relevantsed ei olnud. Ajaloolisest traditsioonist pärines asjaolud, et 16. sajandil sõlmiti need lõpingu ühelt poolt Liivimaa maahärrade ja Pihkva ja Novgorodi asehalduri poolt. See on ajalooline traditsioon. Samas siin kajastub ka arusaam riikide valitsejate hiearhiast - Moskva suurvürst on auväärsuse poolest ühel pulgal keisri ja Poola kuningaga, samal ajal Liivimaa maahärrad ei ole suvenäärid ja nendele vastav diplomaatiline tase on asehaldur. Peale selle, kui keskajal oli Liivi-Vene formular selline, mis rääkis suhetest võrdsete vastaste vahel, siis nüüd al Novgorodi liitmisest Moskva SV riigiga, olid osapooled ebavõrdsed, Liivimaa oli paluja osas ja Moskva suurvürst oli armu andja. 15. saj lõpus sai Venemaal tuttavaks lühike nimekiri nagu Euroopa riikide nimekiri, kus Euroopa valitsejad olid reastatud tähtsuse järjekorras, Taani kuningas oli üks madalamaid valitsejad - ka lepingus peab Moskva Taanit madalamaks.
1224-1224 aastatel toimus eestlaste ülestõus, mille käigus vabastati kogu Eestimaa, kuid peadselt vallutajad vallutasid alad tagasi. Vallutajad läksid omavahel maade pärast tülli. Alles 1238. aastal sõlmiti Stensby leping, mille kohaselt Taani sai endale Tallinna, Rakvere ja Narva linnused Revala, Harju ja Viru, Alutaguse maakonnad. Järva maakond jäi ordule. Valitsemine: Kõrgemaks kohapealseks võimukandjaks Eestimaa hertsogkonnas oli Taani kuninga asehaldur ja kuninglik nõukogu, mis koosnes 15 liikmest. Maavaldused olid suures osas läänistatud saksa päritolu vasallidele (13. sajandil vasallide hulka kuulus ka eestlasi). Likvideerimine: 1343. aastal toimus Jüriöö ülestõus, mille Liivimaa ordu veriselt maha surus, selle tulemusel läksid Liivimaa ordu kätte kõik tähtsamad Taani linnused Eestimaa hertsogkonnas. Taani kuningas Valdemar IV müüs 1346. aastal pärast Jüriöö ülestõusu oma Eesti valdused Saksa ordule, 4 000 t hõbeda eest
kultuur. Näiteks arhitektuurist ja muusikast oli juudi mõju raske välja juurida, sest siis oleks tulnud hakata hooneid maha lõhkuma. Kuigi oli keelatud ette kanda juudi heliloojate töid, ei saanud keegi takistada inimestel kodus kuulata vanu plaate Mendelssohn-Bartoldy või Mahleri loominguga. Oluline oli mitte lasta juute levitada oma kultuuri mujal Euroopas. Viini Gauleiter ja Kolmanda Riigi asehaldur Viinis Baldur von Schirach kõneles 14. septembril 1942. aastal Viinis Euroopa noorte kogunemisel: Iga Euroopas tegutsev juut on ohtlik Euroopa kultuurile. Kui keegi soovib mind süüdistada kümnete tuhandete juutide deporteerimises Ida-Euroopa getodesse linnast, mis oli kunagi Euroopa juutide pealinn, olen ma sunnitud vastama: „Minu arvates on see tõsine panus Euroopa kultuuri.“ 2
Hispaanias kuulsa XII sajandi ehitatud katedraaliga. Vitre -- linnake Loode-Prantsusmaal Jumalaema kirikuga XV--XVI sajandist. Nordhausen -- linn Lõuna-Saksamaal katoliikliku toomkirikuga. Lk. 111 Charles V -- Prantsuse kuningas a. 1364--1380. Julianus Taganeja -- Rooma imperaator a. 361--363. Algselt kristlane, loobus Julianus ristiusust ning üritas taastada riigis vana rooma usku. Lk. 112 ...kuhu Julianus oma termid oli ehitanud. -- Julianus oli enne imperaatoriks saamist Gallia asehaldur ning elas IV sajandi 50-ndatel aastatel Pariisis, kus ta laskis ehitada rooma saunad (termid), milles leidusid ruumid ka võimlemise, raamatukogu ja vaidluskoosolekute jaoks. Sorbonne -- Pariisi ülikooli ebaametlik nimetus Louis Püha kaplani ja pihiisa Robert de Sorboni järgi, kes rajas ülikooli juurde iseseisva kolleegiumi vaeste teoloogiaüli-õpilaste jaoks. Samades hoonetes paikneb praegu suur osa Pariisi ülikooli teaduskondadest. Lk