pöördvõrdeline keha massiga. F=ma Newtoni 3. seadus Kaks keha mõjuvad teineteistele võrdvastupidise jõuga. Seega mehhaanikas mõjuvad jõud alati paarikaupa. Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud. F=-F Newton töötas põhjapanevalt ka optika alal. Ta avastas valguse dispersiooni (1666), lahutas valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilist aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades kromaatilist aberratsiooni refraktoreis põhimõtteliselt vältimatuks,
gravitatsioonijõud Newtoni 2. seadus: Keha kiirendus on võrdeline kehale mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline keha massiga. F=ma Newtoni 3. seadus: Kaks keha mõjuvad teineteistele võrdvastupidise jõuga. Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud. F=-F Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispersiooni , lahutades valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilise aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning eeldas valguse polarisatsiooni olemasolu. Avaldas korpuskulaarteooria, millele tuginedes konstrueeris kaks peegelteleskoopi. Legendi järgi, olevat Newton istunud õunapuu all, kui talle äkki õun pähe kukkus. See ajendas teda mõtlema, et miks asjad kukkuvad alati alla, mitte ülesse. Nendele küsimustele vastuseid otsides, jõudis ta järeldusele, et |Maal peab olema mingi külgetõmbejõud ja nimetas selle jõu - raskusjõuks.
See ajendas teda mõtlema, et miks asjad kukuvad alati alla, mitte ülesse. Nendele küsimustele vastuseid otsides, jõudis ta järeldusele, et Maal peab olema mingi külgetõmbejõud ja nimetas selle jõu - raskusjõuks. (http://et.wikipedia.org/wiki/Isaac_Newton) Optika põhiseadused Newton töötas põhjapanevalt ka optika alal. Ta avastas valguse dispersiooni (1666), lahutas valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilist aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades kromaatilist aberratsiooni refraktoreis põhimõtteliselt vältimatuks, soovitas ta kasutada
Isaac Newton Tegi:Veronika Korotajeva 8.a Õpetaja:Alina Deretsinskaja Isaac Newton • Ta sündis 4. jaanuaril 1643. aastal • Suri 31. märtsil 1727. aastal • Ta oli inglise füüsik, matemaatik, astronoom, teoloog ja alkeemik. Tol ajal, kui teoloogia,loodusteaduse ja filosoofia vahel puudusid selged piirid, nimetati teda filosoofiks. • Ta õppis 1661–1665 Cambridge'i ülikoolis ja oli 1669–1701 selle ülikooli professor. • 1672. aastast oli Newton Londoni Kuningliku Seltsi liige, hiljem pikka aega ka selle president. • Newton töötas välja mehaanika üldised seadused, formuleeris ülemaailmse gravitatsiooniseaduse, tegi tähtsaid avastusi optikas ning pani aluse diferentsiaal- ja integraalarvutusele. Mehaanika põhiseadused • Tema formuleeritud mehaanika põhiseadused said tänapäeva füüsika nurgakiviks: • Newtoni 1. seadus. Iga keha seisab paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt seni, kuni temale rakendatud jõud seda...
võrdeline kehale mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline keha massiga. Newtoni 3. seadus Kaks keha mõjuvad teineteistele võrdvastupidise jõuga. Seega mehhaanikas mõjuvad jõud alati paarikaupa. Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud. Newton töötas põhjapanevalt ka optika alal. Ta avastas valguse dispersiooni (1666), lahutas valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilist aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades kromaatilist aberratsiooni refraktoreis põhimõtteliselt vältimatuks, soovitas ta kasutada
otsides, jõudis ta järeldusele, et Maal peab olema mingi külgetõmbejõud ja nimetas selle jõu - raskusjõuks. Newton kasutas oma mehaanika seadusi ja gravitatsiooniseadust taevakehade liikumise kirjeldamisel. Ta rajas taevamehaanika alused. Tõestas Kepleri poolt avastatud seaduspärasused ja täpsustas neid. Optika põhiseadused Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispersiooni , lahutades valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilise aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning eeldas valguse polarisatsiooni olemasolu. Avaldas korpuskulaarteooria, millele tuginedes konstrueeris kaks peegelteleskoopi. Newton formuleeris neli optika põhiseadust: 1. Valgus levib sirgjooneliselt. 2. Valguskiired on sõltumatud: iga |kiir levib ruumis nii, nagu poleks teisi olemas. 3. Valgus peegeldumisel tasaselt pinnalt on langev kiir, peegeldunud kiir ja langemispunkti tõmmatud pinnanormaal ühes tasandis
seadus: Keha kiirendus on võrdeline kehale mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline keha massiga. F=ma Newtoni 3. seadus: Kaks keha mõjuvad teineteistele võrdvastupidise jõuga. Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud. F=F Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispersiooni , lahutades valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilise aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning eeldas valguse polarisatsiooni olemasolu. Avaldas korpuskulaarteooria, millele tuginedes konstrueeris kaks peegelteleskoopi. Legendi järgi, olevat Newton istunud õunapuu all, kui talle äkki õun pähe kukkus. See ajendas teda mõtlema, et miks asjad kukkuvad alati alla, mitte ülesse. Nendele küsimustele vastuseid otsides, jõudis ta järeldusele, et Maal peab
Relatiivsusteooria on avalikustatud aastal 1905) Erirelatiivsusteooria - Erirelatiivsusteooria käsitleb muu hulgas ruumi ja aja käitumist teineteise suhtes liikuvate vaatlejate seisukohast. Tehniline mehaanika põhineb füüsikal ehk teadusel, mis uurib liikumisi looduses, millest suur osa on Newtoni seadustel. Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispetsiooni, lahutades valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas kromaatilise aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja inerferentsi ning eeldas valguse polaarisatsiooni olemasolu. Newton avaldas korpuskulaarteooria, millele tuginedes konstrueetis kaks peegelteleskoopi. Ta eristas seitset spektrivärvi vastavalt seitsmele hallile, seitsmele pla vikerkaarevärvile. Tema optikaalne peateos "Optcks" ilmus 1704.a
mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline keha massiga. F=ma Newtoni 3. seadus Kaks keha mõjuvad teineteistele võrdvastupidise jõuga. Seega mehhaanikas mõjuvad jõud alati paarikaupa. Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud. F=-F Newton töötas põhjapanevalt ka optika alal. Ta avastas valguse dispersiooni (1666), lahutas valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilist aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades kromaatilist aberratsiooni refraktoreis põhimõtteliselt vältimatuks, soovitas ta kasutada
Tema peamised tööd ilmusid tema teostes " Loodusfilosoofia matemaatilised alused " aastal 1687 ja "Optika " aastal 1704. Newton kasutas oma mehaanika seadusi ja gravitatsiooniseadust taevakehade liikumise kirjeldamisel. Ta rajas taevamehaanika alused ning tõestas Kepleri poolt avastatud seaduspärasused ja täpsustas neid. Optika põhiseadused. Ta avastas valguse dispersiooni, lahutades valge valguse prisma abil spektiks, põhjendas pikksilma kromaatilise aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning eeldas valguse polaristasiooni olemasolu. Newton avaldas korpuskulaarteooria, millele tuginedes konstueeris kaks peegelteleskoopi. 9 Newton formuleeris optika neli põhiseadust : 1. Valgus levib sirgjooneliselt. 2. Valguskiired on sõltumatud : iga kiir levib ruumis nii, nagu poleks teisi olemas. 3.Valguse peelgeldumisel tasaselt pinnalt on langev kiir, peegeldunud kiir ja
2. Liikumishulga muutus on võrdeline kehale mõjuva jõuga ning toimub samas suunas mõjuva jõuga. 3. Jõud esinevad ainult paariti: iga mõjuga kaasneb alati niisama suur, kuid vastassuunaline vastumõju. (6) Newtoni panus optikasse Sama innukalt, kui kõigel muudel aladel, pööras Newton suurt tähelepanu ka optikale. 1666. aastal avastas ta valguse dispersiooni, lahutas prisma abil valge valguse spektriks, põhjendas pikksilma aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas valguse polarisatsiooni olemasolu, tehes seda kõige esimesena. 1675. aastal sõnastas valguse korpuskulaarteooria, pidades ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ning oletades, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Interferentsi nähtuse põhjal arvutatud perioodid on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Kasutades reflektoreid, konstrueeris ta kaks peegelteleskoopi (1681 ja 1671)
laiku. Tumeda laigu vahetus läheduses on taevas moondunud, ülejäänud osas näeb see välja täiesti tavaline (joonis 1). Valgus galaktikatelt ja tähtedelt, mis paistavad raketi tagumisest illuminaatorist, on astronautideni jõudes tugevas punanihke seisundis (joonis 2). Joonis 1. Vaade raketi esi-illuminaatorist. Joonis 2. Vaade raketi tagumisest illuminaatorist. Sündmuste horisondil täidab must auk vaid poole vaateväljast, mis avaneb esi- illuminaatorist. Seda tänu aberratsiooni efektile, mis kaasneb suurte kiirustega. Esi- illuminaatorist näha olev taevas on musta augu ümbruses tugevasti moondunud: astronaudid näevad suuremat osa meie universumi tähtedest ja galaktikatest. Tagumisest illuminaatorist paistab meie universum üha tugevnevas punanihke seisundis. Kui rakett on jõudnud läbida sündmuste horisondi ja asub sündmuste horisondi ja singulaarsuse vahel, näevad astronaudid esi-illuminaatorist ikka veel meie universumit ja musta auku
gravitatsioonijõud. Newtoni 2. seadus: Keha kiirendus on võrdeline kehale mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline keha massiga. F=ma Newtoni 3. seadus: Kaks keha mõjuvad teineteistele võrdvastupidise jõuga. Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud. F=-F Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispersiooni , lahutades valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilise aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning eeldas valguse polarisatsiooni olemasolu. Avaldas korpuskulaarteooria, millele tuginedes konstrueeris kaks peegelteleskoopi. Legendi järgi, olevat Newton istunud õunapuu all, kui talle äkki õun pähe kukkus. See ajendas teda mõtlema, et miks asjad kukkuvad alati alla, mitte ülesse. Nendele küsimustele vastuseid otsides, jõudis ta järeldusele, et |Maal peab olema mingi külgetõmbejõud ja nimetas selle jõu - raskusjõuks.
nimetas selle jõu - raskusjõuks. Newton kasutas oma mehaanika seadusi ja gravitatsiooniseadust taevakehade liikumise kirjeldamisel. Ta rajas taevamehaanika alused. Tõestas Kepleri poolt avastatud seaduspärasused ja täpsustas neid. Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispersiooni, lahutades valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilise aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning eeldas valguse polarisatsiooni olemasolu. Newton avaldas korpuskulaarteooria, millele tuginedes konstrueeris kaks peegelteleskoopi. Newton formuleeris optika neli põhiseadust: 1. Valgus levib sirgjooneliselt. 2. Valguskiired on sõltumatud: iga kiir levib ruumis nii, nagu poleks teisi olemas. 3. Valgus peegeldumisel tasaselt pinnalt on langev kiir, peegeldunud kiir ja langemispunkti
võrdväärset, võis ta esitada lahenduse, kuid tõestused tegi alles hiljem. 3. Newton ja optika Mingil hetkel kadus Newtonil matemaatikakirg ning huvitus taas optikast. Juba lapseeast osavate kätega meistrimees ehitas ta 1668. aastal uut tüüpi teleskoobi, mida vastukaaluks Galilei refraktorile ehk läätsteleskoobile hakati nimetama reflektoriks ehk peegelteleskoobiks. See on väiksem ning läätsede asemel on nõguspeegel. Samuti ei tekita see aberratsiooni (hälvet), mis takistaks korrekste pildi saamist ning segaks täpset mõõtmist ning selle suurendusvõime on suurem. Seda nimetatakse tänapäevalgi Newtoni teleskoobiks. Tol ajal teati valgusest vaid vähesel määral ning seetõttu pidi Newton optikas kõik ise välja mõtlema. Arvati näiteks, et värvused on vaid valge valguse intensiivsuse teisendid. Isaac lahutas valge valguse prisma abil spektriks (erivärvilisteks kiirteks) ning pani sellega aluse spektroskoopiale. 1675
10. Mida nimetatakse aberratsiooniks? Kuidas saab asääfrilist aberrtasiooni kõrvaldada? ak f = a-k Aberatsioon on optilise süsteemi mittetäiuslikkusest tingitud kujutise moonutus e. läätse viga. 11. Mida nimetatakse kromaatiliseks aberratsiooniks? Kuidas kõrvaldada kromaatilist aberratsiooni? Kromaatiline aberratsioon on fookusekauguse sõltuvus lainepikkusest. Erinevate aberratsioonide minimiseerimiseks tuleb kasutada keerukaid, paljudest läätsedest koosnevaid süsteeme. Asfääriline optika ei ole ainus viis aberratsioonidest vabanemiseks. 12. Milleks kasutatakse prille? Nägemise korrigeerimiseks.
optilisel süsteemil on teatud optilised moonutused, mis vähendavad objektiivi eraldusvõimet. Optilised moonutused on aga vähendatavad diafragmeerimise abil. Nii ongi tänased objektiivid konstrueeritud nii, et maksimaalne lahutusvõime saavutatakse mitte täisava, vaid mingi keskmise avaarvu, tavaliselt 8, 11 või 16 puhul. Objektiivikonstruktsioonidel esinevad erinevad optilised moonutused, mis vähendavad kujutise teravust või rikuvad selle geomeetriat. Sfäärilise aberratsiooni, kromaatilise aberratsiooni, distorsiooni, anastigmatismi ja muude probleemide käsitlemine väljub selle õpetuse raamidest ja juhul kui see kellelegi huvi pakub, siis sellekohast kirjandust on raamatukogudes virnadena. Praktilisusest lähtudes tasuks objektiivi valikul pöörata tähelepanu näiteks sellele, et lainurkobjektiiv ei tumendaks kaadrinurki ega kõverdaks sirgjooni. Kõikide objektiivide, eelkõige aga teleobjektiivide puhul, on tähtis et kujutise kontrastsus oleks piisav
piirid, milles ekraaniliigutades objektikujutis jääb teravaks. 7. Milline lääts on õhuke? Õhuke lääts Läätse loetakse õhukeseks, kui tema paksus on palju väiksem, kui murdvate pindade kõverusraadiused. 8. Milline on valgusmikroskoobi lahutusvõime? Tavalise valgusmikroskoobi lahutusvõime on parimal juhul umbes 2 m. See on piisav näiteks rakutuumade ja bakterite, kuid mitte enam viiruste uurimiseks. 9. Mis on astigmatism? Astigmatism - terav fookustamine (sfäärilise aberratsiooni ja kooma puudumisel) toimub kahes teineteisega ristiolevas tasandis eri kaugustel. Seetõttu on punkti kujund ellips. Keskmisel kaugusel on viga kõige väiksem, kuid kujutise pind kõver (pildivälja kõverus) 10. Mis on distorsioon optikas? Distorsioon -Lääts ei suurenda objekti kujutise osasid ühtmoodi. Teiste aberratsioonide puudumisel on pilt küll terav, kuid ei ole esemega sarnane * padija tünndistorsioon. 11. Mis on isotroopne materjal?
Newton töötas välja mehhaanika üldised seadused, formuleeris ülemaailmse gravitatsiooniseaduse.Tema formuleeritud mehaanika põhiseadused said tänapäeva füüsika nurgakiviks Armastas oma tööd teha pedantsuseni.Ärritas sellega oma kaasõpilasi ja õppejõude. Tegi tähtsaid avastusi optikas ning pani aluse diferentsiaal- ja integraalarvutusle. Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispersiooni , lahutades valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilise aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning eeldas valguse polarisatsiooni olemasolu. Avaldas korpuskulaarteooria, millele tuginedes konstrueeris kaks peegelteleskoopi. Newton formuleeris neli optika põhiseadust. Kuna korpuskulaarteooria ei seletanud kõike, hakkas tegelema mehhaanikaga. Väitis, et asju peab seletama ilma hüpoteesideta. Natuurfilosoofia mõju füüsika arengule Immanuel Kant (22. aprill 1724 Königsberg 12. veebruar 1804 Königsberg) oli saksa filosoof.
Maris Savik / 2011 Marise ülivõimas konspekt, mille abil hakkab ka blond fotograafiat mõistma 1) Kaameraid kategoriseeritakse kujutise nägemise poolest NELJA(4) kategooriasse a) DIRECT VISION/RANGEFINDER CAMERA - ehk KOMPAKTKAAMERAD ja digikompaktid - tekib parallaks- silm ja objektiiv näevad erinevat asja b) TWIN-LENS REFLEX (TLR) - kaameral on kaks objektiivi- ühest näed sina, teisest näeb film (parallaks) - kaameras on 45-kraadi all ka peegel - KESKFORMAAT ehk kasutab 120mm filmi kõige tihedamini - kuna on kaks objektiivi, on vähem müra pildis, sest peegel ei pea liikuma, et varjata valguse pääsemist filmile "valel hetkel", lisaks on kiirem - pildikujutis on nähtav ka pildistamise ajal, sest vaateotsija ja filmi objektiivid on teineteisest eraldatud ja val...
diagnoosimisel, tervete kromosoomide värvimisel, interfaasi kromosoomide analüüsimisel jne. Kromosomaalne sihtmärk-DNA denatureeritakse ning hübridiseeritakse märgistatud prooviga/sondiga, mis on samuti eelnevalt denatureeritud ja märgistatud fluorofoori või hapteeniga. Fluorestseeruvat 3 reportermolekuli on näha fluorestsentsmikroskoobiga ning saadakse infot teatud geneetilise aberratsiooni olemasolust või puudumisest. Plussid – saab uurida kromosomaalseid aberratsioone mittejagunevates rakkudes. On kõrge tundlikkuse ja spetsiifilisusega. Ulatusliku detekteerimisvõimega – saab mitmeid erinevaid teadaolevaid aberratsioone uurida. Miinused – saab uurida ainult teadaolevaid geneetilisi aberratsioone, kuna on vaja spetsiifilise järjestusega sondi hübridisatsiooniks. On vaja teada millist piirkonda vaja uurida, kus kromosoomil paigutub jne.
aluseks on asümmeetrilised kahjustused. Lihtsustatud skeem kromosoomikahjustuse ja rakkude surma omavahelisest sõltuvusest. Rakud, kus on tekkinud ditsentriline või ringkromosoom, kaotavad reproduktsioonivõime. Selliste aberratsioonide tekke eeduseks on kahe kromosoomi katkemine. Väikeste dooside puhul võib kaks katkemist tekitada röntgeni või gammakiirguse footoni poolt liikuma lükatud üksik elektron. Tõenäosus, et kaks katkemist omavahel ühinevad moodustamaks letaalset aberratsiooni, on proportsionaalne doosiga. Seega on doosi-toime graafik väikeste dooside puhul lineaarne. Suuremate dooside puhul võivad katkemised tekkida kahe erineva elektroni toimel. Tõenäosus, et kahe katkenud kromosoomi vahel tekib ühinemine ja moodustub asümmeetriline kromosoom, on vastavuses doosi ruuduga. Kui eksponentne komponent domineerib, paindub doosi-toime kõver allapoole ja muutub kaarjaks. Kiirgustundlikkus ja rakkude vanus Rakutsükli pilt.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
