putukatele. Eestis elab umbes 80 liiki maismaatigusid. Suurem osa neist on väga väikesed, peidulise eluviisiga ja ei torka oma igapäevase aeglase askeldamisega sugugi silma. Ometi on meie tigude seas ka hästi märgatavaid ja suisa kurikuulsaid tegelasi, kes paljudele aiapidajatele peavalu ja meelehärmi valmistavad, kippudes massiliselt paljunema just seal, kus neid kõige vähem näha tahetakse.Tigusid võib leida peaaegu kõikjalt: neid on nii aedades, mudalompides, mägedes, jõgedes, meredes jne. Ehitus: Teod on asümmeetrilise kehaehitustüübiga. Tigude iseloomulikuks tunnuseks on seljapoolel asuv koda, mille sees on nende sisused. Kõhupoolelt sirutuvad kojast välja pea ja jalg. Peas asuvad mitmed meeleelundid, näiteks silmad ja kombitsad. Suus on neil hõõrel, mis aitab substraadilt toitu hankida. Koda: Koda kaitseb tigude elundeid. Tavaliselt on koda spiraalselt keerdunud oma pikitelje ümber
looduskeskkonda, luua teatud korda. Läänes on läbi aegade pargid ja aiad olnud pigem planeeritud olema seoses kokkukuuluvate hoonetega, harva on näha aedu, kus inimkäsi on vähe tajutav. Minnes mõtetes aasia poole, meenuvad pigem metsiku muljega aiakesed, kus ebasümmeetrilise ruumi mõõtmeid on keeruline tajuda, elemendid on paika pandud suure hoolikusega ning kujundatud aiad on harmoonilised ja mõjuvad loomulike keskondadena, mõningate inimeste poolt lisatud elementidega. Jaapani aedades on keeruline aimata, kui vana on aed, kuna aia kujundamine on kinni teatud kommetes ja kaanonites. Siingi on kujundamisel väga oluline kokkusobivus ja harmoonia hoonete ja aia suhtes, nende omavaheline sõltuvus ja üksteise täiendamine. Jaapani kultuurilugu on väga pikk ning maastikke kujundamisel on traditsioonide ning reeglite järgimine eriliselt oluline. Muudatusi on aastasadade jooksul tulnud ette palju kuid
on tumehallist mustani. Lennul paistab ta hästi silma tiibade ülakülje kirevuse tõttu · Eestis, nagu suures osas Euroopast, on päevapaabusilm kõikjal tavaline. · Ta lendab augustist septembri alguseni ja pärast talvitumist aprillist juunini enne munemist. Erinevalt pajudest liblikatest talvitub ta valmikuna. · Ta muneb kuni 500 muna korraga. · Täiskasvanud päevapaabusilmad elavad metsadel, põldudel, aasadel, karjamaadel, parkides ja aedades. Nad elavad mägedes kuni 2500 m kõrguseni ning toituvad mitmesuguste taimede nektarist, samuti toituvad nad puumahlast ja mädanenud puuviljadest. Admiral · Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured musta-ruugekirjud tiivad. Admiral paneb istudes oma tiivad kokku nii, et eestiivad jäävad tagatiibade vahele. · Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel ja niitudel
metsatundrani.Eestis on vesirott tavaline. Eriti sage on ta saartel, laidudel ja Lääne-Eesti rannikul.Kui kiskjad tema arvukust ei kontrolli, paljuneb ta massiliselt ja võib tekitada olulist kahju, uuristades kogu mullapinna oma käike täis ja süües ära kõigi taimede juured. Eestis laialt levinud, eriti sage on saartel, laidudel ja Lääne-Eesti rannikualadel. Elupaik. Elab veekogude läheduses, niisketes või soostunud paikades, marja- ja köögivilja aedades, juurviljapõldudel.Mügri elab peamiselt veekogude läheduses, ta on hea ujuja ja sukelduja. Pesa teeb ta tarnamätastesse, õõnsatesse kändudesse või ehitab selle taimede vartest ja lehtedest. Eluviis. Suve lõpul lähevad nad kõrgematele kohtadele, kus rajavad keerukaid taliurge. Talveks kogub ta endale toitu varuks. Söök. Peamiseks toiduks on pilliroo, osjade ja kollase vesikupu mahlakad osad. Põldudel ja
maastikuarhitektid 3. Aed Eedeni peegeldusena (iseseisvalt) Islami aia üheks ideloogia aluseks on paradiisaia peegeldus. Aed on taeva/paradiis/aia projektsioon maale, mida on kohandatud maapinnale. Sarnaselt Eedeni aiale jaotuvad aiad neljaks osaks. Islami aia ideloogiaks oli kosmiline idee, mille järgi universum koosneb kahe suure jõe poolt neljast aiast ehk kvartalist. On teada, et Eedeni aed oli väga ilus. Tänapäeva kui ka vanaaia aedades kasvatatakse piiblitaimi: datlipalmid,loorberipuud, õlipuud,küpressid,seedrid, kõrrelised,viigipuud, õunapuud,elupuud. 4. Aiakunsti areng Muinas-Egiptuses · Inimese sotsiaalne areng: Jahipidajast - põllupidajaks · Egiptuse aiad olid enamasti kinnised aiad · Korrapäranae planeering, ristküliku või ruudukujuline · Tasasel maa-ala ja suhteliselt väiksed · Piiridega piiratud
liblikas nektari maitset. Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus jt. jahusaadustes. Admiral Admirali tunneb ära tiibadel oleva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. Mustlaik-kidaöölane Eestiibade värvus on pruun. Tiiva muster on nagu kõigile
kiire ja ühtlase tugevusega, nagu hiirekarva laululind. Aed-põõsalind puisniitudel, keegi jutustaks midagi ärevalt ja on ühtlaselt pruunikashall, väike lind. lehtvõsades, parkides ja *Aed-põõsaslind kiirelt. Alapool on heledam kui ülapool. aedades. Värvulised Laulu hääl on tal kärisev. Hallrästal Hallrästas on suur lind. Selg on Elutsevad puudub lauldes kõlavad viletoonid. hallrästal kastanpruun, pea ja kultuurmaastiku (Tsikk-tsikkk –tsikkk – heli) päranipuala hall, saba on pikk ja puistutes,
Second level Third level Fourth level Fifth level PRIVAATSUS JA PERISTÜÜL- ROOMA KODUAED Rooma aiad polnud suurejoonelise arhitektuurilise kontseptsiooniga. Maa-alad muutusid tohututeks iluaedadeks. Villa Sciarra Rooma aiad olid linnas kui ka maal eramajade lahutamatu osa. Pompei aedades palju elemente. Aiad olid planeeritud maja keskteljega ühele teljele. Aed Pompeis Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Click to edit Master text styles Second level Third level
Kasvab laialehistes leht- ja Jalg valge ja ühtlase jämedusega, või alt ahenev. segametsades, kus on tamme ja pärna. Kasvab rohtunud paikades, niisketes metsades, metsaservades, puiskarjamaadel, parkides, aedades koos kase ja kuusega. Eoslehekesed valged, vabad. Eoslehekesed vanalt kreemikaskollased, pruunilaigulised. VÄRSKELT MÜRGINE, KUPATAULT SÖÖDAV SURMAVALT MÜRGINE Suur sirmik ja püramiid-soomussirmik Kasvavad aedades, metsaservades, niitudel, puisniitudel. Kübar soomuseline. Pika jalaga Jalal olev ring on tugev, kitsam,
2. Mida said teada objekti kohta, millest tegid referaadi? Alhambra on kõige paremini säilinud keskaegne idamaine palee. kõikjal on vesi: kanalites, purskkaevudes, basseinides. Vesi kulgeb läbi õuede ja aedade, sillerdab tiikides ja purskkaevudes, voolab treppidel. Alhambra kindlusloss ja Generalife aed asuvad Granada linnas Lõuna-Hispaanias. Ehituaeg on 13.sajandi keskelt kuni14.sajandi lõpuni. Kõrged vahemere küpressi hekid moodustavad aedades varjulisi labürinte. Alhambra kindluslossi koos valitsejate suveresidentsi Generalife aedadega peetakse islami arhitektuuri ja aiakunsti kaunimaks pärliks. 3. Kirjelda lühidalt tüüpilist Egiptuse aeda * Iseloomulik Egiptuse aiale oli: Aed oli korrapärase planeeringuga, ristküliku- kuni ruudukujuline, piiratud. Rikkalik taimestus ühetaolistest puu- ja põõsaliikidest. Puud istutati alleedena või lihtsalt ritta, kusjuures kõrgemad puud istutati aia piirile
Hallrästas Hallrästas on meie üks tavalisemaid aedades elavaid rästaid. Tema sulestiku kohta kehtib hästi rahvapärane nimi "kirjurästas", sest tal on mitmetes eri toonides piirkondi: pea ja päranipuala on hallid, selg pruun, pugu kollakas, kaenla alt aga valge. Seejuures muster tal praktiliselt puudub. Hallrästas on see rästas, kelle iga liikumist saadab lausa kiuslikult segav kärisev hääl. Ta on väga seltsinguline lind, aga seda jubedam on lugu, kui keegi üritab hallrästa pesale ligidale pääseda
Tavaliselt halli värvi ja alt heledam. Võib ka olla pruuni, sinise, kollase või roosaka tooniga Elupaik Keldrikakandil on palju elupaiku, kus on palju õhuniiskust. Keldrikakandit võib tihti leida lillepottide või telliste alla, sest nad annavad peavarju ja lähedalasuvat toitu. Toit Keldrikakand toitub peamiselt surnud taimedest ja eritatud jäätmetest. Suurem grupp keldrikakandeid saavad ka elustaimi sööma hakata, põhjustades probleeme aedades, kus nad elavad Tavaliselt on toiduahelas kõige all. Anatoomia Nende pea koosneb kolmest sagarast. Peas on ühendsilm ja kaks sarve. Nad eritavad lämmastikväetise jäätmeid ammoniaagina. Lisafaktid Pole looduskaitse all Keldrikakand on kakandiliste seltsi kuuluv vähilaadne Kasutatud kirjandus https://en.wikipedia.org/wiki/Porcellio_scabe r
Teekummel Lisett Kööts Anna-Nicole Keel 8.B , Võru Kesklinna Kool Foto taimest Iseloomulikud tunnused Iseloomulik ja tugev lõhn Kõrgus 10-30 (50) cm Kollased putkõied Valged õied Õisiku serval 10-15 keelõit Mitmekesine ravitoime Kus kasvab? Kultuurpõldudel Metsistunult prahipaikadel Teeservadel Elamute ümbruses Umbrohuna aedades Millisesse rühma kuulub? Kuulub õistaimede rühma Rahvameditsiin Maailma tuntumaid ravimtaimi Sisaldab C vitamiini Tugeva põletikuvastase toimega Vähendab ülitundlikkust Ravib köha Leevendab seedeteede ja hingamisteede põletikke Ravib maohaavandeid Aitab hambavalu ja igemepõletiku korral Koostisosa ravisalvidele, palsamitele ja sampoonidele Tänapäeva kasutus Kasutatakse ka tänapäeval Paljudes maades väga väärtuslik ravimtaim Millist taimeorganit ravimina kasutatakse?
Kukeseen Kukeseen on söödav seen. Kukeseenest saab teha enamasti sousti ning seda marineerida. Mina koos oma vanaemaga käin ka sügisel seenel. Kukeseened sisaldavad A-vitamiini. Kukeseen on kollast värvi. Seentega on alati selline asi, et kui sa rebid selle seene koos juurega maa seest lahti, siis sinna enam uut ei kasva. Punane kärbseseen Punane kärbseseen on mürgine seen. Punane kärbseseen kasvab väga erinevates metsades, kuid kõige levinumad elukohad on tal kaasikud, kuusikud, männikud. Kärbseseene kübara peal on valged täpid. Kärbseseen on küll ilus, aga mürgine. Valge sampinjon Valge sampinjon on kõva viljalihaga ja peaaegu valge värviga, maitse on mahe ja suhteliselt nõrk. Seenekasvamisel ja seenekübara avanedes muutub seene värvus tumedamaks, eriti märgatavalt muudavad värvi kübara all paiknevad lehekesed. Sampinjone kasvatatakse ka aedades.
Hendrik Raudleht 8D Suur sirmik ja roheline kärbseseen Suur sirmik (Macrolepiota procera) Suure sirmiku kübar kasvab 30 cm laiuseks. See on algul munakujuline, seejärel kellukjas ja kumer ning lõpuks laialt lamenev. Suur sirmiku jalg on 25-35 cm pikk. Suur sirmik kasvab huumuserikastel põlluservadel, aedades ja metsaservades ning lagendikel.f Plussid ja miinused Suur ,ühest kübarast Viimasel ajal haruldane saab juba toitu leida. valmistada. Jalg kiuline ja sitke. Üldiselt puhas, ei ole Võib segi ajada pruuni ussitanud. kärbseseenega. Kerge kuivatada. Roheline kärbseseen (Amanita phalloides) Roheline kärbseseen on kärbseseente perekonda kuuluv liik. Roheline kärbseseen on levinud Euroopas ja Põhja-Ameerikas.
Orava käpajäljed näevad välja sellised: ORAV Oravat hüütakse ka käbikuningaks. Orav on imetaja. Ta on 20-25 cm pikk ja kaalub 170-400 grammi. Orava saba on kohev ja kaetud pikkade karvadega. Orav on suvel punakaspruun ja talvel hallikaspruun. Talvel on oraval ka ,,kõrvapintslid". Orava kõht on valge. Orava vaenlased on metsnugis, kanakull, kassikakk ja varesed. Oravad elavad kuni 10- aastaseks. Oravad on väga head ronijad. Ühelt puult teisele minemiseks teevad nad pikki hüppeid, mitte ei tule puu otsast alla ja ei roni järgmist puud pidi uuesti üles tagasi. Oravad on segatoidulised. Nad söövad seemneid ja pähkleid, marju ja seeni. Aga neile maitsevad ka teod, linnumunad ja isegi linnupojad. Orava pesa asub puuõõnes. Oraval sünnib keskmiselt 4 poega ja nad on sündides pimedad ja ilma karvadeta. Oravat võib kohata metsas, linnaparkides ja aedades.
Pikkus 2150 mm Paljudel on pea eesosa sahataoliselt laienenud Jalad on võimsad, sääred ja reied on laienenud ning ogadega varustatud Mullas elavad põrniklased on enamuses tumedad, ka süsimustad Ronimiseks kasutavad nad võrdlemisi väikeseid käppasid ja küüniseid. ELUPAIGAD Mõni veedab pea kogu elu kõdus. Nende paksud valged vastsed (konud) elavad kõdupuidus, mullas, sõnnikus ja mujal kõdunevas orgaanilises aines. Aedades,õitel,metsades,mullas,kõdus TOITUMINE Valmikud toituvad peamiselt taimede lehtedest ja õitest Sitikate valmikud ja vastsed toituvad peamiselt loomade väljaheidetest Teiste põrniklaste valmikute menüüsse kuuluvad ka taimede maapealsed osad - noored võrsed, lehed ja õied. PALJUNEMINE Isane liigub emase ümber ülestõstetud keha ja laialiaetud tundlatega Pärast paaritumist muneb emane kõdupuidu
pikad ja torujalt kumerad kõrvad, mis alaosas on kokku kasvanud. Värvuselt on suurkõrv seljalt kahkjaskollane kuni tumehallikaspruun, Elukoht kõhupoolelt suitsjas- kuni kollakashall. Suurkõrva elukohad paiknevad Poegimine tihti inimasulates või nende lähedal olevates parkides, Suurkõrvad poegivad juuni keskel või juuli aedades ja pargiilmelistes alguses. Emasloomad kogunevad looduslikes puistutes. poegimiskolooniatesse, kuhu kuulub 5-10 looma. Nad hõivavad tihti lindude pesakaste. Toitumine Iga emane toob ilmale ühe poja, kes esimestel nädalatel ema külge klammerdub ja Suurkõrv võib õhus peaaegu ühe koha peal paigal toiduretkedele kaasa võetakse, hiljem aga seista. Nii on ta võimeline püüdma mitte ainult ööseks varjepaika jäetakse
Sirmikud Sirmikud on soomustega kaetud,suurte kübaratega ja kõrgete jalgadega seened.Eoslehekesed ei ole jala külge kasvanud.Jala ülaosas on lahtine suur rõngas, mida võib liigutada pikki jalga üles-alla.Sirmikud on saproobindid ja eelistavad kasvukohanaKvaliteetset pinnast kas toitainerikkas metsas võiinimasustuse lähedal.Need on väga head söögi seened.Suur sirmiku levik on sageli huumuserikkates,põlluservades,aedades,metsaservades ningmetsalagendikel juulist-oktroobini.Suure sirmiku kübar kasvab isegi 30cm laiuseks.See on algul munakujuline seejärel kellukjasja kumer ning lõpukslameneb laiaks.Kübara pinnal on suured tumepruunid,kübaranahast moodustunud soomused,mis turritavadheledama põhja pinnal. Eoslehekesed on valged ega asetu jalale.Ühtlase jämedusega jalg on 25-35cm pikk,alusel paksenenus.Jala pinnal on laiuti tumepruun vöötmuster.Jala ülaosas on suurlahtine helepruun rõngas.Seeneliha on valge,vatias ja pehm...
Vaarikas on narmasjuurestiku ning ühe- ja kaheaastaste vartega puitunud poolpõõsas. Kevadel kerkivad maapinnale asendusvõrsed. Teisel aastal kannavad vaarika oksad [?] ja peale seda [?]. Vaarikas õitseb juuni teisel poolel. Õitsemine kestab [?]. Vaarika vili on [?]. Vaarika lehed on liitlehed. Vaarikas vajab päikeselist kasvukohta jahuumusrikast mulda. Enne istanduse rajamist on vajalik maa korralikult puhastada umbrohtudest. Korralikku saaki on loota tervetelt istikutelt. Pärast istutamist tuleks taimeread multsida. Multsitud istandikus peab harima ainult vahekäike. Sobivaim aeg vaarikaistanduse rajamiseks on kevadel või sügisel. Sobivaim kasvutihedus on 5-6tugevat vart jooksva meetri kohta. Istandusest tuleb välja lõigata katkised, haiged ja saaki kandnud varred. Vaarika istandikku harvendatakse varakevadel. Vaarika liikidest kõig...
Maarja-sõnajalg · Kõrgus kuni 1m. Lehed on tavaliselt kuni 1 m pikad ja 15¼25 cm laiad, vahel isegi rohkem, suvehaljad, asetsevad enam-vähem korrapärase lehterja kimbuna, värvuselt tumerohelised. · Eelistab varjukaid niiskeid segametsi või võsastike: laane-, salu- lammi- ja lodumetsas. Teda kasvatatakse ka ilutaimena aedades. · Kuulub sõnajalgade hulka. · Ammusest ajast on risoomi ekstrakti kasutatud paelusside vastu nii inimesel kui kariloomadel. Toimeained põhjustavad paelussi lihaste halvatuse ja vabanemise soole seinalt. Peale ravimi sissevõtmist on mõju paelussidele kohene, inimesele hilisem. Seetõttu tuleb võtta mõne tunni möödudes lahtistit. Mõnel pool kasutatud loomasöödana, ilma et esineks mürgistusi. Mandzuurias on risoomi tarvitanud toiduks ka inimesed
SÕSTRA- JA KARUSMARJAKASVATUS Kirjandus: ● Libek, A. Sõstrakasvatus. Tallinn, Valgus, 2000, 102 lk. ● Parksepp, J. Karusmarjad. Tallinn, Valgus, 1976. 142 lk. 1. Botaaniline kuuluvus Sugukond: sõstralised (Grossulariaceae). Enam kasvatatakse aedades kolme kultuuri: musta sõstart (Ribes nigrum), punast (ja valget) sõstart (Ribes rubrum) ning karusmarja (Grossularia). Tabel 1. Aedades kasvatatavad sõstralised Kultuurid Oksad, võrsed Marjad Märkused, näited Must sõstar Lehe allküljel Mustad, rohelised ‘Vertti’ roheliste kollakad näärmed marjadega Euroopa teisend ‘Bogatõr’
tagasi istutada. Suurepärase tulemuse saab, kui istutada tulbid aeda rühmadesse-nii moodustavad nad rõõmsaid värvilaike. Tulbid sobivad ka ajatamiseks, samuti saab neist häid lõikelilli. Tulbid paljunevad vegetatiivselt(sibulatega paljunemine). Arvamus, et tulpide värvimuutus on tingitud omavahelisest tolmlemisest, ei vasta tõele. Värvimuutuse põhjustab hoopis viirushaigus. Selle vältimiseks tuleb haige sibul viivitamatult eemaldada. Tulbid on meie aedades ühed levinumad sibullilled. Nende kasvatamise ajalugu on aga pikk ja huvitav. Tulbi teaduslik nimetus Tulipa tuleneb pärsiakeelsest sõnast dulbend, mis tähendab turbanit. Viissada aastat tagasi olid tulbid saavutanud populaarsuse Türgis ja varsti võis sama öelda Euroopa kohta. 17. sajandi alguses puhkes Hollandis tõeline tulbivaimustus, mil sibula eest oldi nõus välja käima terve varandus. Eestis hakati tulpe laialdasemalt kasvatama eelmise sajandi alguses, varem
· eestiiva pikkus üle 27 mm Suur kapsaliblikas ehk Pieris brassucae Tema alustab lendamist juba maikuust. Kapsaliblikas on valgete tiibadega, mille eestiibade tipud on mustad (emasel kaks laiku) ja alakülg on tiibadel kollakas. Suvel kasvab üles kaks pesakonda. Röövikud kahvaturohelist värvi. Nad on kapsa tuntuimad vaenlased. Peale suure kapsaliblika leidub meil ka väikest kapsaliblikat. Kapsaliblikatega on sarnased naeriliblikad. Teda võib leida tihti niitudel, aedades ja põldudel. · Klass: Putukad (Insecta) · Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha) · Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Põualibliklaste sugukonda kuulub rohkem kui 1 000 liiki, neid on leitud kõigist maailmajagudest. Eestist on teada 11 liiki. Siia kuuluvad mitmed tavalised päevaliblikad, näiteks kapsaliblikad (Pieris), lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni), koiduliblikas (Anthocharis cardamines), võiliblikad (Colias) jne. Tuntuimateks
Darja Predbannikova JVG 6a klass Randaster Kõik tunnevad hästi aedades kasvatatavaid kauneid astritaimi. Neid võib leida nii suurte nõeljate õitega kui ka väikeste jässkate õiekestega. Nagu korvõielistel ikka, räägitakse astrite õitele mõeldes nende korvõisikust. *Merihein *Põisadru on eestlastele ilmselt üheks enamtuntud vetikaliigiks. Tuntuse põhjuseks on tema iseloomulik välimus ja lihtne praktiline kasutamine. Põisadru kasutamine tuleb kõne alla siiski peamiselt ranniku piirkondades, sest ta on
Looduslikult kasvab ta lagendikkudel ja metsades. Tavaliselt istutatakse ta septembris - oktoobris. Vaarikas valmib tavaliselt juulis – augustis. Üks taim elab umbes 15a. Vaarikas eelistab kasvamiseks varjulist kohta ja niisket mulda. Harilik vaarika mari on punast värvi ja taim is umbes 1m kõrge. Valged õied on umbes 1 cm läbimõõduga.Ta levib väga kiiresti ja on sellepärast väga tülikas aga maitsev. Peamiselt kasvatatakse vaarikaid oma aedades. Kasulikkus Vaarikas on väga palju vitamiine, mineraale ja toitaineid. Neil on ravaiv toime, nad ravivad stressi, leevendavad palavikku ja ravivad ka paljusid teisi haigusi(külmetus). Magusust põhjustab glükoos ja fruktoos. Vaarikalehtedest ja vartest saab teha teed, see tee on väga magus ja kasulik. Väga tervislikud ja maitsvad on nad just värskelt kuigi nt talvel on ka väga hea võtta otse oma külmikust vitamiine. Täpsemalt ravimtoimest
kasulikud ja muidu võib olla oht, et sipelgate liigid surevad välja. Sipelgas on kujutatud Ahja valla vapil. Tema kujutis sümboliseerib, et Ahja valla metsades asuvad Eesti ühed suuremad laanekuklaste kolooniad. Samuti ta on töökuse sümboliks. Eesti sipelgaist on tuntuimad punakaspruunid metsasipelgad kuklased, väikesed mustad, pruunid või kollased murelased ja punakad raudsikud. Eesti suurimad sipelgad on hobusipelgad, kes rajavad oma käike haigete või surnud puude tüvedesse. Aedades, niitudel ja põldudel esineb sageli väikeste mustade mullamurelaste pesi. Eestis seitse liiki, väikesed punakspruunid valusasti torkavad sipelgad, rahvapärane nimi - kusiraudsikud. Raudsipelgate välimus: Raudsipelgad on punakaspruunid sipelgad. Nad on selgrootud putukad. Nad kuuluvad putukate hulka. Nad on suhteliselt väikesed. Umbes 0,5-1 cm pikad. Elupaik: Enamik sipelgatest elavad troopikas. Kuid on palju erandeid. Nii on ka raudsipelgad erandid.
mesilased saavad isasurbadelt kollakasrohelist õietolmu. Niiskete ja soojade ilmadega juulis-augustis koguvad mesilased tammelehtedelt lehemett. 3 Mee- ja Korjetaimed 1.1 Valge iminõges Ladinakeelne nimetus: Lamium album. Õitsemise aeg: 1. mai - 25. august. Meeproduktiivsus: kuni 500 kg/ha. Valge iminõges on tavaline taim Eestis. Kasvab elamute ümbruses, aedades umbrohuna, teeservades. Hea nektari- ja õietolmutaim. Meeproduktiivsus on 100- 500 kg/ha. Õitseb maist septembrini. 1.2 Paju ladinakeelne nimetus: Salix. Õitsemise aeg: 15. aprill - 10. mai. Meeproduktiivsus: kuni 250 kg/ha. Eestis looduslikult 20 liiki. Esimene nektari andja kevadel. Mesilased meelsasti külastavad paju, saadest lõhnavat nektarit ja kuldkollast õietolmu. Erinevad liigid õitsevad erineval ajal. Nektari saagikus on kuni 250kg/ha kohta. 1
kehaga mardikad. · Seitsetäpplepatriinu punast või oranzikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. · Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus. · Mõned lepatriinud on vöödilised ja ühevärvilised. · Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Elukeskkond · Lepatriinud elavad tihedalt inimese kujundatud keskkonnas. · Näiteks aedades, puukoolides, aga ka umbrohtu täis kasvanud tühermaal, sest need on alad, kus esineb suurel hulgal lepatriinude toitu. · Lepatriinusid on viidud maailma eri piirkondadesse, et kasvatada neid kahjurputukate hävitamiseks. Paljunemine · Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse. · Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest.
parasniiskes,poorses ja huumusrikkas mullas, mille pH on vahemikus 56. Liigset niiskust talub taim halvasti. Toodang 2009. aastal toodeti maailmas 329,5 miljonit tonni kartuleid ning kartulipõldude kogupindala oli 18,3 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul pole maailma kogutoodang märkimisväärselt tõusnud, kõigest 18%. Kartul Eestis Kartul jõudis Venemaa kaudu Eestisse 18. sajandi keskpaigas. Esialgu kasvatati seda vaid mõisaaedades, seejärel hakkasid talunikud oma aedades kartulit kasvatama. 19. sajandi lõpus. 20. sajandi alguseks oli kartuli osatähtsus külvipinnast üle 20 %, ulatudes 70 tuhande hektarini. 2010. aastal kasvatati Eestis kartulit ligi 9000 hektaril. Eestis kasvatatakse umbkaudselt 8090 sorti. Eestis tegutseb aastast 1989 Eesti Kartulitöötlejate Ühistu. Kasutamine Kartulimugulaid kasutatakse peamiselt : Toiduks Loomasöödana Sellest valmistatakse : Tärklist Piiritust Siirupit Tänan kuulamast !
Pääsusaba Autor:Sandra Järvala NIMETUS, SUGUKOND Papilio machaon- ladina keelne nimetus. Pääsusaba on liblikaliik ratsulibliklaste sugukonnast. Pääsusaba on lülijalgsete hõimkonnast. ISELOOMULIKUD TUNNUSED Tiibade alaosas paiknevad sinised ja punased silmatäpid. Liblika tiibade siruulatus on 8...10 cm. ELUPAIK, ARVUKUS Pääsusaba elutseb suuremas osas Euroopast ja Aasiast. Pääsusaba ei ole eriti arvukas. Teda võib kohata ka aedades. Meil kohtab pääsusaba peamiselt vähereostatud kohtades, näiteks soodes, niisketel aasadel ning steppides. Mõnikord näeb teda ka suurtes linnades ja vanadel kalmistutel. PALJUNEMINE Pääsusaba veedab kuni poole aastat rööviku või nukuna, valmik elab aga vaevu kuu aega. Emased liblikad hukkuvad munemise järel, isased juba veidi aega pärast paaritumist. Partnerit otsivad ning tunnevad üksteist ära keemiliste signaalide abil, mis on inimese
Babüloni rippuvad aiad Ehitamise põhjuse legendid Aiad lasi ehitada Assüüria kuninganna Sammu-ramat (kreekapäraselt Semiramis), kes valitses aastatel 810-783 eKr oma poja Adadrinani regendina Aiad lasi ehitada kuningas Nebukadnetsar II ( valitses 605-562 eKr) oma abikaasale, Meedia kuningatütrele Amitisele, kes tundis Babüloonia tasandikel puudust oma kodumaal olevatest mägedest ja rohelusest. Mõningaid fakte Tuntakse rohkem Semiramise rippaedadena Asusid Eufrati idakaldal kuningapalee kirdeosas Üldpindala on umbes 1200 ruutmeetrit Nelinurkne, külgede pikkus neli plethronit Asusid neljaastmelisel terrassil, mida ühendasid roosast ja valgest lihvitud kivist trepid Igat terrassi kandsid tugevad põletatud tellistest võlvkaared, mis toetusid vägevatele kõrgetele kivisammastele Platvormid massiivsetest kiviplaatidest, kaetud pealt kõrkjakihi ja asfaltiga, millel lasus kipsiga ühendatud tellistest vahekiht ja selle peal tinaplaadid Aedade...
Maksimaalne eluiga: üle 30 aasta Elupaik Pruun-suurkõrv on üle Euroopa laialt levinud nahkhiireliik, kuid lõuna suunas tema arvukus väheneb. Eestis on levinud laialt ka suurematel saartel. Tavaliselt elab inimasulates või nende lähedal olevates parkides. 3 Eluviis Suurkõrv on öise eluviisiga. Suvel elab aedades, parkides ja pargi taolistes puistudes. Päeval varjub ta lindude pesakastidesse või puuõõnsustesse. Varjepaigas on suurkõrv üksinda või väikese grupina. Septembrist aprillini talvitub kartulikeldrites või pae- või liivakoobastes, kus temperatuur on tavaliselt 6 °C. Suurkõrv on paikne ja ta suvised ja talvised elupaigad asuvad lähestikku. Toitumine Suurkõrv on putuktoiduline. Peamiselt sööb liblikaid. Erinevalt teistest
2.1 Hüatsindi iseloomustus 4 2.2 Hüatsindi sordid ja ajatamine 4 2.3 Ebahüatsint 6 2.4. Kobarhüatsint 6 3. Legendid ja pärimused 7 Kasutatud kirjandus 11 Lisad 12 2 1.Sissejuhatus ja eessõna Eesti aedades on praeguseni kõige enam levinud sibullilledeks tulbid ja nartsissid, madalakasvulistest kevadekuulutajatest peamiselt hüatsindid, siniliiliad ja krookused, millest hüatsint on hinnatuim sibullill. Paljud inimesed nimetavad hüatsinti oma lemmiklilleks. Madam Pompadaur võrdles neid briljantidega lillepeenras ja Saksa aristokraatia silmis olid hüatsindid loodud otsekui kõige peenemast Hiina portselanist. Hüatsint kuulub mugulsibultaimede perekonda liilialiste (Liliaceae) sugukonda
närtsitada teda ja siis lehed küljest võtta. Nõgesest on tehtud ka siidise läikega riiet Kõrvenõges kasvab hästi rammusal ja lämmastikurikkal mullal. Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku aluse metsades, parkides, niitudel küünide ja kuhjalavade ümbruses, sageli elamute ümbruses, aedades umbrohuna, varemetes, jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal. Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasias, tulnuktaimena jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage. Eestikeelne kõrvenõges nimi Ladinakeelne Urtica dioica L. nimi Rahvapärased
sugukonnast. Hüatsint Hüatsindid on talvekülmadele võrdlemisi vastupidavad, kuid et meie talved on tihti lumevaesed, on siiski soovitatav peenar kinni katta. Laugud Õisikud sobivad suurepäraselt kuivatamiseks ja kasutamiseks lillekompositsioonides. Esinduslik hübriidne laugusort ´Purple Sensation´ Püvililled Püvililled on väga dekoratiivsed. Eesti aedades on enam levinud harilik püvilill, mida kutsutakse ka keisrikrooniks. Kuldne linnupiim Kuldne linnupiim on Lõuna-Aafrikast pärit sibultaim, millel on väga kaunid kellukese sarnased õied. Õisi võib taimel olla 5-20. Taim on mürgine! Aitäh vaatamast :) Harilik mesitäht Harilik mesitäht õitseb märtsis kahvatusiniste õitega, kõrgus on 12 cm. Kasvab hästi igal pool, kus on päikest. Lehed lõhnavad
mustani. Lennul paistab ta hästi silma tiibade ülakülje kirevuse tõttu. · Eestis, nagu suures osas Euroopast, on päevapaabusilm kõikjal tavaline. Ta lendab augustit septembri alguseni ja pärast talvitumist aprillist juunini enne munemist. Erinevalt pajudest liblikatest talvitub ta valmikuna. Ta muneb kuni 500 muna korraga. Elupaik ja toitumine · Täiskasvanud päevapaabusilmad elavad metsadel, põldudel, aasadel, karjamaadel, parkides ja aedades. Nad elavad mägedes kuni 2500 m kõrguseni ning toituvad mitmesuguste taimede nektarist, samuti toituvad nad puumahlast ja mädanenud puuviljadest Rööviku kirjeldus, toitumine ja areng · Röövik on kuni 42 mm pikk. Tal on 6 rida jäiku ogasid ja igal kehasegmendil on palju pisikesi valgeid täppe. Ta koorub munast umbes nädal aega pärast munemist ning toitub kõrvenõgestel ja humalatel. Röövikud elavad mitmekaupa.
Juttselg-hiir on koduhiirest veidi suurem, värvuselt pruuni selja ja valkjashalli kõhualusega hiir. Ta on hõlpasati äratuntav piki selga kulgeva musta triibu järgi, mis ulatub peast sabajuureni. Saba on juttselg hiirel võrreldes kehaga lühike ja hõredalt karvastatud. Suvel elab juttselg peamiselt põldudel, kus viljakoristamise ajal võib teda tihti jooksmas näha - erinevalt paljudest teistest hiirtest on juttselg päevase eluviisiga. Sageli elutseb ka põõsastikes ja niitudel ning aedades, kalmistutel ja parkides. Oma pesa ehitab see hiir kraavipervedesse, puujuurte ja kändude alla ning kartulivagude vahele, kuid tema urud on lihtsad ja vähehargnevad. Juttselg-hiir hoolib rohkem loomsest toidust - putukatest, tigudest ja ussidest, kuid ta ei ütle ära ka seemnetest, viljateradest, pungadest ja taimevartest. Talveperioodiks, kui värsket taimtoitu kusagilt võtta ei ole, kogub ta omale tagavarasid. Talvel, kui ilmad
Münt Köögis.........................lk 8 Retseptid.............................. lk 9 Kokkuvõte ...........................lk 10 Kasutatud kirjandus...............lk 11 2 Münt Mentha Tutvustus Mündid on väärtuslike maitse- ja ravimtaimede perekond, kelle erinevad liigid kasvavad jõudsalt nii aedades kui looduses. Paljude rahvaste toidukultuuris on eeskätt meeldivalt vürtsika maitse ja värskendava lõhnaga piparmünt populaarne maitsetaim. Meiegi võiksime teda pruukida rohkem ja mitmekesisemalt kui tänaseni tavatseme. Piparmünt on eriti kasulik südamele. Aias on kõigil mündiliikidel lehetäisi peletav mõju. Müntide perekond on suur, hõlmatse väga vanu liike, mille täpset iga ei tea keegi. Esimesed mündiliigid leiti metsikult kasvavatena vabast loodusest Vahemere piirkonnast
Sipelgas(Formicidae) Kadri Kuusk 8.a Sipelgas Sipelgas kuulub lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi, kiletiivaliste seltsi ja sipelglaste sugukonda. Nad on putukad, keda saab teistest eristada rindmikku ja tagakeha ühendava peenikese liigendi järgi. Tiivad on tavaliselt ainult noortel isas- ja emassipelgatel paaritumisajal (pulmalend). Sipelgatel on teravad lõuad ning suuremal osal pole astelt. Enesekaitseks pritsivad nad mürki. Neid on olemas rööv-, taim- ja segatoidulisi liike. Maailmas üle 20 000 liigi, Eestis 54 liiki. Eluiga lühike, pool kuni kaks aastat, olenevalt tööst. Eesti sipelgad Eesti sipelgaist on tuntuimad punakaspruunid metsasipelgad kuklased Väikesed mustad, pruunid võikollased murelased Punakad raudsikud Eesti suurimad sipelgad on hobusipelgad Aedades, niitudel ja põldudel esineb sageli väikeste mustade mullamurelaste pesi. Liigid Aedniksipelgad Rändsipelgad Vaaraosipelgad Ku...
Vaskuss Vaskuss ei ole madu vaid hoopis jalutu sisalik, kelle kehapikkus on kuni 60 cm. Värvuselt on keha küljed ja kõht mustjaspruunid või täiest mustad, selg on märgatavalt heledam - pruun või pronksjas. Iseloomulikuks võib lugeda siniste laikude esinemist täiskasvanud isasloomade seljal (Eestis on selliseid isendeid kohatud Saaremaal). Vaskuss võib asustada nii niiskeid kui kuivi alasid laialehistes ja segametsades, tihnikutes, ta võib elada ka aasadel, põldudel ja aedades. Vaskuss tegutseb videvikus ja öösel, päeval varjab ta end kõdunenud kändudes, mahalangenud puutüvede või kivide all ning isegi sipelgapesades. Peaga puurides võib ta omale metsakõdusse ka ise uru uuristada. Rohus ja kivide vahel liigub vaskuss küllaltki kiirelt, kogu kehaga maosarnaselt loogeldes, kuid tasasel maapinnal on tema liigutused kohmakad ja aeglased. Sellepärast toitub vaskuss loomadest, kes eriti kiirelt ei liigu - vihmaussidest, maismaatigudest,
Ämblikud Üldist infot · Ämblike on umbes 35000 liiki · Väliselt eristab ämblikke putukatest jalgade arv: ämblikel neli ja putukatel kolm paari. · Meie aedades elab palju eri suurusega ämblikke: väikestest hüpikämblikest suurte huntämblikeni. · Kõige tuntum ja arvukam on harilik ristämblik. Saagi püük · ämblikud on röövloomad · Suurem osa ämblikke püüavad saagi võrku · leidub ka neid, kes peavad jahti · krabi-, hunt- ja hiidämblikud kasutavad passimisstrateegiat Nägemine · nägemismeel suhteliselt ebatäiuslik · paremini näevad päevase eluviisiga liigid
Tõmmulendlane Tõmmulendlane on tumepruuni seljaga ja ta karv on märgatava siidja läikega. Kõhupool on kollakashall, kõrvad ja lennus hallikaspruunid või isegi mustad. Suvel tegutseb tõmmulendlane mitmesugustes paikades - aedades, parkides, metsaservades, lagendikel ning ka veekogude ümbruses. Ta on öise eluviisiga ja tiirutab suveöödel putukaid jahtides sageli puuvõrade vahel ning ka vee kohal, 1,5...8 m kõrgusel. Tõmmulendlase lend on kiire ja kerge ning ta teeb tihti järske pöördeid. Päevaks kogunevad lendlased puumajade seinte vahele ja katusealustesse, ka puuõõnsustesse. Lendlased poegivad suvel ja selleks kogunevad emasloomad juba mai lõpus kokku ja
TAMM Harilik tamm on üks meie võimsamaid ja tuntumaid lehtpuid. harilik tamm kasvab salumetsades,uhtlammimetsades, puisniitudel, loometsades, kuivades salumännikutes, aedades, parkides, puiesteedel jm. Tihedas puistus kasvavad tammed sirgetüvelised, püramiidja võraga ja kõrgelt laasunud tüvega. Lagedamal kasvavatel tammedel on kahar võra, mis algab madalalt ja tüvi on jändrik. Tamme kutsutakse puude kuningaks. tal on kuninglikult uhke kasv ja pikk iga. täisealise tamme juur ulatub kuni 10 m sügavusele maasse. Siit järelduvad kohe kaks tamme loomujoont - olles kindlalt ankrus, ei karda ta torme ja tungides sügavale maapõue, ei karda ta veepuudust. Vastupidavust veepuudusele näitab ka see, et tamm suudab ühena vähestest puuliikidest püsida meie kivistel ja põuastel loopealsetel.Tamm ei karda põuda, kuid eelistab siiski viljakaid, sügavapõhjalisi muldi. Tamme lehed on paksud ja nahkjad nagu mõnel igihaljal troopilisel taimel, mida meil võ...
Kiritigu on suure kojaga liik. 5,5-e kiiresti kasvava keermega koja laius varieerub 1418 mm (enamasti 1222 mm) ja kõrgus 1022 mm (enamasti 1825 mm). Koda on tumepruun, kaetud heledate (kollakate) tähnidega ning tavaliselt ühe tumepruuni vöödiga. Suue on ümar, suudmeserv tagasi keerdunud, valge huulega. Naba on suletud. Teo keha värvus on pruun kuni mustjashall. Kiritigu elab niisketes, lopsaka taimestikuga aladel: leht- ja segametsades, parkides, aedades, surnuaedades. Viimastel aastakümnetel on selle liigi levila Eestis märgatavalt laienenud ja ta on aiakahjuriks muutunud. Kiritigu levib enamasti inimeste kaasabil koos mulla ja taimedega ning kohaneb uue elupaigaga tavaliselt kiiresti ning väga
Siberi magunad (P. nudicaule) on õies juunist septembrini. Püsilillepeenardel võib näha ka üheõielist magunat (P. monanthum), harvem kattelehist magunat (P. bracteatum) ja teisi liike. Põllu umbrohuna on Eestis metsikult kasvavad punased moonid (liiv-, põld- ja kukemagun, levinud nii Euroopas kui ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Kukemagun polegi meil tegelikult looduslik. Metsistunult ja aetades kasvab siin ka peamiselt liivmagun (P. argemone) ja põldmagun (P. dubium). Aedades, parkides ning prahipaikadel võib leida metsistunud kuke- ja unimagunaid. Iseloomustus: üheaastane rohttaim. Vars lihtne või ka oksine, püstine. Lehed piklikmunajad, sinakasrohelised, paljad, serv täkiline või korrapäratult saagjas. Õied korrapärased nelja kroonlehega, kroonlehed alusel tumeda laiguga, õieraag pikk. Õite värvus punakas, violetjas või valge. Vili kupar. Taim sisaldab kõikides osades valget piimmahlvili Kasvukoht: koduaedades, peenramaadel ilutaimena
Levik ja kasvukohad Levinud Ida-, Kesk- ja Lääne-Euroopas ja Lääne-Siberis, Väike-Aasias. Eestis kõikjal sage. Kasvab päris-, loo- ja puisniitudel, hõredates metsades ja metsalagendikel (sagedamini loo-, palu- ja laanemetsas). Eelistab kuivemaid kasvukohti. Õhusaastet ja linnades olevaid heitgaase talub keskmiselt. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine ja kasulikkus Kasvatatakse vahel aedades ilutaimena, sest õied on suured ja dekoratiivsed ning taim õitseb pikaajaliselt. Leidub ka täidisõielisi vorme. Sobib omaette rühmadena ja püsilillepeenrasse. Loetakse meetaimeks. Tolmeldavad putukad saavad nektarit. Välimus - õis Suured mõlemasugulised kaheli õiekattega longus õied. Nii kroon kui tupp on liitlehised. Tupe tipmed 1¼1,5 cm pikad, teravad, algul eemalehoiduvad, hiljem püstised. Kroon on
Ladinakeelne nimetus on Oryctes nasicornis. Ninasarvikpõrnikas on üks suuremaid (2540 mm). Punakaspruunid läikivad kattetiivad. Isasel laubal tahapoole kaardus sarv, emasel see puudub. Eesseljal on kolmehambane ristmõhn. Vastsed-kuni 12 cm valged tõugud. Elavad kõdunenud puidus, saepurus ja kompostihunnikus. Vastse areng kestab 4 aastat. Lepatriinud Eestis on üle 50 lepatriinuliigi. Levinuim on seitsetäpp-lepatriinu. Toitub enamasti lülijalgsetest. Kasvatatakse aedades, aitab hävitada kahjureid. Ereda värvuse ja mustriga keha. Käpad on 4-lülilised. 200-400 muna. 5-8 päeva jooksul vastsed. 2-4 nädala pärast hakkab nukkumine. Laiujur Leidub eesti seisuveekogudes. Tiheda taimestikuga veekogus, päiksekiirgus. Röövtoiduline, veeputukad (sõudurlased), samuti mitmed vähilised. Tagakeha on laienenud. Käivad veepinnal hingamas. Tegutsevad enamasti öösel. Paaritutakse sügisel, munevad kevadel. Vastsed kooruvad mõne nädala pärast
Nende menüüs on ka sisalikud ja hiired, vahel isegi mõni linnupoeg. Ta saab alla kugistada oma peast suuremaid saakloomi. Nastik sööb ainult elussaaki. Noored nastikud söövad kulleseid, vihmausse ja väikesi kalu. Elupaik Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel, Lääne-Eestis ka mererandades. Hästi sobivad rabad. Ta ei sõltu veest nii palju kui teised nastikuliigid. Tihti elab ta aedades ja võib tungida ka hoonetesse. Mägedes võivad nastikud elada kuni 2300 meetri kõrgusel. Nastikud varjuvad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse ja sõnnikuhunnikutesse, kuid võivad metsakõdusse ka ise käike rajada. Oktoobrist märtsi-aprillini talvituvad nastikud talveunes näriliste urgudes või kändude all, kompostihunnikutes, külmumata pinnases või lehekuhjades kas üksikult või mitmekesi koos. Väljumise aeg oleneb õhutemperatuurist.
Chicagoga. Seal on üle 68000 erineva teose ja kõige rohkem on tuntud Indiaani kunsti kollektsiooni eest/pärast. 4.Denveri loomaaed avas oma uksed 1896. aastal ja loomaaed hõlmab 80 aakrit.2012. Aastal külastas loomaaeda rohkem kui 2 miljonit inimest.Nüüdseks on loomaaias 3500 erinevat looma üle maailma, kes esindavad rohkem kui 650 liiki. 5.Colorado kuiv kliima esitab väljakutse üle riigi aednikele, aga Denveri botaanika aed pakub alati inspiratsiooni. Aedades on rohkem kui 32000 liiki taimi. 6.Disainitud 19. saj arhitekt Elijah E. Myers'i poolt, colorado riigi capitol hoones kajavad klassikalised ühendriikide capitol. Capitol on täpselt üle 1600 meetri laenates Denverile hyydnime "miili kõrgune linn".
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
