Fotosüntees on biosfääris ainus protsess, mille käigus moodustub molekulaarne hapnik. CO2 sidumine ja O2 eraldumine fotosünteesil on määrava tähtsusega atmosfääri gaasilise koostise stabillsuse tagamisel. Hapnik ilmus Maa atmosfääri ligikaudu 3 mldr a tagasi tänu vee kasutuselevõtmisele fotosünteesis. See asjaolu viis tänapäeval valitseva aeroobse ainevahetustüübi kujunemisele. 3. Lehe kui fotosünteesi organi ehitus. Lehte katab kutiikula, mille all on epiderm. Epidermises on õhulõhed (koosnevad kahte sorti rakkudest sulgrakkudest ja kaasrakkudest. Õhulõhed paiknevad tavaliselt lehe alumisel poolel. Need kaks kihti moodustavad lehe kattekoe, mille all asub põhikude mesofüll, mis koosneb kahte sorti rakkudest: tihedatest piklikeest ja hajusatest ümmargustest sammaskude ja kobekude. Sammaskoe rakud sisaldavad palju kloroplaste ja seal toimub fotosüntees. Sammaskoe all on kobekude, mille rakkude vahel on rakuvaheruumid
testesterooni mis hoiab elus Wolffi juha, testesterooni puudumisel Wolffi juha degenereerub. Munasarjade kujunemine. Y-kromosoomi ja Sry puudumisel areneb emas- fenotüüp; munasarjade arengut ja oogeneesi määravaid geene: Wnt4 ja Rspo1, Foxl2 (transkriptsioonifaktor), FST (aktiviini inhibitor). Rspo1 või Foxl2+Wnt4 puudumisel: osaline maskuliniseerumine. Varane areng: lootelehtede kujunemine ja neuraalne induktsioon Lootetehtede derivaadid. Ektoderm:naha epiderm ja tema derivaadid; Suu ja pärasooli epiteliaane sisu; tundliku retseptorid epidermas; näärviline süsteem, silma lääts. Mesoderm: keelik; skeletsüsteem; lihassüsteem; eritussüsteem; tsirkulaarne ja lümfaatne süsteem.Endoderm:seedetrakti epiteliaalne sisu; respüratoorse süsteemi epiteliaane sisu; reproduktiivse süsteemi sisu; maks, tüümus; kõhunääre. Gastrulatsioon on morfogeneesi esimene samm: morfogenees on protsess,
kolmissõnajalg), Sk. sõnajalalised (ohtene sõnajalg, laiuv sõnajalg, maarjasõnajalg, odajas astelsõnajalg), Sk. soosõnajalalised (harilik soosõnajalg, mets-soosõnajalg). Hk. Ositaimed - Enamuses väljasurnud rühm, õitseaeg oli karboonis. Üks sugukond ühe perekonnaga. Sugukond osjalised, perekond osi. Maailmas 32 liiki, Eestis 11 liiki. Rohttaimed, varred lülilised, sõlmevahed üsna pikad. Lehed väga väikesed v. puuduvad, tupena sõlmekoha ümber. Oksad männasjalt. Epiderm ränistunud, õhulõhed vagudes. Eosed eospeades. Eelleht maapealne. N: konnaosi, raudosi, metsosi, aasosi, põldosi. Hk. Paljasseemnetaimed - Erinevalt eostaimedest on siin olemas SEEMNEALGMED, mis paiknevad megasporofüllidel, s.t. käbides soomuste peal. Tolmuterad kanduvad tuulega vahetult seemnealgmele, kus arenevad tolmutoruks, tungivad munarakuni ja viivad sinna isassugurakud, toimub viljastamine. Valitseb sporofüüdifaas, diploidne kromosoomiarv redutseerub vaid eostes.
Botaanika osa kordamisküsimused 1. Mis on biosüstemaatika? Biosüstemaatika on teadus eluslooduse mitmekesisusest, selle vormidest, põhjustest ning tekkest; liikide ja teiste süstemaatikaühikute piiritlemisest ja nimetamisest; teaduslikult põhjendatud klassifitseerimisest 2. Klassifitseerimine, nomenklatuur Klassifitseerimine ehk süstematiseerimine on taksonite ühendamine või jagamine rühmadeks Nomenklatuur tegeleb rühmadele nimede andmisega 3. Liigikontseptsioonid – nominalistlik, morfoloogiline, bioloogiline, fülogeneetiline Liigikontseptsioon on teoreetiline ja põhimõtteline lähtekoht, mille alusel on võimalik liike eristada. Erinevate kontseptsioonide piirid pole alati selged, eristada võib nelja põhilist kontseptsiooni: Nominalistlik liigikontseptsioon Selle kohaselt pole liike üldse reaalselt olemas, looduses esinevad ainult üksikisendid või ka nende mingid rühmad, millede vahel pole aga tegelikke erinevusi ega pi...
pungasoomused, risoomide taandarenenud lehed · Pärislehed lehtede põhimass, on antud taime liigile tüüpilised, nt tammelehed · Kõrglehed asuvad õievartel ja nad on värvunud, nt pilbergia, jõulutäht Lehes on samad koed, mis varres(kattekude, juhtkude ja seal vahel põhikude) Leht on mõlemalt pinnalt kaetud epidermisega, aga eristatakse lehe ülemist ja alumist epidermi. Sageli on epiderm kaetud lehe väljakasvudega nt karvakesed. Õhulõhed asuvad lehe alumises epidermises. Õhulõhede arv on 40-300ni 1 ruutsentimeetri kohta. Kahe epidermise vahel on mesofüll ehk põhikude, sisaldab kloroplaste. Enamikul taimedest on mesofüll jagunenud kaheks: 1) sammaskude ja 2) kobekude. Sammaskude on ülevalpool ja seal on 80% kloroplastidest. Kobekoe rakud on mitmesuguse kujuga, rakkude vahele jääb rakuvaheruum, mille pind kokku moodustab lehe sisepinna
latum ( kuni 15 m), linnuroni Ligula intestinalis, vaheperemehed sõudik ja kala (lisaperemees). Selts: Neljanapalised Cyclophyllida Torukujuline arvukate külgharudega emakas umbne. Esindajad: nookpaeluss Taenia solium, nudipaeluss Taeniarchynchus saginatus, ehhinokokk-paeluss Echinococcus granulosus, alveokokk Alveococcus multilocularis, koera viik Dipylidium caninum. Hõimkond: Ümarussid Nematoda, (Aschelminthes - kottussid) Ristlõikes on keha ümar. Keha katab süntsütiaalne epiderm, mis moodustab keha pinnale paksu kutiikula. Esineb ainult pikilihaskiht. Kehaõõnsus kotikujuline, täidetud tugeva rõhu all oleva vedelikuga. Seedesüsteem torukujuline. Esineb lihaseline neel ja kloaak. Seedenäärmed puuduvad. Meeleelunditest arenenud kompimis- ja kemoretseptorid. Ringesüsteem ja hingamiselundkond puuduvad. Esineb anaeroobne hingamine. Lahksugulised, areng otsene, parasiitidel invasioonivastsega. Arvukaim usside rühm.
väljakasve keeleke. Eosed on erineva suurusega. Gametofüüdid on kahekojalised ja saavad täiskasvanuks mõne nädala jooksul. Kõige rohkearvulisem ja laiemalt levinud on selaginelli perekond. Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mõnda liiki. Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Sporofüüt on väliselt kolla sporofüüdi sarnane. Varre keskel õõnsuses paikneb parenhüüminiitidega toestatud juhtkimp. Varre epiderm on õhulõhedeta. Lehed on ühesuguse kuju ja suurusega, vanematel lehtedel langeb keeleke ära. Mesofülli ja epidermi rakkudes on 1-2 plaatjat kromatofoori. Õhulõhed asetsevad enamasti lehtede alapoolel. Eospead paiknevad võsude tippudes. Sporofüllid erinevad märgatavalt tavalistest lehtedest, nende keelekesed ei lange ära. Igas eospeas, sporofüllide kaenaldes, paiknevad lühikeste jalgade otsas mega- ja mikrosporangiumid. Megasporangiumis tekib neli
väljakasve keeleke. Eosed on erineva suurusega. Gametofüüdid on kahekojalised ja saavad täiskasvanuks mõne nädala jooksul. Kõige rohkearvulisem ja laiemalt levinud on selaginelli perekond. Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mõnda liiki. Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Sporofüüt on väliselt kolla sporofüüdi sarnane. Varre keskel õõnsuses paikneb parenhüüminiitidega toestatud juhtkimp. Varre epiderm on õhulõhedeta. Lehed on ühesuguse kuju ja suurusega, vanematel lehtedel langeb keeleke ära. Mesofülli ja epidermi rakkudes on 1-2 plaatjat kromatofoori. Õhulõhed asetsevad enamasti lehtede alapoolel. Eospead paiknevad võsude tippudes. Sporofüllid erinevad märgatavalt tavalistest lehtedest, nende keelekesed ei lange ära. Igas eospeas, sporofüllide kaenaldes, paiknevad lühikeste jalgade otsas mega- ja mikrosporangiumid. Megasporangiumis tekib neli
1. Milleks on vaja teaduslikku bioloogilist nomenklatuuri? Nomenklatuur on zooloogide ja muude bioloogide ühine erialane keel (et kõik, sh teadlased üksteisest õigesti aru saaksid). Kõigel, mida/keda me kasutame ja vajame, peab olema nimi, mitte kiretu kood. Arvudest koosnev kood sobib hästi arvutile, mitte meie ajule. 2. Milleks on vaja bioloogilise nomeklatuuri koodekseid? Et reguleerida loomade teaduslike nimetuste vormikohast moodustamist ja kasutamist. 3. Milliseid keeli kasutab teaduslik nomenklatuur? See on küll ladina tähtedega kirjutatud ja ladina grammatika kohane, aga sõnatüvi võib olla ükskõik mis keelest. 4. Kuidas mõista nomenklatuuri universaalsust, unikaalsust ja stabiilsust? Nomenklatuuri kolm põhimõtet on universaalsus, unikaalsus ja stabiilsus. Universaalsuse tagab Õhtumaa keskaja pärand – ladina keel. Unikaalsuse (et igal taksonil oleks üksainus tunnustatud nimi) ja stabiilsuse (et nimed võimalikult vähe muutuksid) e...
ARENGUBIOLOOGIA 1.Spermatogenees 1. Milline on imetajate testise ehitus? Imetajate munand koosneb väänilistest seemnetorukestest ja seemnetorukeste vahelisest sidekoelisest vaheruumist (interstitium). 2. Väänilised seemnetorukesed (mis, mis teevad, mis neis sees on, ehitus) Seemnetorukesed on peenikesed, väändunud ja pikad – algavad ja lõpevad munandi keskseinandis paiknevas munandivõrgus, moodustades suletud ringid. Väänilised seemnetorukesed suubuvad munandivõrgus viimajuhakestesse (mis on ripsmetega varustatud), need ühinevad munandimanusese peaosas üheks munandimanuse juhaks. Väänilised seemnetorukesed sisaldavad nii Sertoli rakke kui ka erinevas arenguastmes olevad seeemnerakke spermatogeenne epiteel e iduepiteel). Väljaspoolt ümbritsetud basaalmembraaniga, mida toodavad peritubulaarsed epiteelirakud (müeloidsed rakud, vajalikud spermatiidide vabanemiseks ...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
