seotult. Kasutusele on võetud taime mikrobioomi mõiste, mille all mõeldakse kõigi mikroorganismide, mis elavad taimega seotult (kas endo- või eksofüüdina), genoome. Sellises valguses võib Lamarcki kontseptsiooni elueal omandatud tunnusevariantide edasipärandamist seletada taime mikrobioomi edasipärandamisega. 139 16.1. Mõiste ,,endofüüt" Saksa botaanik Heinrich Friedrich kasutas 1809. aastal esimesena mõistet ,,endofüüt". Sel ajal käsitleti endofüüdina poolparasiitseid seeni, mis elasid taimedel. Sel ajal arvati, et terve taim on steriilne ning arvati ainult parasiitsed seened või patogeenid kasvavad taimedel. Siiski juba 19. sajandil kirjeldas Galippe köögiviljades elavaid mikroorganisme, mis võivad olla migreerunud mullast taime ning olla taimede jaoks soodsad. Kuigi 19. sajandi lõpus ja 20.
Ka Versailles' Suur Park oli linnakodanikele avatud. SAKSAMAA LINNAPARGID 19. SAJANDIL Hirschfeldt oma teoses "Aiakunsti teooria" (1779-85) paneb ette rajada parke, kus kõikidest ühiskonnakihtidest pärit inimesed võiksid loodust nautida. Selliseid parke oleks tema arvates otstarbekas ilustada mitte antiiksete monumentide ja templitega, vaid mälestusmärkidega rahva oma ajaloost. Üks esimesi, kes seda soovitust kuulda võttis oli: Peter Joseph Lenné (1789-1866), botaanik ja professionaalne pargikujundaja Bonnist Saksamaalt. Pani aluse aednikukoolile Potsdamis - Kuninglik Aednike Õppeasutus (Königliche Gärtner-Lehranstalt), mis on üle pooleteise sajandi olnud aia- ja maastikukujunduse ning maastikuhoolduse vaimseks selgrooks kuni tänapäevani. Lenné oli huvitatud ka kodumaiste puuviljasortide aretamisest. Wilhelm III teenistuses hakkas ta koos arhitekt K. F. Schinkel'iga parkidega "ilustama" Potsdami ja Berliini lähiümbrust