kiire ja ühtlase tugevusega, nagu hiirekarva laululind. Aed-põõsalind puisniitudel, keegi jutustaks midagi ärevalt ja on ühtlaselt pruunikashall, väike lind. lehtvõsades, parkides ja *Aed-põõsaslind kiirelt. Alapool on heledam kui ülapool. aedades. Värvulised Laulu hääl on tal kärisev. Hallrästal Hallrästas on suur lind. Selg on Elutsevad puudub lauldes kõlavad viletoonid. hallrästal kastanpruun, pea ja kultuurmaastiku (Tsikk-tsikkk –tsikkk – heli) päranipuala hall, saba on pikk ja puistutes,
varvasteni, hiireviul seevastu on ,,sääred" paljad. Kahe konnakotkaliigi eristamine üksteisest on keeruline. Reeglina on suurkonnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väikekonnakotkas. Vahetegemise muudab ebamääraseks ka see, et väikeja suurkonnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide. MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 k g. Vanalinnu üla ja alapool on (tume) pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. KALJUKOTKAS Välitunnused
tippudes ja on seega märgatavad ka pealtvaates. · Kollane lagusamblik (Parmelopsis ambigua) iseloomulik suhteliselt väike ja tugevasti substraadile liibuv tallus, mille servmised hõlmad on küll peenikesed, mõnikord tihedalt kokkusurutud või üksteist osaliselt katvad, kuid siiski selgelt eristunud. Nii tallus kui ka soreedid on rohekas või valkjaskollased. · Hall karesamblik (Pseudevernia furfuracea) talluse üla ja alapool on selgelt eri värvi (ülapool sinakas või tuhkhall, alapool vähemalt keskosas must). · Karik porosamblik (Cladonia fimbriata) esitallus koosneb suhteliselt väikestest soomustest. Teistalluse moodustavad keskmise pikkusega (1-4 cm), äärmiselt korrapärase kujuga karikakesed, mille pind on üleni kaetud jahuja puruga. Viljakehad on tumepruunid, esinevad kohati, paiknevad tillukeste tumedate nööbikestena karikate servas.
Ta pikkus on 46-57 cm, tiibade sirulaius 100-120 cm ja kaal 0,6-1,2 kg. Emaslind on märksa suurem kui isaslind. Lindude suurus sõltub ka nende elupaigast. Kõhupool on heledam seljapoolest, seal on pruune ja heledaid sulgi enamvähem võrdselt.Hiireviu pea on samuti pruun ning nokk tüviku poolt kollane, ninasõõrmetest alates aga must.Hiireviu värvus muutub tema elu jooksul palju. Teisel eluaastal on linnu üldtoon ülapoolel pruunikas. Toonid võivad ulatuda tumepruunist roostepruunini. Alapool on ookerjas või pruun tumeda ja heleda põikmustriga. Värvuses võib olla veel punakas- ja ookerpruuni ( Seda seostatakse geograafilise levikuga ). Seljapoolel on heledaid sulgi vaid üksikuid, üldtoon on tumepruun.Hiireviu nokk ja küünised on mustad ning jalad ja vahanahk kollased. Noorlind on üldiselt samasugune nagu vanalind, kuid tema alapool on tavaliselt ilma põikmustrita ja rinnal ning kõhualusel võib olla tume pikitriibutus. Noorlinnu heledad suleääred on silmatorkavamad.
Samblikel, nagu teistel elusorganismidel on looduses oma eesmärk. Neil on raske võidelda kasvukoha eest (aeglane kasv), kuid neil on kergem elada karmimates kasvutingimustes, mida teised taimed ei pruugi taluda. 4 Olulisemad Eesti samblikud Harilik hallsamblik Hypogymnia Physodes (L.) Nyl. Kirjeldus Tallus lehtjas, läbimõõt 1-10 cm, ülapool hall, alapool must, alapoole servaosa pruun; hõlmad lapikud. Vegetatiivse paljunemise vahendid: huuljad soraalid üleskäänduvatel hõlmatippudel. Viljakehad esinevad vähestel isenditel. Levik Väga laialdaselt levinud samblik, kasvab paljude puuliikide okstel ja tüvel, töödeldud puidul, harva sammaldunud kividel, veelgi harvemini maapinnal. Harilik hallsamblik erineb teistest lehtja ja halli tallusega samblikest selle poolest, et tallus kinnitub aluspinnale vahetult
Harilik ripssamblik kasvab enamasti lehtpu,ude (haava, saare, tamme, vahtra) tüvel või suurematel okstel nii laialehises kui ka segametsas, aga ka parkides, alleedel, taluõuedes. Eelistab toitainete- ja valgusrikkaid kasvukohti, talub tolmusaastust, kuid on tundlik õhu happelise saastumise suhtes 11 Hall hõlmasamblik Platismatia glauca Tallus: lehtjas, diameeter kuni 20 cm; ülapool hall, alapool keskosas must, servaosas pruun; hõlmad lapikud, otstes tõusvad. Vegetatiivse paljunemise vahendid: isiidid (silindrilised või koraljad talluse väljakasved, eristatavad luubiga) ja soreedid (ümmargused terakesed) hõlmade servas. Viljakehad enamasti puuduvad. Substraat: okas- ja lehtpuude koor, puit. Väga sage kogu Eestis. Halli hõlmasambliku nimi viitab otseselt selle samblikuliigi kõige silmatorkavamale tunnusele - suurtele (kuni 2 cm laiustele), substraadile nõrgalt
Raudkull Accipiter nisus Raudkull on haugaste alarühma tüüpiline esindaja.Ta üldpikkus on umbes 30-40 cm, tiiva pikkus 18-26 cm ja kaal 120-280 g. Emaslind on isaslinnust tunduvalt suurem. Täiskasvanud isaslind on ülapoolelt mitmesuguse varjundiga sinihall, kiird mustjas ja kulmutriip valge, kuklal on valged tähnid. Sabaalune on nii isasel kui ka emasel valge. Noorlinnul on esimeses sulestikus ülalpool pruun ookerjate ja roostjate suleääristega;kuklal on valged laigud;hoo-ja tüürsuled on helepruunid tumepruunide põikvöötidega;alapool on ookerjas, roostjas või pruunikas, pruuni või tumeruske vöödilise põikmustriga,pugualal ja rinnal on tihti südajaid või tilktähne. Raudkullipaar pesitseb aastaid järjest ühes ja samas piirkonnas, kuid ehitab igal aastal uue pesa vana pesa lähedusse. Pesad paiknevad peamiselt okaspuudel, eriti mändidel. Raudkull muneb maikuul 4-6 muna. ...
Eestis elavad kotkad MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on
isendile . Merikotka arvukus Eestis kasvab. Merikotkas on levinud Euraasias peamiselt suurte siseveekogude või merede ääres. Merikotkas on Eesti suurim röövlind. Tema üldpikkus on 77-100 Cm, tiiva pikkus on 57-69 Cm, ja mass on 3-6,5 Kg. Täiskasvanud isendite sulestik on mitut värvi pruun, pea võib olla ookerjas või valkjas. Ta saba koosneb 12 tüürsulest ja on valge. Noorlind, see tähendab alla 4 aasta vanune lind on pruun mustja peaga, sulgede tüvikuosa on valkjas ja alapool valkjas pruunide tähnidega. Ta tiivad on pikad ja laiad, aga saba lühike ja kiiljas. Merikotka elupaigad asuvad niisketes kuusesegametsades, rabamännikutes ning mereranniku hõredates metsades mitte kaugel veekogust. Arvukus: Vahepeal oli merikotkas Eestis väljasuremiseohus. sajandivahetusel oli meil neid umbes 30 haudepaari, 70ndetel aga vaid 9... 10. praegu arvatakse olevat 35... 40 paari. Merikotka toitumispiirkonnaks on veekogud. Toitub
Tundra linnud Liigikirjeldus Jahipistrik: Jahipistrik on suurim pistrik, peaaegu viu suurune. Jahipistriku sulestiku värvus varieerub heledast (valgest) tumedani (tumepruun või -hall). Heleda tüübi jahipistriku sulestiku üldine värvus on valge, ülapoolel on laiguline või vöödiline pruunikashall muster. Alapool on valge ja mõnikord kahkja hallikaspruuni triibustusega. Tumeda tüübi sulestik on hallikaspruun, ülapoolel sinihalli või valkja vöödistusega , alapool valge tumeda mustriga. Jahipistrik on suurim pistrikulane, Eestis võib jahipistriku kohata haruharva rabades, soodes ja avamaastikel. Jahipistriku eluiga on keskmiselt 9-12 aastat. Jahipistrik pesitseb tundras ja taigas. Ta on erakliku eluviisiga lind ning pesapaigana eelistab ta raskesti ligipääsetavaid kohti. Pesa rajab ta kaljudele
otsima. Kellegi teisega on tutt-tihast pea võimatu segamini ajada kuna tema tutti on raske mitte märgata. Tutt-tihane on 10,5 - 12 cm pikk, tiibade siruulatus on 17 - 20 cm pikk ja kaalub ta 10 - 14 g. Arvukus Eestis on 80 000-140 000 paari. SALUTIHANE Salu- e sootihane (Poecile (Parus) palustris) eelistab segametsasid. Ta on väga sarnane põhjatihasega. Must pealagi, pruunikas ülapool ja valge alapool. Ja natuke väiksem must laik kurgu all kui põhjatihasel. Ka salutihase emas- ja isaslind on väga sarnased. Ta on kõige paremini eristatav hääle järgi. Üldpikkus on salutihasel 11,5 - 13 cm, tiibade siruulatus 17 - 19 cm ja kaalub ta 10 - 12 g. Arvukus Eestis on 50 000 - 80 000 paari ning elab ta kuni 3 aastat PÕHJATIHANE Põhjatihane (Poecile (Parus) montanus) elutseb segametsades. Ta on väga sarnane salutihasega
kakkude paarid ühe hooaja. Isased jäävad tavaliselt oma pesapiirkonnale aastate vältel truuks. Isane kakk hakkab sobivat pesapaika otsima talve lõpus. · Eluviis. Karvasjalg-kakk on öise eluviisiga, periooditi ka tõusu ja loojangu ajal tegutsev. · Toidulaud. Sööb peamiselt pisinärilisi, harvem kuulub menüüsse ka mõni linnupoeg. · Arvukus. Eestis pesitseb 200-500 paari, Euroopas 110 000-350 000 paari. Metsvint · Välimus. Emaslind on rohekaspruun, alapool rohekashall. Isaslinnu eesselg on kastanpruun, pea sinihall, põsed ja alapool punakad. Mõlemal on tiibadel kaks laia vööti. Nokk on lühike ja kooniline. · Kus võib kohata.Parkides, metsas, samuti linnas. · Eluiga. Tüüpiline eluiga 3 aastat, pikim teadaolev eluiga pea 18 aastat. · Toidulaud. Pesitsusajal toitub putukatest, muul ajal on peamiselt taimetoiduline. Sööb seemneid, kõrsi, marju. · Pereelu
Kaljukotkas(Aquila chrysaetos) Välitunnused Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-sokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. Toitumine Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust pakuvad imetajatest veel halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer ning lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist. Pesitsemine Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma pesitsuspaiga lähistel.
Kõigepealt lendavad kohale isaslinnud ning hõivavad territooriumid. Kõige meelsamini otsivad nad hea nähtavusega kohti, et oleks võimalik märgata oma võistlejaid ning üle lendavaid emaslinde. Pesas on harilikult 6-9 muna. Umbes 3,5 nädala möödudes kooruvad munadest pojad. Nad lahkuvad pesast peaaegu kohe, ent lendama õpivad alles 10 päeva pärast. LUMEPÜÜ ISELOOMULIKUD OMADUSED Suvesulestik: Maskeeriv, hallikaspruuni värvi ülapoolega. Keha alapool on aastaringselt valge. Isaslinnul on hästi näha nn. "roosi" punast nahakurdu silmade kohal. Talisulestik: Üleni valge, vaid saba servad jäävad mustaks, isaslinnul kulgeb noka otsast silmani must vöö. Talvel kaitsevad tihedad suled külma eest ning maskeerivad. Jalalabad: Suured ja sulgedega kaetud, lumel jaotavad linnu keharaskuse suuremale pinnale ja hoiavad ära lumme vajumise. Suled aitavad ka temperatuuri hoidmisel.
algul. Isaslinnud tulevad varem kui emaslinnud. Lahkuma hakkavad augustis septembris. Noored lahkuvad enne vanemaid. Euroopas väga levinud lind. Levinud ka LääneAasias ja LoodeAafrikas. Ränne toimub päeval suurte parvedena. Talvituvad Lõuna Euroopas, atlantilises Euroopas. Samuti Loode Aafrikas ja Kesk Euroopas. Osad soojemas kliimas elavad linnud on paiksed. Emaslind on rohekaspruun, alapool rohekashall. Isaslinnu eesselg on kastanpruun, pea sinihall, põsed ja alapool punakad. Mõlemal on tiibadel kaks laia vööti. Nokk on lühike ja kooniline. Maapinnal hüppab kiirelt ja kergelt või kõnnib. Seltsiv lind, kes tegutseb peamiselt puu otsas. Laul on tal kiiretempoline ja lühike. Eristatakse mängulaulu, territooriumilaulu ja võitluslaulu. Laulmise lõpetavad juuni lõpul. Inimestega kohaneb kergesti.
Tuttpütt on tuntud iseloomulike "sarvede" poolest. Nimelt on tema põhitunnusteks kaks kõrvumeenutavat suletutti peas ja kastanpruun kohev sulestik kaela ümber - "krae". Lind on varese suurune, ülapool erinevates tumedates toonides, alapool valge, tiival on vöödid, nokk punane. Tuttpütt on hästi kohastunud vee-eluks. Et oleks hea ujuda, on tal jalad keha tagaosas. Ujudes istub ta sügaval vee sees ja lendugi tõustes tuleb esmalt kaua mööda vett joosta, enne kui piisav kiirus õhkutõusmiseks käes on. Püttide perekonnas on ta suurim liik. Tuttpütt on väga laialt levinud lind: ta pesitseb nii Euroopas, Aasias ja Aafrikas kui ka isegi Austraalias. Eestiski on ta tavaline haudelind
PAMPAD PAMPAD Pampa on tasane lähistroopiline rohtla Lõuna- Ameerikas Argentiina, Brasiilia, Urugay territooriumil. Idaosasse jäävad humiidsed e. niiske kliimaga pampad, mis on riigi viljakaim osa. Humiidsest pampast Andideni jääb kuiv pampa vähem asustatud ala, kus karjatatakse hobuseid, veiseid ja lambaid. Vahel nimetatakse pampaks ka tasast ala Peruus. Kohalike keeles tähendab pampa tasast pinda või tasandikku. TAIMED Silmatorkavam taim on kuni kolme meetri kõrgune kõrreline argentiina pamparohi. Kõrreliike kasvab pampas üle mitmesaja. Paljud eksootilise välimusega kõrrelised kuuluvad meile tuttavasse perekonda, nagu aruhein, nurmikas ja luste. Kasvatakse maisi ja nisu, vähemviljakaid maid kasutatakse karjamaadena. Puud kasvavad pampas vaid jõgede orgudes, kus need moodustavad galeriimetsad. MÄGIVISKATSAD Tihe karvastik, mis hoiab kehasoojust. Pikad, ümarate otstega kõrvad, täielikult karvadega kaetud. Hea kuulmine. Käpad ...
07.04.2010 Relika Viilas TA-08 Merikotkas Kirjeldus Merikotkas ladinakeelse nimega Haliaeëtus albicilla on tumepruun valge sabaga suur haugaslane. Merikotkas on Eestis suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Lennul on näha pisut heledam kael, helepruun
Põldlõoke Põldlõoke on varblasest veidi suurem, jässaka kere, suure pea ja võrdlemisi väikese koonusja nokaga lind. Emas- ja isaslind välimuselt ei erine, mõlemal on ülapool muldpruun heledamate triibukeste ja laigukestega. Alapool on roostepruun, kõhualune kollakas. Lind paistab veidi raskepärane, kui ta liigub maapinnal kõndides, hüpates ja joostes väga kiiresti ning osavalt. Välimuse järgi teatakse seda lindu üldiselt väga vähe, kindlasti aga on kõik kuulnud suvel põldlõokese lõõritamist. Linnu laul pole küll väga helirikas, kuid on see- eest väga meloodiline. Ta kombineerib oma käsutuses olevat noodivaru mitmeti, laulab kõvasti ja kaua. Tavaliselt võib teda laulmas kuulda ja näha
kaheldav) Millal võib Eestis kohata... Rabapistrik saabub Eestisse märtsis ja lahkub septembis. Harva ka talvitub meil. Välimus. Rabapistrik on tugevate lihaste ning või jõulise kehaehitusega. Sulestik on voolujooneline ning vastu keha liibuv. Saba ja jalad on suhteliselt lühikesed, pikad varbad lõppevad tugevate teravate küünistega. Tiivad on pikad ning teravad. Rabapistriku sulestiku ülapool on hallikaspruun ning tumepruun, alapool aga valkjas ja roostekarva triipude või laikudega. Emaslind on umbes kolmandiku võrra kogukam kui isane. Segamini võib ajada... Sarnane teiste pistrikulistega. Väikepistrik on palju väiksem, tal on vähem märgatav 'vunts' ja rohkem vöödiline saba. Jahipistrik on suurem, laiemate tiibadega ja tal puudub 'vuntsi' märk. Lisaks, istudes ei ulatu teiste pistrikute tiivaotsad sabani. Levik ja rändamine. Rabapistriku leviala on väga suur. Põhja pool on ta rändlind,
väljakasvud eelkõige talluse vanemates osades, mis ilma luubita vaatlemisel jätab sametise või kareda pinna mulje (sellest ka sambliku eestikeelne nimi); nooremad talluse osad on siledad, justkui plekise pinnaga. Algul on tallus tervikuna lame, lehtjas, võrdlemisi pikkade ja kitsaste harudega, osa neist võivad hiljem kumeralt kokku rulluda või kasvada püstiselt ülespoole ning muuta talluse kaharalt põõsasjaks. Silmatorkav tunnus on veel see, et talluse üla- ja alapool on selgelt eri värvi (ülapool sinakas- või tuhkhall, alapool - vähemalt keskosas must). Hall karesamblik kasvab nii okas- kui ka lehtpuudel, eelistades happelisemat substraati, mistõttu on kõige sagedasem okas- ja segametsades kuusel, männil, kasel, remmelgal. Talub mõõdukat happelist õhusaastust, võib kasvada ka linnapuudel. Kahar habesamblik Usnea hirta Tallus: põõsasjas, 3-8 cm pikk; valkjas- kuni rohekaskollane; harud ümmargused.
keskmine kaal on kirjanduse andmeil 420 g ja emaslindudel 600 g. Vanalindudel on kaks värvusevarianti: pruun ja hall. Mingil määral on see seotud geograafilise elukohaga. Hallide isendite ülapool on üldiselt hall, ookrivärvi märgistega. Õla sulgede ja suurte tiivakattesulgede välislabadel on suured valged laigud. Hoosuled on hallikaspruunid, heleda põhimustri ja ookerja varjundiga. Tüürsuled on hallid ookrivärvi vöötide ja peente tumedate hallikaspruunide tähnidega. Keha alapool on valkjas tumedama prunikashalli vöötidest ja triipudest koosneva mustriga. See on maskeerimisvärvus, mis peab meenutama puukoort. Kodukakk elab Eestis aastaringselt. Kodukakk on arvukam mandri-Eesti lääneosas ja saartel. Eesti idapoolses osas on liigi levik veidi hajutatum ja mosaiiksem. Erakordselt karmid talved võivad lindudele saada saatuslikuks. Kodukakk on väga pesapaigatruu lind. On teada parke, kus linnud on ühtejärgi elutsenud üle kolmekümne aasta
Kalakotkas on Eesti kotkastest väikseim, samas aga eripäraseima väljanägemisega. Hele alapool, tumedad tiivanukid, kirju pea ja mõnevõrra kajakat meenutav lennupilt muudavad ta hästi äratuntavaks ka ilma optika abita. Peatutt ei ole reeglina vaatlejale nähtav. Tiibade siruulatus 145-170 cm. Kaal emalinnul kuni 2 kg, isalinnul ca 1,5 kg. Saagi jälgimiseks kasutab sarnaselt hiireviu ja tuuletallajaga paigallendu.Eriti häälekas on kalakotkas pesaelu häirijate peale pahandades. Nagu nimigi ütleb, toitub meie väikseim kotkas kalast. Ilmselt on
Igasugust tüüpi männimetsades on ta niisama iseloomulik nagu musttihane kuusikutes. Võrdlemisi harva satub tutt-tihane kuuse- ja lehtmetsadesse, linnu ja asulaid aga lausa väldib. Tutt-tihase iseloomulikuim osa on tema pea. See on hallikasvalge, musta laiguga kurgul ja musta silmatriibuga, mis läheb pea tagaosani ning pealael ilutseb suur kolnurkne tutt, mis on tihti ettepoole kaardus. Tal on valge kaelus, pruun keha pealpool ja helehall alapool, küljed on roostesed. Isas ja emaslinnud on sarnased, noorlinnud on prunimad ja nende tutt ei ole nii kaardus. Tutt-tihase laul on kutsehüüdudega segatud tasane ettekanne sidistavaist, siristavaist ja kuristavaist helidest. Eesti mandriosas on tutt-tihane üldlevinud sage haudelind, läänesaartel aga pesitsejana puudub. Tihaste hulgas on ta oma eluviisilt kõige paiksem ega võta isegi nooruses ette ulatuslikumaid hulguliikumisi. Tutt-tihaste paarid hoiavad kokku aasta läbi
KOTKAD MERIKOTKAS Eesti suurim röövlind; tiibade siruulatus ulatub 200-245 cm ja kehakaal kuni 6 kg; vana lind: üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased; Noorlind: sulestik on tumepruun; Toitumine: põhiliseks toiduks veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel ka raipeid; Pesitsemine: pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa tavaliselt männi või haava ladvaosas, kohendama hakkavad pesa juba kesktalvel; Tavaliselt munevad 1-3 muna, märtsi teisel poolel.
on linnu arvukus tohutult langenud. Saaki jälitab ja tabab rabapistrik alati õhus, seega on tema saakobjektideks vaid linnud. Kui linde meil veel enam oli ja neid uurida sai, tehti kindlaks, et esineb ka toiduspetsialiste, kes toituvad näiteks vaid tuvidest, varestest või partidest. Rabapistrik on looduskaitse all. SOOKIUR Sookiur on väike hallikas linnuke. Tema ülapool on pruunikarva, tumeda mustriga, alapool hele, tumedate triipudega. Laul on sookiurul lühikeste tiksuvate silpidena, mis muutuvad laulu lõpul järjest kiiremateks. Sookiuru levila jääb vaid Euraasia tundra- ja metsavööndi piiridesse, ainult talvitudes suureneb maailma inimestel võimalus teda kohata: talvitab sookiur Põhja-Ameerikas, Vahemeremaadel, Ees- ja Kesk-Aasias ning Krimmi poolsaarel. Eestis on see soovästriku, soopiuksuja, soosiisikese ja kadakalinnu nime all tuntud lind kõikjal levinud, ehkki tema
Paljud sukelduvad toidu otsimiseks vette. Veelindude suled on veekindlad ning kehakuju on voolujooneline. See soodustab nii ujumist kui ka lendamist. Toitumine Paljudel veelindudel on sellise kujuga keha, jalad ja nokk, mis aitavad neil toitu püüda. Jäälindudel on lühike keha, pikk nokk ja tugevad tiivad. Kõrgelt vette sööstes püüavad nad kalu. Troopikas elavad käärnokad lendavad madalalt vee kohal ning haaravad veepinna lähedalt kalu ja krevette. Noka alapool on neil pikem kui ülapool. Jakaanadel on pikad varbad ja nad jalutavad putukaid otsides vesiroosi lehtedel. Nad astuvad järgmisele lehele, enne kui leht, millel nad seisid, vee alla vajub. Haiguritel on pikad jalad. Nad seisavad või jalutavad madalas vees, oodates sobivat momenti kala või konna kättesaamiseks. Pelikanid ujuvad vees. Noka alapoolel on kott kuhu nad korjavad. Ujulestadega varustatud varbad ei lase flamingodel toitumise ajal mudasse vajuda. Nad pesevad suurtes kolooniates
Üldpikkus 37 cm. Sooräts on meil väiksearvuline haudelind, läbirändel sage. Elab rabadel, soodel, randniitudel, luhtadel. Esineb pesitsejana ka Saaremaa ümbruse ja Väinamere väikestel meresaartel nind laidudel, arvatavasti pesitseb vähesel arvul ka Soome lahe saartel. (T. Randla, 1976) talle ette satuvad. Eestis Eesti koguarvukus on ainult 20-100 paari.(eoy.ee) Värbkakk - meie väikseim kakuline: III kategooria kaitsealune liik. Sulestik põhiliselt hall, alapool peaaegu valge, tumedate triipudega. Kõige aktiivsemini tegutseb õhtul hilja. Aktiivne ka päeval. Vibutab sabaga. Hääl peenike vilerida. Ülpikkus 16, 5 cm. Värbkakk on Eestis väiksearvuline paigalind. Asustab kuusa-segametsi, lodusid, metsistunud parke. Põhja-Kõrvemaal on asustustihedus 0,2 paari 1000 ha metsamaa kohta, Eidapere kandis, aga 0,4 paari Neerutis 1 paar 1000 ha kohta. (T. Randla, 1976) Arvukus varieerub Eestis erinevatel andmetel 300 kuni 800 paari vahel
kevadel esitavad isased on ilusat laulu puuladvast või kõrgelt ringleval laululennul. (Ling, R 1980; Elphick, J. Et al 2006 ) Tuttlõoke Tuttlõokesel on terav püstine tutt ja kõver nokk. Tavaliselt näeb teda põllumaadel ja teepervedes, kust ta oma laiu tiibu ja lühikest saba näidates lendu tõuseb. Tuttlõoke on suurem, kui teised lõokesed. Sulestik on hallikaspruun ülapoolel ookri varjundiga ja tumedate tähnidega; keha alapool on ookervalge pugualal ja eesrinnal mustjaspruunide tähnidega. Talvepoolaastal tuleb tuttlõoke sageli külade ja teede ligidale. Suuremas osas areaalist, eriti selle põhjapiirkondades esineb tuttlõoke ainult asulate lähedatel karjamaadel, jäätmaadel, juurviljaaedades, varemete lähedused ning sageli tee ääres. Ta toitub putukatest, heinaseemnetest ja mitmesuguste taimede rohelistest osadest. (Ling, R 1980; Elphick, J. Et al 2006 ) Kokkuvõte
Referaat LINAVÄSTRIK Linavästrik Linavästrik, ladina keelse nimetusega Motacilla alba on umbes varblase suurune, saledam, aga väga pika sabaga värvuliste seltsi kuuluv lind. Linavästriku alapool on valge, selg tuhkhall, kurgualusel ja rinnal ilutseb suur must laik, kiirul must mütsike. Oma pikkadel peenikestel jalgadel võib ta väga kiiresti ja osavalt mööda maapinda joosta. Linavästrik on tuntud kogu Euraasias (v.a. Põhja-Jäämere saartel, arktilistel poolsaartel ning Araabia poolsaarel). Pesitseb ka Loode-, Lõuna- ja Ida-Aafrikas. Eestis üldlevinud haudelind. Linavästrik elab peamiselt inimasustuse läheduses. Eestis ligikaudu 50-100 000 paari. Kaalub 20...23 grammi
Kanakull Kanakull on maarahvale kahtlemata üks kõige vihatumaid linde. Piisab suvalise "tiirleja" ilmumisest taevalaotusse, kui juba haaravad närvilised käed kaheraudse ning tulemuseks...on tihtipeale mõne haruldase linnu haavamine või tapmine. Oleks igati kasulik, kui me oskaksime eristada kanakulli teistest röövlindudest. Kanakull on enam-vähem ronga suurune lind. Lennul on näha hele või kreemikas tumedate ristvöötide või -triipudega keha alapool. Ülapoole (seda lennul harilikult ei näe, küll aga on vaadeldav, kui lind kusagile kõrgemale istunud on) on suled pruunikashallid või helepruuni värvusega. Kanakulli saba on küllaltki pikk ja sõudelennul kitsalt koos, keerlemisel aga lehvikjalt laienenud. Sabal on neli laia tumedat vööti. Lisaks sellele iseloomustab kanakulli ka hele kulmutriip. Tiivad on laiad ja suhteliselt ümarad. Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee kunagi. Kanakull on võimeline ka
rasva ja sel ajal on laugu liha suurepärase maitsega. Vaenlased Laugu peamiseks looduslikuks vaenlaseks on roo-loorkull. Lauk on jahilind, seega on vaenlaseks on ka inimene. TIKUTAJA (kurvitsalise tüüp) Merilyn Mõttus Välimus - värvus ja sulestik Tikutaja ülapool on tumepruun roostevärvi tähnidega ja heledate ookrivärvi triipudega. Kiird on tumepruun kollaka triibuga. Alapool on hele, puguala ja rind ookri varjundiga ja tumedate tähnidega. Nokk väga pikk 6-7 cm, tüürsulgi on 6-9 paari enamasti seitse paari. Keskmised tüürsuled on mustad ja roostja tipuga, äärepoolsed heledatipulised. Suurus Umbes rästa suurune, tiiva pikkus on keskmiselt 13 cm ja kaal 90-125 g. Linnu pikkus 25-27 cm Keha kuju Jässakas proportsioonidelt tugev keha. Paaritumine ja/ või pereelu Monogaamne lind, kevadel moodustuvad paarid, isaslinnud ei võta pesa tegemisest ega
Klass: Imetajad Mammalia Selts: Kiskjalised Carnivora Sugukond: Kärplased Mustelidae Alamsugukond: Lutrinae Perekond: Saarmas Lutra Liik: Saarmas Välimus Saarmas on suur, kehaehituselt sale, pika ja paindliku kerega ja madalate jalgadega. Keha ülapool on tumepruun aga alapool heledam.Keha suurus oleneb liigist näiteks Lõuna-Ameerikas elutsev hiidsaarmas kasvab peaaegu kahe meetri pikkuseks, aga Eestis elutsev saarmas on 70-90 cm pikk. Saba pikkus 3050 cm. Isendid võivad kaaluda 512 kg, maksimaalselt 15 kg Emasloomad on isastest umbes ühe kilo võrra kergemad .Saarmal on tihe, veekindel ja väga vastupidav karvkate. Karvastik on karm, aluskarv aga erakordselt tihe ja pehme. Ta on Eesti vee-elulistest kiskjatest suurim. Erakordselt vahvad on
läbi pikitud ning toimib samamoodi nagu inimese kops. Seda tüüpi hingamise puuduseks on veepinnale tulemise vajadus enamvähem iga veerandtunni järel, et vahetada õhk värske vastu. Tänu sellele on tigu võimeline elama madala hapnikusisaldusega vetes, kus leidub piisavalt toitu ning kus ei tule toidu osas karta suurt konkurentsi. Suur mudatigu on suuteline edasi liikuma peaalaspidi vee all rippudes. Seda võimaldab talle kausjalt kõverdunud jala alapool, mis eritab hõredalt lima ning veepinna surve. Seal, kus vee hapnikusisaldus on suurem, võib mudatigu hoida oma kopsudes õhumullikest, mis saab pidevalt täiendust ümbritsevast veest ja tänu sellele ei pea mudatigu nii tihti veepinnale tulema. Mudateod on mõlemasugulised. See tähendab , et igal isendil on olemas nii nais kui ka meessuguorganid. Munevad nad tavaliselt kevadel või suvel, kui vesi on soe. Hoolimata sellest, et
Koerlibliklaste röövikutele on iseloomulik okkaline välimus ning see sunnib enamiku lindudest nende ründamisest loobuma. See taktika ei toimi ainult käo puhul. Röövikute okkad on vähetõhusad ka herilaste ja röövputukate rünnakute vastu. Kuna koerlibliklased on üsna head lendajad, ei ähvarda neid õhus lindude poolt ükski hädaoht. Kui liblikad maha istuvad ja tiivad kokku panevad, siis enamikul liikidest erk värvus kaob. Admiralil on maskeering eriti tõhus, tiibade alapool meenutab kuivanud puulehte. Admirali vaatlemine Admirali on võimalik vaadelda aedades, parkides, põldudel, metsaservadel ja teede ääres. Eriti suve lõpul, siis kui toiduvarud lõppema hakkavad, ilmuvad need liblikad välja igas aias. Seal leidub nende toiduks sobivaid nektaririkkaid õistaimi ning maha kukkunud puuvilju. Kui kusagil aianurgas nõgesed kasvavad, ja omanikul on soov admirali näha, tuleks need teatuks
Tallinna 21.Kool Händkakk REFERAAT Tallinn 2010 Sisukord Sissejuhatus ............................................................................. 3 I Sisu 1.1. Leviala............................................................................ 4 1.2. Välimus........................................................................... 4 1.3. Eluviis ........................................................................... 5 1.4. Elupaik ja pesitsemine .................................................. 5 1.5. Rõngastumine ja eluviis................................................. 6 Pildid............................................................................................... 7 Kokkuvõte....................................................................................... 8 Kasutatud kirjandus.....................................................
Punarind on oma territooriumi kaitstes väga hoolas. Nii valib ta laulmiseks esileulatuva oksa, et avaneks hea vaade oma maa alale. Üksteise vastu vaenu ilmutades ajavad linnud rinna puhevile. Tagantvaates on punarind üsna matsakas. Nichulas Hammond 2007 Punarind on Eestis harilik haudelind ja läbirändaja. Hästi tunneme ta ära intensiivselt roostepunase kurgualuse ja rinna esiosa järgi. Ülapool on tal oliivhall, alapool hallikasvalge. Väga kaunis on punarinna laul, mis lõpeb meloodilise hõbekellukese helinaga. Iseloomulikud on veel suhteliselt kõrged jalad. Elupaiga järgi on ta saanud endale nime risulind. Nimelt tegutseb ta varjatult tihedates risuhunniktes, võsastikes või läbipääsmatutes kuusetihnikutes. Punarinna levila hõlmab Euroopa ja selle lähedusse jäävad Aasia ning Aafrika alad. Rändlinnuna saabub ta pesapaikdele juba varakult.
või parvetavad oma koopa või tammi juurde. Järele jäävad iseloomuliku kujuga känd ja laastud. Saarmas Saarmas ehk euroopa saarmas ehk harilik saarmas on vee-eluline imetaja kärplaste sugukonnast. Rahvapäraselt on teda kutsutud nimega udras. Elutseb Euraasia ja Põhja-Aafrika siseveekogudes ning mererannikul. · Välimus Saarmas on kehaehituselt sale, madalajalgne. Keha ülapool tumepruun, alapool heledam. Keha pikkus 7090 cm, saba pikkus 3050 cm. Isendid võivad kaaluda 512 kg, maksimaalselt 15 kg emasloomad on isastest umbes ühe kilo võrra kergemad. Karusloom; karusnahk on tugev. · Eluviis Toitub kaladest, mügridest ja vähkidest. · Sigimine Poegib korra aastas, pesakonnas 24 poega. Särg Särg on karpkalaliste seltsi kuuluv kala. Särg kasvab 2535 cm pikkuseks ja 1,5 kg raskuseks. Särjel on rohekas
Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Värvus Karvastik on üldiselt pruunikasmust, väikesed erinevused on alamliikide lõikes. Ülapool, keha küljed ja pea on tumedamat tooni, alapool ja jalad on heledamad. Karvkate on tihe ja pikk. Sarved Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Põhja-Ameerika põtrade sarved kaaluvad keskmiselt 16–23 kg, Euroopa põtrade omad keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi. Võimsamaid sarvi kannavad põdrad tavaliselt
Sigivad ainult territooriumi omavad loomad. Tavaliselt elavad nad kahe, harva kuni viie aasta vanuseks. Vaenlasi on ondatratel palju: saarmad, rebased, röövlinnud inimene jt. Inimene kütib ondatraid väärtusliku karusnaha pärast. Tuttpütt Tuttpütt on tuntud iseloomulike "sarvede" poolest. Nimelt on tema põhitunnusteks kaks kõrvumeenutavat suletutti peas ja kastanpruun kohev sulestik kaela ümber - "krae". Lind on varese suurune, ülapool erinevates tumedates toonides, alapool valge, tiival on vöödid, nokk punane. Tuttpütt on hästi kohastunud vee-eluks. Et oleks hea ujuda, on tal jalad keha tagaosas. Ujudes istub ta sügaval vee sees ja lendugi tõustes tuleb esmalt kaua mööda vett joosta, enne kui piisav kiirus õhkutõusmiseks käes on. Püttide perekonnas on ta suurim liik. Tuttpütt on väga laialt levinud lind: ta pesitseb nii Euroopas, Aasias jaAafrikas kui ka isegi Austraalias. Eestiski on ta tavaline haudelind. Meie tuttpütt on
Suudab lennata lausa kuni 120 km tunnis, olles sellega kiireim laululindude seas. Laulab pääsuke aprillist augustini ja seda nii paigal istudes kui ka lennates. Lauluks on üsna pikk vidin, mis lõpeb särinaga. Inimesed on üritanud pääsukese laulu oma sõnadesse panna ning nii leiamegi pärimusest mitmeid tõlgendusi pääsukese laulule. Välimus. Suitsupääsukese tunneb ära sügavalt harkis saba järgi. Sulestik on ülapool läikiv- sinkjasmust ja alapool peamiselt kreemikasvalge. Sinkjas-must on ka puguvööt. Laup ja kurgualune on roostepunased. Noorlinnud on vähem harkis sabaga. Eluiga. Tavaliselt 5-7 aastat, aga võib elada kuni 11 aastaseks. Kus võib kohata... ,,Maal vanaema juures" oleks vast kõige õigem öelda. Ehk siis silmad tasuks lahti hoida maa-asulates, lautade ja küünide ümbruses ning karjamaadel. Samuti meeldib neile putukaid püüda ka veekogude kohal lennates. Vaenlased
Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse jne. Pojad sünnivad peale 18...20 nädalast tiinust märtsis või mais. Vaenlasteks on metssigadele suurkiskjad nagu hundid ja karud. Metssiga on Eestis tavaline jahiloom. Kanakull on maarahvale kahtlemata üks kõige vihatumaid linde. Kanakull on enam-vähem ronga suurune lind. Lennul on näha hele või kreemikas tumedate ristvöötide või -triipudega keha alapool. Ülapoole on suled pruunikashallid või helepruuni värvusega. Kanakulli saba on küllaltki pikk ja sõudelennul kitsalt koos, keerlemisel aga lehvikjalt laienenud. Tiivad on laiad ja suhteliselt ümarad. Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee kunagi. Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib
läheduses leidub alati piisaval hulgal maitsvat toidupoolist. Tema toidulauale kuuluvad mitmesugused väheliikuvad selgrootud, eelkõige kärbsed, väikesed ämblikud ja mardikad. Neid leiab ta sagedamini kas rohurindest või siis päris maapinnalt. (http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.htm) Lend on hänilasel madal ja üles-alla lainetav. Välimuselt on ta väga sarnane linavästrikule: sihvakas väike lind. Erinevuseks on aga kollane üldvärv: alapool kollane või kollakas, selg kollakas- või pruunikashall, pikk saba on aga valge, nagu ka selgesti eristatav kulmutriip. Öeldakse ka, et hänilane on lihtsalt linavästriku kollane sugulane. (http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.htm) 1.1. Välisehitus Hänilase rind ja kõht on säravalt kollased, selg kollakas- või pruunikashall. Emaslindudel kõht kahvatum, poegadel helepruun. Noorlindudel rinnal tume vari ja nokaalune valge.
Pea on kitsas ja pikk, iseloomulik pikk ülamokk (nina näib olevat kongus). Lõua all on karvadega kaetud nahavolt (,,habe"), isasloomadel kuni pool meetrit, emasloomadel väiksem. Põdra kõrvad on pikliku kujuga ja suured, saba on lühike (raske silmaga eristada). Põdral on ülihea haistmine ja kuulmine, nägemine nõrgem (võrreldav inimese omaga). Karvakate on tihe ja pikk, värvuselt pruunikasmust. Pea ja keha küljed on tumedamad, jalad ja alapool heledamad. Sõrad on suhteliselt suured ja nihkuvad laiemale pehmel pinnasel (kasulik rabapinnasel liikumiseks). Põdra kolju Sarved on ainult isasloomadel (pullidel), võivad olla 1,8 m laiused, kaaluda kuni 36 kg. Suurus oleneb looma vanusest ja toitumisest, nad ilmuvad vasikatel esimesel eluaastal sarvemüksudena. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, 2-3 aastastel kahe- või kolmeharulised jne
(raskendamaks otsingukujundi tekkimist, sobitumaks erinevate taustadega) Selle tüübid: taustaga sulandumine looma värvus ja muster sarnanevad tema tüüpilisele taustale. Fenotüübiline plastilisus võimaldab omandada taustaga sobituva värvuse katkestav värvus põhivärvusega kontrasteeruvad värvilaigud paiknevad looma kehal nii, et muudavad keha piirjoone vaataja jaoks (oluline faktor suurus) vastuvarjutus keha alapool on heledam kui ülapool, takistab nägemast keha kolmedimensioonilisena maskeraad loom sarnaneb kiskjale ebahuvitava objektiga (oluline faktor suurus) · hoiatusvärvus signaliseerimine toiduks mittesobivusest Liigisisene signaliseerimine sugulise valiku ornamendid, staatuse, suguküpsuse jne signaliseerimine. Termoregulatsioon tume objekt neelab rohkem kiirgust ja seetõttu soojeneb kiiremini.
kõhualusega loom. Elab leht- ja segametsade servaaladel. Peamiselt taimtoiduline - seemned, viljad, tõrud, marjad, pungad, putukad. Sigib 2 korda aastas, pesas 3-5 poega. Tiinus kuni 25 päeva, imetamine kestab umbes kuu. Põhiliselt öise eluviisiga. Talvitub maa sees külmumispiirist allpool. Talveuni septembrist aprillini. Vaenlaseks kärp ja kakud. LAGRITS (Eliomy quercinus) - napilt rotisuurune. Keha ja saba ülapool hallikaspruun, alapool valge järsu üleminekuga. Sabal on must-valge pintsel. Elupaigaks sega- ja okasmetsad. Kõige rohkem maapinnaga seotud unilane. Esikohal on loomne toit - putukad, ämblikud, teod, väikesed selgroogsed - sisalikud, hiired, linnupojad). Sööb ka puuseemneid, marju, puuvilju, õisi, koort. Sigib kuni 2 pesakonda aastas , poegi tavaliselt 2-9, tiinus 29 päeva. Imetamine kestab kuu. On öise eluviisiga. Pesakond liigub karavanis. Magab talveund
Koerlibliklaste röövikutele on iseloomulik okkaline välimus ning see sunnib enamiku lindudest nende ründamisest loobuma. See taktika ei toimi ainult käo puhul. Röövikute okkad on vähetõhusad ka herilaste ja röövputukate rünnakute vastu. Kuna koerlibliklased on üsna head lendajad, ei ähvarda neid õhus lindude poolt ükski hädaoht. Kui liblikad maha istuvad ja tiivad kokku panevad, siis enamikul liikidest erk värvus kaob. Admiralil on maskeering eriti tõhus, tiibade alapool meenutab kuivanud puulehte. Põhiandmed Klass: Putukad Selts: Liblikalised Sugukond: Koerlibliklased Perekond ja liik: Vanessa atalanta Suurus Tiivaulatus: 55-64 mm. Värvus: Punased ristivöödid ja valged tähnid mustal taustal. Jalad: eesjalad on lühikesed ning harjataolised, liblikas kõnnib kahe tagumise paari abil. Paljunemine Innaaeg: Kevad. Munade arv: Kuni 100. Munade arenguperiood: 4-7 päeva. Rööviku arenguperiood: 2-3 nädalat. Eluviis:
okstel, harvem võivad nad ette tulla puidul ja rändrahnudel.[5] 4.2.5. Kollane lõhnasamblik · Talluse läbimõõt: 3-10 cm · Viljakehad enamasti puuduvad · Kasvukoht: leht. Ja okaspuude koor · Väga sage kogu Eestis. Kollase lõhnasambliku lamedate harudega põõsjas tallus on väliselt mõnevõrra sarnane hariliku rihmsamblikuga, kuif erineb viimasest sellepoolest, et talluse üla- ja alapool on selgelt eri värvi. Küllaltki pikad lapikud harud on nõrgalt lohkliku- kortsulise pinnaga ja servmiste servmiste ovaalsete soraalidega, mis võivad hiljem omavahel kokku sulada ja osaliselt katta kogu harude ülapoole. [5] 4.2.6. Väävel-porosamblik 16 · Tallus kaheosaline: soomustest koosnev esitallus ja karikakujulistest väljakasvudest teistallus, 3-8cm kõrge
teise Eesti kakulisega. Ta keha üldpikkus on umbes 34cm ja tiivad on 27-30cm pikad. Loorkaku rind ja kõht on valged, ka jalad on valged koos üksikute peente triipudega. Ta sulestik ei ole kohev nagu teistel kakulistel, vaid kaku suled on kehale liibunud. Loorkakul on kollased varbad ja nokk ning helepruun selg. Ta nägu meenutab ~7~ üldkujult piparkoogisüdant ja see on ka hele, kuid mitte nii hele kui seda on tema keha alapool. Näost vaatavad vastu suured tumedad silmad ja nende vahele on sulgedest moodustunud kiiljas loor, mille alt paistab kollane nokk. Ta kogu nägu piirab tumedatest sulgedest rant, mis näo heleduse esile toob. Eelkõige esineb loorkakku soojemates piirkondades, kuid ta on levinud kogu maailmas, välja arvatud Aasia põhjapoolses osas ning Põhja-ja Ida-Euroopas. Loorkaku leviku põhjapiir läbib Lätit ja Lõuna-Rootsit.
kestab 10...17 päeva ja tema mõõtmed on: sügavus 40...60 cm ja lennuava läbimõõt 17 X 10 cm. Oma 3...5 muna muneb paljale põhjale. Teeb tihti igal aastal uue pesaõõnsuse ja nii saavad tema õõnsusi kasutada mitmed teised 9Põldlõoke Alauda arvensis Põldlõoke on varblasest veidi suurem, jässaka kere, suure pea ja võrdlemisi väikese koonusja nokaga lind. Emas- ja isaslind välimuselt ei erine, mõlemal on ülapool muldpruun heledamate triibukeste ja laigukestega. Alapool on roostepruun, kõhualune kollakas. Lind paistab veidi raskepärane, kui ta liigub maapinnal kõndides, hüpates ja joostes väga kiiresti ning osavalt. Elupaik ja -viis Põldlõoke on väga sage haudelind peaaegukõigis lagemaastiku elupaikades - niitudel, laialdastel metsaväludel ja metsaservadelgi, eriti meelsasti aga põldudel (teravilja- ja heinapõllud). Elutseb ka steppides ja kinnistatud liivaaladel poolkõrbetes. Päevase eluviisiga, algul viibivad saabuvad linnud salkades, mõne
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
