lapsuliblikas, suur kapsaliblikas. Ööliblikateks on levinud kõige enam öölased, mis sisaldab metsa-, aia ja põllukahjureid. Liblikad (2) Liblikate tiivamuster on nagu mosaiikpilt, mille moodustavad tiibu katvad värvilised soomused. Osa liblikaid on aktiivsed päeval, teised jälle õhtuhämaruses. Esimesi nimetatakse päevaliblikateks, teised on hämarikuliblikad. Liblikad arenevad täismoondega. Päevaliblikad Päevaliblikate tiibade alakülg on tumedam. Kokkupandud tiibadega liblikas sarnaneb taimelehele ja jääb märkamatuks. Päevaliblikatel on tundla tipp nupuga. Hämarikuliblikad Hämarikuliblikate hallikirjud tiivad lamavad puhkeolekus keha peal. Nemad jäävad märkamatuks, kui istuvad puude tüvedel ja taimede vartel. Toitumine (1) Liblikad toituvad õienektarist ja puumahlast, mis kändudest või koorehaavadest välja on voolanud. Imemiseks kasutavad nad imilonti.
Kapsaliblikas väikekapsaliblikas Pieris rapae · tiibade põhivärv valge · tagatiibade alakülg pole soonte kohalt hallikalt tolmunud · eestiiva tipul väike hallikas laik · eestiiva pikkus alla 27 mm suurkapsaliblikas Pieris brassicae · eestiiva tipul suur must laik, mille serv ulatub tiiva välisserva keskkohani · eestiiva pikkus üle 27 mm Suur kapsaliblikas ehk Pieris brassucae Tema alustab lendamist juba maikuust. Kapsaliblikas on valgete tiibadega, mille eestiibade tipud on mustad (emasel kaks laiku) ja alakülg on tiibadel kollakas.
Möödunud aasta suvel kohtasime seda liblikat kodulähedases rabas ja metsatee servas õitsvatel taimedel toitumas. Tiibade sirulaius on 4,4-5 cm. Raba-võiliblika isased on tumekollased ja emased valkjasrohekad. Ees- ja tagatiiva must servis on ühtlane ilma heledate laikudeta. Esitiiva keskosas on must tähn ja tagatiiva 10 keskosas heledam tähn. Tiibade välisserv on kitsalt erkpunane. Tagatiibade alakülg on pruunikas- kollane, keskel valge täpp. Liblikas lendleb juuni algusest juuli keskpaigani. Röövik toitub enamasti sinikal harvemini mustikal. Talvituvad röövikuna samblas ja jätkavad toitumist ning nukkuvad kevadel. Mitte eriti haruldane. (Viidalepp, Remm 1996: 205) Raba-võiliblikas 25.06.2013 mets-harakputkel 11 Võiliblikate kollaaž 2.6. Suur- kapsaliblikas (Pieris brassicae)
röövikud söövad kapsalehed mõnikord rodudeni ära. Röövikutel on lisaks kuuele rindmikujalale tagakehal kuni viis paari ebajalgu. Sageli on röövikud hoiatuseks eredalt värvunud või kaitsevad neid ogad ja karvad. Ühe suve jooksul kasvab üles kaks pesakonda. Väike kapsaliblikas (Pieris rapae) on levinud Euroopast Ameerikasse (muutus seal kahjuriks), Austraaliasse jm. Eestis on tavalisim naeriliblikas (Pieris napi). Naeriliblikas Pieris napi tiibade põhivärv valge tagatiibade alakülg on soonte kohalt laialt hallikalt tolmunud eestiiva pikkus alla 27 mm Väike-kapsaliblikas Pieris rapae tiibade põhivärv valge tagatiibade alakülg pole soonte kohalt hallikalt tolmunud eestiiva tipul väike hallikas laik eestiiva pikkus alla 27 mm Suur-kapsaliblikas Pieris brassicae eestiiva tipul suur must laik, mille serv ulatub tiiva välisserva keskkohani eestiiva pikkus üle 27 mm
Esitiibade esiserval on mustadest, kollastest ja valgetest tähnidest muster. Mõlema tiivapaari välisserv on tumepruun; selle kõrval on sinisetähniline must rant. Kummalgi esitiival on kaks väiksemat ja üks suur must täpp. Kummalgi tagatiival on ainult üks must täpp, mille taga on tumepruun basaalosa. Kesk- ja kõrgmäestikus on koerliblikad suuremad ja heledamad, Põhja-Euroopas kipuvad nad olema väiksemad ja tumedamad. Isased ja emased välimuselt ei erine. Tiibade alakülg on silmatorkamatu, pruunikas. Seda külge näitavad nad siis, kui pikemat aega koha peal istuvad, samuti talvitumisel. Seevastu ohu korral avavad nad kiiresti tiivad, näidates oma tiibade eredat ülapoolt. See võib noori ja elukogemusteta linde ära ehmatada. Koerliblikas talvitub valmikuna. Talvituda võib ta ka inimtekkelistes paikades: koobastes, keldrites ja pööningutel. Liblikas muneb munad taimedele, millest röövikud (vastsed) toituvad. Munast areneb röövik
põlvkonda. Röövik toitub kõrvenõgestel ja raudnõgestel Nõgeseliblikas · Nõgeseliblikas (Araschnia levana) on koerlibliklaste sugukonda kuuluv liblikas. · Röövikud toituvad pesakonniti kõrvenõgesel. Luhatäpik · Luhatäpiku tiibade siruulatus on 3442 mm. Tiivad on kuldkollased musta mustriga. Kummalgi tiival on must serv valge äärega. Serva ääres on kaks mustade täppide rivi. Servast kaugemal on mustad laigud märksa suuremad. Tiibade alakülg on helekollane, vahel pruun. Tagatiibade allküljel on lühikesed lillad ja valged triibud. · Eestis ja Kesk-Euroopas on luhatäpik üsna sage liblikas. · Ta lendab juuni keskelt juuli lõpuni, eriti soistel ja niisketel niitudel ning metsaveertes. · Röövikud toituvad vaarika ja angervaksa, samuti ürt-punanupu, kibuvitsa ja kahkjaspunase sõrmkäpa lehtedel. Päevapaabusilm · Päevapaabusilma tiibade siruulatus on 4055 mm
.............................................................................................................................5 Üldisemalt koiduliblikast Koiduliblikas on kevadiste päevaliblikate hulgas üks eriilmelisemaid.Liiki võib sageli kohata tee- või metsaserval ning metsasihtidel.Eriti silmatorkavad on isased, kelle tiibade valget ülakülge ilmestavad tipuosas ereoranzid laigud. Emased on märksa tagasihoidlikumalt värvunud- neil on esitiibade tipuosa tumehall. Tagatiibade alakülg on mõlemal valge, roheka kirjaga.Koiduliblikad on aktiivsed ja lendavad üsna hästi. Nad suudavad lennates ületada näiteks jõgesid, tänavaid ja maanteid. Isased suudavad lennata veelgi pikemaid vahemaid. Välimus Koiduliblikas on väike liblikas, mille tiibade siruulatus on 34 cm.Esitiib on tagatiivast pikem, 17 23 mm.Isaste esitiivad on tipul oranziks värvunud. Sellest ongi liblikas oma nime saanud: valgete tiibade oranz nurk meenutab tõusvat päikest
RAHVUSLILL-RUKKILILL (1968) Kõrgus 15 cm kuni 1 meeter. Õied moodustavad korvõisiku. Värvuselt on õied enamasti sinised, kuid võivad olla ka sinivioletsed, harvem purpurpunased, lillakasroosad kuni valged. Õitseb juunist septembrini (oktoobrini). Rukkilille viljad on äraspidimunajad veidi karvase pinnaga keskmiselt 4 mm pikkused helehallikad või kollakad seemnised. Rukkilille lehed on lihtlehed, mille pealmine pind on helbelistest karvadest valkjas kuni hallikas, alakülg viltjaskarvane. Varred kasvavad enamasti üksikult. Rukkilill kasvab peamiselt rukkipõldudel ning on seeläbi olnud tihedalt seotud eestlaste igapäevase leivaga. RAHVUSKIVI-PAEKIVI (1992) Paas ehk paekivi on üldnimetus mitme erinevat liiki lubjakivi kohta, mida Eestis leidub eriti maa põhjaosas ja saartel. Paest rannapank kulgeb piki peaaegu kogu Eesti mandriosa ja saarte põhjarannikut ning mitmel pool kaevandatakse seda ehitusmaterjaliks
(http://www.looduskalender.ee/) Tihtipeale aetakse mustlaik-apollot segamini põualiblikaga. Erinevus aga nende kahevahel on see, et põualiblika eestiibadel puuduvad mustad täpid. Mustlaik-apollot iseloomustavad laiad ümarad tiivad, mis on enamjaolt valged, kuid eestiibade tipuosa on peaaegu läbipaistev. Tiivasooned on mustad. Tiivad näivad sageli ka vahastena, eriti vanematel isenditel. Punaste tähnide puudumine tiibadel eristab mustlaik-apollot teistest apollodest. Tiibade üla-ja alakülg sarnanevad nii kirjalt kui värvilt (Sterry ja Mackay, 2005). 4 2.2 Talvitumine Kirjanduses nimetatakse mustlaik-apollo ületalve elavaks arengujärguks kas muna või esimese kasvujärgu röövikut. Eesti populatsioonid talvituvad munakesta sees täiesti välja kujunenud röövikuna. Röövikud närivad endid läbi munakesta välja täpselt sel ajal, kui lumi on sulanud ja maapind veidi
Õitseb juunist septembrini (oktoobrini). Taim on putuktolmleja. Rukkilille viljad on äraspidimunajad veidi karvase pinnaga keskmiselt 4 mm pikkused helehallikad või kollakad seemnised. Seemnistel on 33,5 mm pikkune ruugjas pappus. Viljad valmivad alates juulikuust. Ühel taimel on seemneid üle 5000. Seemned levivad nii viljapõllu õlgedega, viljaseemnete sees ja ka loomade ja vee abil. Rukkilille lehed on lihtlehed, mille pealmine pind on helbelistest karvadest valkjas kuni hallikas, alakülg viltjaskarvane. Juurmised ja alumised varrelehed on süstjad, veidi tömbi tipu ja terve kuni lõhestunud servaga, rootsulised. Need kuivavad varakult. Keskmised ja ülemised varrelehed on kitsamad, tipul teritunud, enamasti terveservalised, rootsutud. Nende pikkus on kuni 10 (12,5) cm ja laius kuni 0,6 sm. Varred kasvavad enamasti üksikult, on püstised ja harunevad enamasti keskpaigast või sellest veidi altpoolt. Varreharud on viltu üles suunatud ja pikad
mu kallis isamaa! RAHVUSLILL-RUKKILILL (1968) Kõrgus 15 cm kuni 1 meeter. Õied moodustavad korvõisiku. Värvuselt on õied enamasti sinised, kuid võivad olla ka sinivioletsed, harvem purpurpunased, lillakasroosad kuni valged. Õitseb juunist septembrini (oktoobrini). Rukkilille viljad on äraspidimunajad veidi karvase pinnaga keskmiselt 4 mm pikkused helehallikad või kollakad seemnised. Rukkilille lehed on lihtlehed, mille pealmine pind on helbelistest karvadest valkjas kuni hallikas, alakülg viltjaskarvane. Varred kasvavad enamasti üksikult. Rukkilill kasvab peamiselt rukkipõldudel ning on seeläbi olnud tihedalt seotud eestlaste igapäevase leivaga. RAHVUSKIVI-PAEKIVI (1992) Paas ehk paekivi on üldnimetus mitme erinevat liiki lubjakivi kohta, mida Eestis leidub eriti maa põhjaosas ja saartel. Paest rannapank kulgeb piki peaaegu kogu Eesti mandriosa ja saarte põhjarannikut ning mitmel pool kaevandatakse seda ehitusmaterjaliks. Paasi on
C - väike vesiroos, kollane vesikupp, ujuv penikeel ja valge vesiroos; D - väike lemmel, konnakilbukas ja vesikarikas; E - kanada vesikatk, harilik kuuskhein, ujuv penikeel ja keermikvetikas; F - klorella ja koppvetikas. Veetaimede kergesti painduv vars on nende kohastumus eluks vees: vee tihedus on õhu tihedusest suurem ja see aitab taimel säilitada püstist asendit. Ujulehtedega taimedel on õhulõhed enamasti lehe ülaküljel, sest lehe alakülg on vees, kus hapniku sisaldus on tunduvalt väiksem. Suur osa veetaimi levib vee abil. Nende kasvu piiravaks teguriks on fotosüteesiks vajaliku valgusenergia vähesus vee sügavamates kihtides. Seetõttu suudavad rohelised taimed kasvada vaid veekogu pindmistes kihtides. Mõnevõrra sügavamal kasvavad vaid pruun - ja punavetiktaimed. Kuidas kujunevad veekogud? Veekogud võivad olla tekkinud looduslikult või inimtegevuse tagajärjel. Enamik Eesti
kehakaalust ja sureb nälga ca 1 tunni jooksul. Puukoristaja Puukoristajat võib kohata aastaringselt. Puukoristaja on levinud parasvöötme Euraasias. Soomes teda peaaegu ei esine. Puukoristaja on üldiselt paigallind, kui rändab, siis lühikesi vahemaid. Puukoristaja on suure pea, lühikese saba ja võimsa nokaga väike lind. Ta on sinakashalli keha pealmise poolega ja musta silmatriibuga. Keha alakülg on Aasia ja PõhjaEuroopa alamliikidel valge välja arvatud pähklikarva sabaalune, Lääneeuroopa alamliigil on punakas keha alumine pool. Silmad on puukoristajal mustad, jalad heleoranzhid. Puukoristajal on oskus ronida, pea alaspidi, mööda puutüve alla. Erinevalt rähnidest ei kasuta ta tasakaalu hoidmiseks saba, vaid ainult jalgu. Toitub teinekord ka maapinnal. Puukoristajad on väga aktiivsed ja vilkad.
roosakas, tupp kontsentriliste ebemeliste vöötidena; seenelihaheleroosakas, eriti kübaranaha all; värskelt mürgine, kuid kupatatult söödav (Hanso jt.2000). Austraalias puudub. 1.3.6 Hall kärbseseen Välimuselt on roosa kärbseseenega sarnane hall kärbseseen(A. spissa(Fr.) P. Kumm.), mille kübar aga on pruunikashall, sileda (mitte rihvelja) servaga,ebemed valged või hallikad, seeneliha ja jala alus valged (pole roosad), pealt rihvelja rõnga alakülg hallikas;kasvab liivastes okas-, leht- ja segametsades, sügisel sage Kagu-Eesti moreenküngastel; värskelt mürgine,kupatatult söödav. Hall kärbseseen on sarnane veel väga mürgise panter-kärbseseenega, kuid viimase kübaraserv on selgelt rihveljas, rõngas aga ülaküljel sile (mitte rihveljas); erinevus nende kahe liigi vahel onka eoste amüloidsuses - halli kärbseseene eosed on amüloidsed, panter-kärbseseenel mitte;halli
Kes on torikseened? Torikseened koosnevad kahest osast - seeneniidistik elab puidus või mõnes muus kasvusubstraadis ja omastab sellest toitaineid. Seeneniidistik meenutab ämblikuvõrku, selle olemasolu näitab puidu lagunemine. Seene nähtav osa on viljakeha, mille ülesandeks on võimaldada seene paljunemist. Liiki saab määrata viljakeha tunnuste alusel. Tüüpilistel torikseentel on puu küljes kasvav kõva viljakeha; selle alakülg on kaetud võrvuti asetsevate peente torukestega, mille siseküljel arenevad eosed. Torikseente hulka loetakse ka jäigalt korkjad või puitkõvad eoslehekestega liigid. Teisalt on aga paljud torikseened pehmed ja haprad ning kasvavad puidul õhukese kihina. On ka jalaga, maapinnal kasvavaid like. Tüüpilistele torikseentele on iseloomulikud tugevad viljakehad ja nende pikk eluaeg, isegi mitu aastat, samuti viljakehade eoseid produtseeriva osa koosnemine püstistest torukestest
osaliselt ka Korea poolsaar. Võrsed: 1. aastal rohekad, 2. aastal hallikaspruunid, tugevad, lühikesed, peenkarvased. 12 Pungad: silindrilised, lühidalt teritunud tipuga, 10 mm pikad, väga vaigused. Okkad: 5-kaupa, väga tiheda asetusega, 4...10 cm pikad, jäigad, saagja servaga, pealkülg tumeroheline ilma õhulõheribadeta, alakülg sinakasroheline õhulõheribadega Käbid: munajad, 3 kuni 5 cm pikad, 2...3 cm läbimõõdus noorelt violetjad, valminult pruunid, tugevasti suletud. Seeme umbes 1 cm pikk, lennutiivata, söödav. Kääbus-seedermännil on Kaug-Ida loomastiku toiduahelas väga suur tähtsus - puu seemnetest (seedripähklitest) toituvad nii sooblid, oravad, karud kui ka taigalinnud ja inimesed. Inimesed koguvad meeleldi enamasti küll siberi seedermänni (P. sibirica) ja korea seedermänni (P
2). Sellel on üks komplekt paremale pööravaid sahku, mistõttu künda tuleb ribade (künnieede kaupa) või ringi liikudes. Seevastu süstikkünniadrad töötavad põllul edasi-tagasi liikudes, tagades ilma algus- ja lõppvagudeta silekünni. Seepärast nimetatakse neid ka silekünniatradeks. 2. Adraterade liigitus. Adraterad (joonis 1.8) liigitatakse kuju järgi trapets-, põsk-, nokk- ja peitelteradeks, kusjuures igal teral on lõikeserv, nina, kand ja selg. Trapetstera lõikeservapoolne alakülg kujundatakse paksemana tagamaks metallivaru kulunud tera lõikeserva teritamiseks. Nokkteral on selline paksend vaid tera ninaosas. Põskteral on nina külgserval tugiplaat (tugevdusplaat). Peiteltera on niisugune, mille ninaosa on kujundatud vahetatava plaadina (plaatpeitel) (joonis 1.9) või nihutatava varvana (varbpeitel, nihkpeitel). 3. Adra saha geomeetriline iseloomustus. Adra saha töö tehnoloogilist protsessi võib kujutada teostatuna kolme elementaarse kiilu poolt (joon. 3
Ohhoota mereni idas, samuti Kamtsatka, Sahhalini ja Kuriili saared, Jaapan, Kirde-Hiina ja osaliselt ka Korea poolsaar. Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: 1. aastal rohekad, 2. aastal hallikaspruunid, tugevad, lühikesed, peenkarvased. Pungad: silindrilised, lühidalt teritunud tipuga, 10 mm pikad, väga vaigused. Okkad: 5-kaupa, väga tiheda asetusega, 4...10 cm pikad, jäigad, saagja servaga, pealkülg tumeroheline ilma õhulõheribadeta, alakülg sinakasroheline õhulõheribadega Käbid: munajad, 3 kuni 5 cm pikad, 2...3 cm läbimõõdus noorelt violetjad, valminult pruunid, tugevasti suletud. Seeme umbes 1 cm pikk, lennutiivata, söödav. Kääbus-seedermännil on Kaug-Ida loomastiku toiduahelas väga suur tähtsus - puu seemnetest (seedripähklitest) toituvad nii sooblid, oravad, karud kui ka taigalinnud ja inimesed. Inimesed koguvad meeleldi enamasti küll siberi seedermänni (P. sibirica) ja korea seedermänni (P
Sõudurlased on suhteliselt väikesed laia pea ja lameda kehaga. Kõik jäsemepaarid on erineva ehitusega: eesmine jalapaar lühike, ühelülilise ja lusikakujulise käpaga. Keskjalad peened ja pikenenud, samuti ühelülilise käpaga, tipul küüniste paar. Tagajalad on lamendunud, tihedalt karvadegakaetud ning toimivad aerudena. Elavad peamiselt seisuvetes või aeglase vooluga veekogudes. Öösiti lendavad valguse poole. Selgsõudurlaste keha alakülg on lame, seljapool kumer. Jalad moondunud pikkade ujukarvadega kaetud aerudeks. Röövloomad. Hingamisava asub tagakeha tipul, sukeldudes võtab endaga kaasa õhumulli. Lendavad hästi, öösiti võivad asustada uusi veekogusid. 61. Ehmestiivalised (Trichoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest Ehitus: Valmikud liblika moodi, kuid tiivad pannakse tagakeha kohale katusena
Hiljem imeb vastne poolvedelat toidumassi. (http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/pehmekoorlased.htm) Poilased (Chrysomelidae) Enamik poilasi on silmapaistvalt punased, sinised, kollased, mõned on lausa vikerkaarevärvides helkivad. On ka tagasihoidliku tumeda või heleda värvusega poilasi. Näiteks vesiroosimardikad (alamsugukond: roomardiklased), kelle keha on rohekas, punkteeritud ülakülg helgib metalselt, keha alakülg on kaetud tihedalt paiknevate karvakestega ning paistab seetõttu valkjas pikk ja üsna sihvakas. Nii meenutavad nad välimuselt siklasi. Mõned poilased on üleni või osaliselt täpilised. Enamik poilasi on pikliku kehaga. Nad pole poolkerajad nagu lepatriinulased. Poilaste kõht on kumer, nende jalad ja tundlad on pikemad. (http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased) 18
Haavataelik (Phellinus tremulae) on üks agressiivsemaid ja laiema levikuga seeneliike meie metsades. Haavataelik põhjustab haava, harva ka paplite südamemädanikku. Puud nakatuvad koorevigastuste ja oksakohtade kaudu, kust mädanik tungib tüve keskele. Ühest metsapõlvest teise võib nakkus kanduda ka juurevõsudest uuenemisel. Haavataeliku viljakeha, mis esineb sageli puutüve oksakohtadel, on laia laskuva alusega, sageli peaaegu liibunud, musta, servast pruuni pealisküljega, alakülg pruun. Haavataelikut esineb kõikjal. Väga harva leidub Eestis suhteliselt terveid vanemaid haavapuistuid. Tõrje. Hooldusraiete käigus peab välja raiuma eelkõige haavataeliku viljakehadega nooremad puud ning vältima koorevigastuste tekkimist kasvamajäävatel puudel. Okste ja võrsete haigused Võrsevähk (Gremmeniella abietina, Ascocalyx abietina) põhjustab nii männi- kuikuusevõrsete kuivamist. Haigus hävitab koorealused koed, mille tulemusena kuivab kogu võrse koos pungadega.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
