatsioonid Spontaansed või indutseeritud päritavad muutused kromosoomi nukleotiidide järjestuses. Jagunevad asendimutatsioonideks, punktmutatsioonideks ning raaminihke mutatsioonideks
Kõikides organismides roll replikatsioonis DNA vigade parandamisel. · Asendispetsiifiline (site-specific) rekombinatsioon: ensüümid rekombinaasid lõikavad DNA-d spetsiifiliste järjestuste juurest ning ligeerivad väljalõigatud lõigud teise DNA molekuli. Võib toimuda igas rakus. Funktsioonideks DNA integratsioon ja geeni ekspressiooni regulatsioon. · Transpositsioon mobiilsete DNA segmentide lülitamine uude askohta genoomis (nn "hüppavad geenid"). Toimub nii kromosoomi piires kui kromosoomide vahel. Mutatsioonid spontaansed või indutseeritud päritavad muutused kromosoomi nukleotiidide järjestuses Mutageenid indutseeritud mutatsioonide esilekutsujad: * ioniseeriv kiirgus * UV-kiirgus * keemilised mutageenid · Asendimutatsioonid ühe aluspaari asendamine teisega · Punktmutatsioonid - aluste ebaõige paardumise tõttu (üks alustest vales
Nukleiinhapete primaar- sekundaar- ja tertsiaarstruktuurid; DNA denaturatsioon ja renaturatsioon; heterodupleksid. Kromosoomide struktuur: viiruste genoomid; bakterikromosoom; eukarüootsete kromosoomide struktuur ja koostis: histoonid; nukleosoomid. Üks kromosoom üks DNA molekul. Eukarüootse kromosoomi pakkimine. Metafaasikromosoom. Tsentromeerid ja telomeerid. DNA kordusjärjestused eukarüootses genoomis. 11. DNA replikatsioon. Nukleiinhapete sünteesist üldiselt: nukleiinhapete sünteesi suund; sünteesi läbiviivad ensüümid. DNA replikatsiooni mudelid: semikonservatiivse mudeli tõestamine; kahesuunalise replikatsiooni tõestamine. DNA replikatsiooni alguspunkt bakterites ja eukarüootidel. DNA replikatsioonikahvlite liikumine vastassuunas. DNA polümeraasid bakterites: E. coli DNA
§ Horisontaalne ülekanne ülekanne toimub geneetiliselt sõltumatute isendite vahel. § Horisontaalseks ülekandeks peab eksisteerima kaks osapoolt: § doonor, s.o. bakter, kes väljastab geneetilist materjali DNA-na; § retsipient, s.o. bakter, kes võtab geneetilise materjali vastu. Kombinatiivse muutlikkuse iseärasused prokarüootidel § Kombinatiivne muutlikkus on suhteliselt harv nähtus, suurusjärk 10-8 kombinatsiooni ühes genoomis oleva ühe geeni kohta ühe generatsiooni jooksul . § Kuigi kombinatsioone tekib harva, siis kui see juhtub, on bakterid võimelised geene vahetama ka väga suurte erinevuste puhul (madal ristamisbarjäär! - loob võimaluse info vahetuseks erinevate bakterite liikide vahel). § Kombinatiivse muutlikkuse käigu vahetatud geneetiline materjali hulk bakteritel on väike - võrdle imetajaid viljastumisel. Konjugatsioon 1 § Info ülekanne doonorilt retsipiendile toimub plasmiidiga.
Eriti oluline on sünnieelne diagnostika. 2. Kaasaegse geneetika rakendusalad põllumajanduses. Transgeensed organismid. Organismi kloonimine. Sordiaretus põllumajanduses mais(viljakam), nisu (stressikindel), tomatid (suurus, värvus, kuju), koduloomade tõuaretus (rohkem piima või liha). Kunstlik seemendamine. Transgeensed organismid: · soovitavate tunnuste lisamine või võimendamine taimedel ja loomadel nt Bacillus thuringiensis genoomis geen, mis kodeerib putukatele toksilist valku, läheb taimedele sisse ja taimed on resistentsemad. Ka maisi sordiaretus. · Huvipakkuva produkti tootmine taimes või loomas · Transgeense organismi loomine eesmärgiga uurida bioloogiliste protsesside toimumise molekulide mehhanisme. Kloonimine somaatilise raku geneetiline materjal viiakse munarakku, millest on eemaldatud tema geneetiline materjal, siis stimuleeritakse arenema. Embrüonaalsed
Näited: probiootiliste bakteritega rikastatud jogurtid: parandavad soolestiku mikrofloorat, seedetegevust, tugevdavad immuunsüsteemi. Tervisejuust: hävitab düsenteeria ja salmonelloosi tekitajad, vähendab veresoonte lubjastumist. GEENITEHNOLOOGIA rakendusbioloogia valdkond, kus muudetakse organismide geneetilist materjali st. toimub DNA siirdamine üheslt organismilt teisele. Transgeensed organismid organismid, kelle genoomis sisaldub, avaldub ja pärandub järglastele teiselt liigilt pärit geen GMOsi konstrueeritakse, sest et: Suurema saagikuse saamiseks 7 Kultuurtaimede suurema elujõulisuse ja haiguskindluse saavutamiseks Keskkonna saastatuse vähendamiseks, kasvatatkse kahjuritele mürgiseks/immuunseks muudetud transgeenseid organisme
Neid juurde pole aga vôimalik lisada. Saadud koopiate arv ulatub aga 30 tsükli järel juba miljonitesse, mis on rohkem kui küll olenematra, mis eesmärgil reaktsioon läbi viidi. PCR produkt eraldatakse lahusest elektroforeesiga agargeelis. PCR-i saab kasutada ka diagnostilisel eesmärgil: teatud DNA vôi RNA järjestuse (viiruste vôi bakterite) avastamiseks uuritavas materjalis vôi näiteks geenidefektide avastamiseks genoomis. Tema tundlikkus on teoreetiliselt selline, et kui uuritavas materjalis on üks DNA-molekul, mille järjestus ühtub materjalile lisatava praimeriga, siis me selle ka avastame. PCR- on kôrvaletôrjumas DNA sondide meetodit geneetiliste haiguste uurimisel, viirusinfektsioonide tuvastamisel ja mikroobide tüpiseerimisel. 40. Elektroforees Elektroforees on elektriliselt laetud osakeste liikumine vedelikus elektrivälja mõjul: positiivsed osakesed katoodile ja negatiivsed osakesed anoodile.
Neid juurde pole aga vôimalik lisada. Saadud koopiate arv ulatub aga 30 tsükli järel juba miljonitesse, mis on rohkem kui küll olenematra, mis eesmärgil reaktsioon läbi viidi. PCR produkt eraldatakse lahusest elektroforeesiga agargeelis. PCR-i saab kasutada ka diagnostilisel eesmärgil: teatud DNA vôi RNA järjestuse (viiruste vôi bakterite) avastamiseks uuritavas materjalis vôi näiteks geenidefektide avastamiseks genoomis. Tema tundlikkus on teoreetiliselt selline, et kui uuritavas materjalis on üks DNA-molekul, mille järjestus ühtub materjalile lisatava praimeriga, siis me selle ka avastame. PCR- on kôrvaletôrjumas DNA sondide meetodit geneetiliste haiguste uurimisel, viirusinfektsioonide tuvastamisel ja mikroobide tüpiseerimisel. Elektroforees. Elektroforees on elektriliselt laetud osakeste liikumine vedelikus elektrivälja mõjul:
pooride nagu eukarüoodis). Prokarüoodis on DNA koondunud ühte regiooni, mida nimetatakse nukleoidiks. Eukarüoodis on tuum ümbritsetud membraaniga ja seal paikneb raku DNA ning toimub ka RNA süntees. Sünteesitud RNA molekulid transporditakse tsütoplasmasse läbi tuumapooride. Eukarüoodis paikneb geneetilist informatsiooni ka mitokondris (taimedel kloroplastis ka); DNA ümber on histoonid, diploidne kromosoomistik, genoomis palju lineaarseid kromosoome (bakterites histoonid üldjuhul puuduvad ja esineb haploidne kromosoomistik). 5. Võrrelge raku jagunemist mitoosi ja meioosi teel. Mitoos – moodustuvad diploidsed tütarrakud, identsed emarakuga; tagatakse organismi kasv, surnud rakkude asendamine. Esieneb 5 faasi: interfaas – geneetiline materjal on hajus mass (kromosoomid pole eristatavad), profaas – kromosoomid paksenvad ja lühenevad
Kordamisküsimused (Jõers) 1.Millised on PCR-diagnostikalabori organisatsiooni põhiprintsiibid? Puhas ruum · Puhtas ruumis hoitakse reaktsioonilahuseid · Segatakse kokku reaktsioonisegu nn. mastermix · Puhtas ruumis oma kittel, pipetid, räkid nendega ei tohi liikuda teistesse ruumidesse Mida tehakse patogeeniruumis? · DNA eraldamine proovimaterjalist (seerum, uriin jne) · Rakud lüüsitakse, DNA vabastatakse teda pakkivatest valkudest · Edasi liigub juba mittepatogeenne materjal ehk puhastatud DNA · Siin oht nakatada iseennast ja keskkonda! Segamiseruum · Segatakse kokku patogeeniruumist tulnud DNA ja puhtas ruumis kokku segatud mastermix Siin enam nakkusohtu ei ole, kuid kantakse kummikindaid oht kontamineerida testitav materjal Siin tavalisi desinfektsioonilahuseid kasutada ei saa, pindade puhastamine DNAd lõhkuvate ainetega (kloor!) Siin asub arhiiv proovimaterjalist eraldatud DNA säilitatakse 1 aasta laborikoodide alusel Ma...
(Meditsiiniline mikrobioloogia I osa, lk. 181). HLA geenid paiknevad 6. kromosoomis ja kodeerivad kolme klassi molekule (HLA I-III). HLA III geenid kodeerivad mõningaid komplemendi komponente, kuumašoki valke ja TNF. Erinevad HLA alleelid määravad indiviidi võime immuunvastuseks, vastuvõtu või resistentsuse nakkushaigustele, autoimmuunhaigustele ja allergiatele. Iga inimene saab kummaltki vanemalt ühe HLA geenikompleksi => genoomis on 2 HLA kompleksi, ning HLA geenid avalduvad kodominantselt. St igal indiviidil ekspresseeruvad mõlemad, nii emalt kui ka isalt saadud HLA geeni haplotüübid. Üks HLA kompleks sisaldab mitmeid geenilookusi. I klassi geenide lookus sisaldab klassikaliste A, B, C ja mitteklasikaliste E, F, G, H geenide lookusi. II klassis sisalduvad klassikalised DP, DQ, DR ning mitteklassikalised DM, DO.
Paramüksoviirused Hõlmab morbilliviiruse (leetrid), paramüksoviiruse (paragripp, mumps), pneumoviiruse (RSV ja metapneumoviirus) perekonda. Ühine morfoloogia, valgulised komponendid, võime indutseerida rakk-rakk fusiooni (süntsüütsiumite ja multituumsete hiidrakkude teket). Struktuur ja replikatsioon. Üheahelaline –RNA helikaalses nukleokapsiidis, mida ümbritseb 156…300 nm ümbris. Genoom segmenteerumata. Perekonniti erineb valku kodeerivate regioonide järjekord genoomis. Nukleokapsiidis –RNA koos nukleoproteiiniga, polümeraas-fosfoproteiin (P), ja suur (L) proteiin. L on RNA polümeraas, P võimaldab RNA sünteesi, NP aitab säilitada genoomset struktuuri. Virioni ümbrise sisemuses M-proteiin, millega nukleokapsiid seostub. Ümbrises kaks glükoproteiini – F fusiooniks ja HN (paragripp, mumps), H (leetrid) või G (RSV) (hemaglutiniin-neuraminidaas, hemaglutiniin või G-proteiin) seostumiseks. Replikatsiooni
Transgeensetel taimede ja loomade konstrueerimisel on 3 põhilist eesmärki:: 1. Soovitavate tunnuste lisamine või võimendamine kultuurtaimedel ja koduloomadel. 2. Huvipakkuva produkti tootmine taimes või loomas. 3. Transgeensete organismide konstrueerimine eesmärgiga uurida bioloogiliste protsesside toimumise molekulaarseid mehhanisme. 4 Taimi on püütud muuta ka resistentsemaks kahjuritele. Bakteri Bacillus thuringiensis genoomis on geen, mis kodeerib putukatele toksilist valku. Vastav geen on viidud tomatitaimede genoomi ning selle avaldumist taimes on näidatud võrdluskatsetega, kus geneetiliselt muudetud taimed on võrreldes algsetega kahjurite suhtes vastupanuvõimelisemad. Geenitehnoloogiat on rakendatud ka maisi sordiaretuses. Organismi kloonimine Viimasel aastatel on asutud katsetama loomade kloonimisega, kus somaatilise raku geneetiline materjal
Neid juurde pole aga vôimalik lisada. Saadud koopiate arv ulatub aga 30 tsükli järel juba miljonitesse, mis on rohkem kui küll olenematra, mis eesmärgil reaktsioon läbi viidi. PCR produkt eraldatakse lahusest elektroforeesiga agargeelis. PCR-i saab kasutada ka diagnostilisel eesmärgil: teatud DNA vôi RNA järjestuse (viiruste vôi bakterite) avastamiseks uuritavas materjalis vôi näiteks geenidefektide avastamiseks genoomis. Tema tundlikkus on teoreetiliselt selline, et kui uuritavas materjalis on üks DNA-molekul, mille järjestus ühtub materjalile lisatava praimeriga, siis me selle ka avastame. PCR- on kôrvaletôrjumas DNA sondide meetodit geneetiliste haiguste uurimisel, viirusinfektsioonide tuvastamisel ja mikroobide tüpiseerimisel. 40. Elektroforees Elektroforees on elektriliselt laetud osakeste liikumine vedelikus elektrivälja mõjul: positiivsed osakesed katoodile ja negatiivsed osakesed anoodile.
transposoonid). Isekad geenid on geenid, mis moodustavad erandi Mendeli seadustele – heterosügootsed isendid ei tooda võrdsel hulgal kumbagi alleeli kandvaid sugurakke (st toodavad, aga üht alleeli kandvad rakud inaktiveeritakse). Meiootiline surve (meiotic drive) – toodetakse rohkem mõne geeni teatud alleele kandvaid sugurakke. Transposoonid – lühikesed genoomsed regioonid, mis võivad genoomis teistesse kohtadesse liikuda. Iseka DNA hulka kuuluvad need, mis teevad endast koopiaid, mis liiguvad mujale, ega kustuta algset koopiat, nt retrotransposoonid. 28. Milles seisneb valiku kinnitamise (reinforcement) mõju liigitekke puhul? Seisneb selles, et kinnitamine (reinforcement) kinnitab juba tekkinud fenotüübilist erinevust, mis aitab paremini ellu jääda. Nädal 6. Neutraalsustestid ja LD
Neid juurde pole aga vôimalik lisada. Saadud koopiate arv ulatub aga 30 tsükli järel juba miljonitesse, mis on rohkem kui küll olenematra, mis eesmärgil reaktsioon läbi viidi. PCR produkt eraldatakse lahusest elektroforeesiga agargeelis. PCR-i saab kasutada ka diagnostilisel eesmärgil: teatud DNA vôi RNA järjestuse (viiruste vôi bakterite) avastamiseks uuritavas materjalis vôi näiteks geenidefektide avastamiseks genoomis. Tema tundlikkus on teoreetiliselt selline, et kui uuritavas materjalis on üks DNA-molekul, mille järjestus ühtub materjalile lisatava praimeriga, siis me selle ka avastame. PCR- on kôrvaletôrjumas DNA sondide meetodit geneetiliste haiguste uurimisel, viirusinfektsioonide tuvastamisel ja mikroobide tüpiseerimisel. 44. Elektroforees – selle kohta ka Pata slaidides Elektroforees on elektriliselt laetud osakeste liikumine vedelikus elektrivälja mõjul: positiivsed
Neid juurde pole aga vôimalik lisada. Saadud koopiate arv ulatub aga 30 tsükli järel juba miljonitesse, mis on rohkem kui küll olenematra, mis eesmärgil reaktsioon läbi viidi. PCR produkt eraldatakse lahusest elektroforeesiga agargeelis. PCR-i saab kasutada ka diagnostilisel eesmärgil: teatud DNA vôi RNA järjestuse (viiruste vôi bakterite) avastamiseks uuritavas materjalis vôi näiteks geenidefektide avastamiseks genoomis. Tema tundlikkus on teoreetiliselt selline, et kui uuritavas materjalis on üks DNA-molekul, mille järjestus ühtub materjalile lisatava praimeriga, siis me selle ka avastame. PCR- on kôrvaletôrjumas DNA sondide meetodit geneetiliste haiguste uurimisel, viirusinfektsioonide tuvastamisel ja mikroobide tüpiseerimisel. 44. Elektroforees selle kohta ka Pata slaidides Elektroforees on elektriliselt laetud osakeste liikumine vedelikus elektrivälja mõjul: positiivsed
autbriidinguks (outbreeding). Autbriidingu tulemusena võime näha heteroosi efekti, kus hübriidid on vanematest elujõulisemad, seda eeskätt geneetiliselt erinevate inbriidingu tulemusena saadud homosügootsete vanemate ristamisel. 8.12. Kvantitatiivsete tunnuste molekulaarne analüüs (diabeet, intelligents jne.) Geneetilisi lookusi, mis määravad kvantitatiivseid tunnuseid, tähistatakse QTL (quantitative trait loci). QTL lookusi kaardistatakse, kasutades genoomis leitud geneetilisi markereid. Molekulaarsete meetodite rakendamine nagu DNA sekveneerimine, restriktsioonisaitide polümorfism ja valkude elektroforees võimaldavad tuua välja erinevusi indiviidide vahel. Epilepsia puhul tuntakse erinevaid vorme. Teatud tüüpi epilepsiat põhjustav geen on lokaliseeritud 10-nda kromosoomi pikka õlga, epilepsia teistsugust vormi põhjustav geen aga 20-ndasse kromosoomi. Leitud on ka epilepsiat põhjustav geen 8-ndas kromosoomis. 9
Sordiaretusega saadud hübriidne mais on 250% saagikam, kui algne. Loomade aretamisel kasutati heade omadustega isendite paljundamist nt kunstliku seemendamise puhul võetud sperma külmutatakse ja seda jätkub tuhandeteks viljastamiseks.) · Transgeensete organismide konstrueerimise eesmärgid: Soovitavate tunnuste lisamine või võimendamine kultuurtaimedel ja koduloomadel. (Nt B. thuringiensis genoomis on putukatele toksilist valku kodeeriv geen see viiakse kultuurtaime genoomi ning selle avaldumine muudab taime resistentsemaks putukate suhtes; köögiviljade (tomati) säilivusaja pikendamine vähendades polügalakturonaasi taset rakus.) Huvipakkuvate produkti tootmine taimes või loomas. (Nt inimese kasvuhormooni ja insuliini tootmine mikroorganismides; inimese verehüübefaktori IX ja alfa-1-
inaktiveeritakse). Meiootiline surve (meiotic drive) – toodetakse rohkem mõne geeni teatud alleele kandvaid sugurakke. Nt koduhiire (Mus musculus) kromosoom 17 t-haplotüübi suhtes heterosügootsed isased toodavad u 90% t-haplotüüpi kandvaid sperme. t-haplotüüp peaks fikseeruma → ära hoiab see, et t-homosügoodid on steriilsed. Transposoonid – lühikesed genoomsed regioonid, mis võivad genoomis teistesse kohtadesse liikuda. Iseka DNA hulka kuuluvad need, mis teevad endast koopiaid, mis liiguvad mujale, ega kustuta algset koopiat, nt retrotransposoonid (RNA retroviirustest), LINE-d (Long Interspersed Nuclear Elements). 28. Milles seisneb valiku kinnitamise (reinforcement) mõju liigitekke puhul? Marian Liigi definitsioone on mitmeid, aga suguliselt paljunevate organismide puhul kasutatakse liigi määratlemisel enamasti reproduktiivset isolatsiooni.
aktiivsus langeb, samuti lôpevad otsa vabad nukleotiidid. Neid juurde pole aga vôimalik lisada. Saadud koopiate arv ulatub aga 30 tsükli järel juba miljonitesse, mis on piisav mistahes analüüsiks. PCR produkt eraldatakse lahusest elektroforeesiga agargeelis. PCR-i saab kasutada ka diagnostilisel eesmärgil: teatud DNA vôi RNA järjestuse (viiruste vôi bakterite) avastamiseks uuritavas materjalis vôi näiteks geenidefektide avas- tamiseks genoomis. Tema tundlikkus on teoreetiliselt selline, et kui uuritavas materjalis on üks DNA-molekul, mille järjestus ühtub materjalile lisatava praimeriga, siis on see avastatav. RNA uurimiseks ja paljundamiseks PCR meetodil on esmalt vajalik RNA transkribeerida DNA-ks, mida saab teha ensüümi- pöördtranskriptaasi abil, mida leidub retroviirustest nakatunud rakkudes. Sel moel sünteesitud DNA-st on vôimalik saada hiljem taas RNA-molekulid. Joonis. Polümeraas-ahelreaktsiooni etapid
Sekundaarsed glioblastoomid on lastel ja noorukitel, nad arenevad aeglaselt. 18. Onkogeenid ja protoonkogeenid onkogeen (ingl. Oncogene)- Geen, mis soodustab ja kontrollib rakkude jagunemist, aga võib põhjustada loomarakkude kasvu täieliku peatamise või ka vohamise (kasvajaliste rakkude kasvu e. transformatsiooni) koekultuuris ja kasvajate teket in vivo. proto-onkogeen (ingl. Proto-oncogene)- Normaalne geen genoomis, mis võib mutatsiooni tagajärjel muutuda onkogeeniks. 19. Kasvajate supressorgeenid ja valgud supressorgeen (ingl. Supressor gene)- Geen, mis surub maha mutantse geeni avaldumise. Supressormutatsioonide puhul toimub järglaskonnas lahknemine (osa omandab mutantse fenotüübi, osa mitte). Mutatsioonid kasvajate supressorrakkudes soodustavad kasvajate teket. 20. Kasvajate avaldumise osaline penetrantsus penetrantsus (ingl
Bioloogilise liigi roll ökosüsteemis. Hutchinsoni niss - bioloogilise liigi kohastumuseks ehk bioloogilise liigi ökoloogiliste nõudluste kompleks. (Kohastumine genotüübi muutumine evolutsioonis vastavalt keskkonnatingimustele. Tulemusena saavutatakse suurem kohastuvus. Kohanemine ontogeneetiline (areng sünnist surmani) muutumine. Elu jooksul genotüüp ei muutu. Ei too kaasa muutusi genoomis.) Tänapäeval käsitletakse nissi kui ruumi osa hulgamõõtmelises hüperruumis, mille telgedeks (dimensioonideks) on olulised ökoloogilised faktorid, milles vaadeldav liik suudab püsivalt elada ehk, millele ta on kohastunud. Liigi omadus, mitte populatsiooni! · Fundamentaalne ehk autökoloogiline niss (potentsiaalne vaadeldav liik oleks suuteline elama).
või kanaliseerub hakkama saamiseks spetsiifilistes oludes (nt füüsiline paremus), mis omakorda võib kehvemat positsiooni kinnitada või vähendada. Loeng 11. Inimene ja loom Sabaga inimene? Inimesesarnased olendid – aga kas ahvid või inimesed? Karl Linne klassifitseerid 18. sajandil ahvid inimestega samasse perekonda Homo (inimlased) Lord Monboddo Kui me pole kohtunud inimesega, kel saba puudub, ei tähenda see veel, et neid poleks. Genoom Inimese genoomis on ainult 20-25000 proteiine kodeerivat geeni – vähem kui arvati, sarnasemad teiste loomadega kui arvasime. Loom vs inimene Loomalik Inimlik Loodus Kultuur Keha Meel Emotsioon Ratsionaalsus Uuritav, uurimisobjekt Uurija, uurimisvõimeline Loodusteadused Humanitaarteadused Indiviidi areng
(nekrotiseeriv fastsiit), roosi, reumat, sarlakeid. Enam kui 50% farüngiitidest on põhjustatud S. pyogenese poolt. Teine pool on viiruslikud. Kui on tegu bakteriaalsega, tuleb kohe teha AB ravi, muidu võib haigus üle minna reumaks ja glomerulonefriidiks. Sarlakid (põhjustaja S. pyogenes). Algavad ägeda farüngiidi pildiga. Keelele ilmub vaarikapunane katt ja 7. haiguspäeval ilmub nahale lööve, mis on tingitud S. pyogenese erütrogeensest toksiinist, mida kodeeritakse faagi genoomis. Nekrotiseeriv fastsiit. S. pyogenes on tuntud ka nn lihasööja bakterina, kuna tema rakkude pinnavalgud ja eksotoksiinid toimivad superantigeenidena. Nende vastu moodustuvad antikehad ja see indutseerib nahaaluse koe kahjustuse (inimene hakkab ise oma nahaalust kudet lagundama). Esmalt ilmub kerge punetus ja turse. Siis nahatemperatuur tõuseb, nahk muutub lillaks, siniseks, tekivad kollase sisuga villid. Edasi tekib 4-5 päeva jooksul nahaaluse koe nekroos
1 Teemad kordamiseks 2012 dotsent Tiina Alamäe Mikroorganismide toitumine. Mikroobide eripind ja kuju, nende seos toitumisega. Toitumisprobleemid väga suurtel bakteritel. Võimalused eripinna suurendamiseks. Pelagibacter ubique. Mikroorganismid toituvad osmootselt kasutavad lahustunud aineid, mis jõuavad nende rakku läbi pinna, läbides kapsli, kesta ja membraani. Peamiseks takistuseks on rakumembraan, mida ained läbivad kas difusiooniga või kanaleid ja valgulisi transportereid kasutades. GN bakteritel tuleb täiendava barjäärina juurde rakukesta välismembraan. Seetõttu on GN bakterid vähem tundlikud mürgistele ainetele. Sh aintibiotsidele. Mida väiksemate mõõtmetega bakter, seda suurem eripind. Väikeste mõõtmete tõttu on palju toitumispinda (suur eripind). Ülilihtsad organismid ei saakski olla väga suured, sest suurena nad ei toimiks: nad ei suudaks r...
jooksul tekivad organismis antikehad. Selles haigusprotsessi arengustaadiumis on loom juba nakkusallikas ja veri viirusesiirutaja. Viirus mõjutab hemopoeesi: Intensiivistub lümfoidrakkude proliferatsioon, Pidurdub lümfoidrakkude diferentseerumine, Tekib hulgaliselt rakkude blastvorme → kanduvad organismi laiali → kontrollimatu paljunemine → kasvajad. Lümfoleukoosi korral kahjustub B-lümfotsüütide süsteem, mis põhjustab immuundefitsiiti. Viirus võib proviirusena raku genoomis püsida pikka aega, ilma et leukomogeneesi käivituks. Kliiniline pilt: Haiguse inkubatsiooniperiood on pikk kuni 6 aastat. Haiguse arengus kolm staadiumi: I staadium (preleukeemiline staadium) – langeb kokku inkubatsiooniperioodiga (kliinilised tunnused puuduvad, veres antikehad, viirus on isoleeritav lümfotsüütides, hematoloogilised muutused puuduvad). II staadium (leukeemiline staadium) – leukotsütoos, persisteeriv lümfotsütoos
R. Dawkins illustreeris seda ideed talle iseloomuliku allegoorilise näitega, mille nimetas "rohelise habeme efektiks". Oletame, et kellelgi on roheline habe. Geenid, mis seda põhjustavad, sunnivad teda ühtlasi olema hea kõigi teiste rohelise habeme kandjate suhtes. R.D. Alexander (1991) seadis niisuguste geenide olemasolu, mis talitleksid sugulaste äratundmise etalonina, kahtluse alla. Ta väitis, et kuna niisugusel juhul peaksid marker ja etalon paiknema genoomis aheldatult, põhjustaks see intragenoomse konflikti ohu. Siiski on viimase aja uuringud (näiteks L. Kelleri uuringud tulisipelgatega) andnud otseseid tõendeid niisuguste geenide olemasolu kohta. Ka allpool toodud näide koopaoravatest annab kaudseid tõendeid geneetilise päritoluga etalonide kohta. Vähemalt tänapäeval veel üldlevinud seisukoht on siiski, et enamik sugulaste äratundmiseks vajalikke etalone omandatakse keskkonnast, näiteks õppimise teel. Näiteks herilased õpivad
valgud, mis tõmbavad ligi ka U1 ja U2 snRNA CBC-capile seostuv kompleks hnRNP- heterogeense tuumaga ribonukleovalgud, võivad eelistatult seostuda intronile ja aitavadsplaisosoomidel neid eksonitest eristada. Eksonite ja intronite piiri märkimine ning splaissosoomide kokkupanek algab juba siis kui RNA polümeraas veel pikendab RNA ahelat. Nukleotiidide konsensusjärjestused suunavad eukarüootide mRNA 3ʹ-otsa lõikamist ja polüadenüleerimist. Konsensusjärjestus, mis on kodeeritud juba genoomis ning mille tunneb ära spetsiifiline valk. CPSF- lõikamise ja polüadenüleerimise spetsiifiline faktor CstF- lõikamist stimuleeriv faktor Mõlemad faktorid on RNA polümeraasi saba küljes ja seostuvad konsensus järjestusele. Polü A polümeraas (PAP) poly A saba lõpus, sabale kinnituvad ploü A sesostuvad valgud. Kui valis PAP ja CPSF eralduvad. mRNA transport läbi tuumapoori kompleksi. mRNA-le seostuvad: EJC- eksoni ühenduskompleks,paikenvadsinna,kus varem olid intronid
erinevat tööriista, kromanjoonlaste juurest 10. Neandertaallased surid Euroopas välja üsna pea pärast kromanjoonlaste tulekut. Arvatakse, et homo sapiens kujunes välja Põhja-Aafrikas ja rändas sealt välja. Euroopas olid nad 40k aastat tagasi, Ameerikas 15-35k aastat tagasi. Geneetikaga tegeleval Svante Pääbol õnnestus 1985 aastal 2400 aastasest egiptuse muumiast DNA kätte saada. Eurooplaste geenides olevat teatud marker, mis on iseloomulik neandertaallastele. Kaasaegse inimese genoomis pärineb 1-4% neandertaallaselt. Juba neandertaalnaised värvisid ennast. Kollane, punane ja must muutusid väga ahvatlevaks. 2003 avastati Florese saarelt (Jaava saar) homo floresiensise skelette ja tööriistu. Nad olid väga väikest kasvu, keskmine pikkus oli 1m. Ka kolju oli neil palju väiksem kui teistel. Vanimad luud on 800k aastat vanad, noorimad 12k. Vulkaan purskas need toredad kääbused surid. Florese asulapaikadest on leitud keeruka kujuga tööriistu.
2 Tuumake moodustub ribosomaalse RNA (rRNA) geene sisaldavate kromosoomilõikude ümber. Vastavat kromosoomi osa, kus see geeniklaster paikneb, nim. tuumakese organisaatori piirkonnaks (NOR). NOR- d paiknevad kromosoomide lühikeste ōlgade otstes. 10 kromosoomi NOR-d osalevad tuumakese moodustamisel. Kokku on inimese genoomis ca 200 rRNA koopiat, mis on tandeemselt organiseerunud. Iga rRNA geen annab ühesuguse transkripti, mis on tuntud kui 45S RNA (ca 13,000 nukl. pikk). Sellest tekib edasise protsessingu teel 3 erinevat RNA-d (28 S, 5.8 S ja 18 S RNA), mis lähevad ribosoomi kas suure vōi väikese subühiku koosseisu. Nende 3 RNA pärinemine ühest transkriptist kindlustab selle, et neid saab vōrdsel hulgal. Tuumakese suurus peegeldab tema aktiivsust ja ta varieerub oluliselt erinevates rakkudes ning
Selleks, et aktivaatoril avalduks ATP-aasne aktiivsus, tuleb ta viia aktiivsesse konformatsiooni. Selleks on erinevaid võimalusi: 1) Aktivaatori fosforüleerimine. Näiteks NtrC puhul toimib NtrB-vahendatud fosforüleerimise kaskaad, fosforüleeritud NtrC-l suureneb afiinsus TE suhtes ja toimub valgu oligomeriseerumine; 2) Seondumine efektormolekuliga. E. coli rakus on 600-700 70 ja 100 54 molekuli. Samas on E. coli genoomis ainult 20 54sõltuvat promootorit. Seega on isegi madalama afiinsusega promootorid 54-holoensüümi poolt okupeeritud ja valmis aktivatsiooniks. Miks on nii vähe 54-sõltuvaid promootoreid? Arvatakse, põhjus on selles, et bakterigenoomis on geenidevahelised alad liiga lühikesed, et EBP-d saaksid seonduda reguleeritavast promootorist sobivale kaugusele, ilma et see häiriks teiste geenide tööd.
(5')CTTAACACCCCTGACTTCGCGCCGTCG Milline on RNA vastavus sellele harule? Kas teise haru RNA vastavus on sama? Geen Geen mõjutab ühe või mitme tunnuse avaldumist. Tunnus võib olla nähtav (naha värv, jäsemete arv) või väliselt eristamatu (veregrupp). Geen võib avalduda juba sündides või elu jooksul või jääda passiivseks. Äädikakärbse genoom sisaldab 139,5 mlj lämmastikaluse paari ning koosneb ca 15682 geenist, mis jaotub X,Y ja 3 autosoomi vahel. Inimese genoomis arvatavasti 3,09 mlr lämmastikaluse paari, ca 20 000 valke kodeerivat geeni Muutlikus Sama liigi isendite võime üksteisest erineda ◦ Mittepärilik (modifikatsiooniline muutlikkus): geenide ja keskkonna koosmõjul, konkreetsed tunnused ei pärandu. ◦ Pärilik muutlikkus ◦ Mutatiivne (geen-, kromosoom-, genoommutatsioon) ◦ Kombinatiivne (mittehomoloogiline, homoloogiline) Kombinatiivne muutlikkus: ◦ Päriliku muutlikkuse teisene vorm ◦ Omab 3 tasandit (ristsiire meioosi 1
võimalik näha sümbioosi. Algsed “kiskja-saak” suhted raku sisekeskkonda sattunud kromosoomide vahel oli soodsam taandada kromosoomide sümbioosiks. Selline sümbiogeneetiline eukarüootse kromosoomistiku kujunemine seletab hästi ka eukarüoodi geenide arhe- ja eubakteriaalset päritolu. Siiski jäävad siin võrdväärsetena konkureerima ka muud võimalused geenide ülekandest algeukarüootide ja erinevate bakterite vahel (nt. arhebakter Methanococcus jannashi genoomis on nii eu- kui arhebakteritele omaseid geene (Kyprides et al. 1997)) kui ka võimalus mitokondrite geenide siirdest rakutuuma. 4) Üksikud hulkuvad hulgakromosoomsed alg-eukarüoodid neelasid aeg-ajalt ka üksteist – “liigikaaslasi”. Ka sel juhul võis allaneelatu jääda seedimata, see võis osutuda veelgi tululikumaks, kui võõra seedimata jätmine. Alla neelatud “liigikaaslasel” võis rakus olla tasakaalustatud hulgal kasulikke geene, mida neelajal polnud, samuti vastupidi
ehitusplaani poolest sarnased organid on homoloogilised. Ilmekaks tõendiks ühisest põlvnemisest on mandunud elundite esinemine (rudimendid- nt inimesel pimesool, osaline karvkate). Embrüonaalse arengu võrdlemine näitab, et kõrgemate loomade arengus esinevad alamatele omased arengujärgud ning tunnused, mis osal alamatest loomadest säilivad ka täiseas. Geneetilised võrdlused – kasutatakse molekulaargeneetilisi meetodeid. Geneetiline kood on sama. Iga liigi genoomis on talletatud informatsioon tema evolutsioonilisest arenguteest ehk fülogeneesist. Biogeograafilised tõendid. Organismirühma liigid, mis asustavad üksteisele lähedasi alasid, on omavahel palju sarnasemad kui samadesse rühmadesse kuuluvad kaugete alade liigid. Kultuurtaimed ja koduloomad. Aretustulemused annavad tõendeid liikide evolutsioonilise muutumise ja mitmekesistumise võimalikkuse kohta. Kasutades pärilikku muutlikkust ja kunstlikku valikut on saadud nt koeratõud. Elupäritolu
Kirjeldatud viisis on siiski võimalik näha sümbioosi. Algsed "kiskja-saak" suhted raku sisekeskkonda sattunud kromosoomide vahel oli soodsam taandada kromosoomide sümbioosiks. Selline sümbiogeneetiline eukarüootse kromosoomistiku kujunemine seletab hästi ka eukarüoodi geenide arhe- ja eubakteriaalset päritolu. Siiski jäävad siin võrdväärsetena konkureerima ka muud võimalused geenide ülekandest algeukarüootide ja erinevate bakterite vahel (nt. arhebakter Methanococcus jannashi genoomis on nii eu- kui arhebakteritele omaseid geene (Kyprides et al. 1997)) kui ka võimalus mitokondrite geenide siirdest rakutuuma. 4) Üksikud hulkuvad hulgakromosoomsed alg-eukarüoodid neelasid aeg-ajalt ka üksteist "liigikaaslasi". Ka sel juhul võis allaneelatu jääda seedimata, see võis osutuda veelgi tululikumaks, kui võõra seedimata jätmine. Alla neelatud "liigikaaslasel" võis rakus olla tasakaalustatud hulgal kasulikke geene, mida neelajal polnud, samuti vastupidi
Kirjeldatud viisis on siiski võimalik näha sümbioosi. Algsed "kiskja-saak" suhted raku sisekeskkonda sattunud kromosoomide vahel oli soodsam taandada kromosoomide sümbioosiks. Selline sümbiogeneetiline eukarüootse kromosoomistiku kujunemine seletab hästi ka eukarüoodi geenide arhe- ja eubakteriaalset päritolu. Siiski jäävad siin võrdväärsetena konkureerima ka muud võimalused geenide ülekandest algeukarüootide ja erinevate bakterite vahel (nt. arhebakter Methanococcus jannashi genoomis on nii eu- kui arhebakteritele omaseid geene (Kyprides et al. 1997)) kui ka võimalus mitokondrite geenide siirdest rakutuuma. 4) Üksikud hulkuvad hulgakromosoomsed alg-eukarüoodid neelasid aeg-ajalt ka üksteist "liigikaaslasi". Ka sel juhul võis allaneelatu jääda seedimata, see võis osutuda veelgi tululikumaks, kui võõra seedimata jätmine. Alla neelatud "liigikaaslasel" võis rakus olla tasakaalustatud hulgal kasulikke geene, mida neelajal polnud, samuti vastupidi
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
