Eesti Kultuurilugu KESKAEG (Varasem keskaeg 1227-1346; Hilisem keskaeg 1346-1520) Kroonikad ehk ajaraamatud kujutavad dateeritud sündmusi ajalises järjestuses ning olid keskajal väga levinud. Eesti keskaja seisukohalt on olulisemad kroonikad: 1) Vanim säilinud kroonika on ladinakeelne Läti Henriku kroonika (valminud umbes 1224-27), mis kirjeldab sündmusi aastatel 1180-1227 ning on koostatud Riia peapiiskopi Alberti ülesandel. 2) Liivimaa vanem riimkroonika (valminud umbes 1290) kirjeldab Liivimaa Ordu tegevust aastatel 1180-1290 ning on koostatud tundmatu sõjamehe poolt. 3) Liivimaa noorem riimkroonika (valminud 1340ndate lõpus) kirjeldab sündmused aastail 1315-1348. Käsikiri pole säilinud, tuntakse proosavormis ümberjutustusena hilisemate (Renneri, Russowi) kroonikate kaudu. 4) ,,Chronicon Livoniae" on kirja pandud Liivimaa Ordu vaimuliku Herman von Wartberge poolt ning kajastab sündmusi Liivima...
Prantsusmaa hõivas alasid PõhjaAmeerikas Kanada, Louisiana, Atlandi ookeanist kaugemale jäävad tänapäeva USA alad. Peale selle rajati kolooniaid Aasiasse IndoHiina (Vietnam, Kambodza, Laos, Tai). Absolutism ei valitsenud mitte ainult Prantsusmaal, vaid veel väga paljudes Euroopa riikides. Absolutismi polnud järgmistes Euroopa riikides Sveits ja Holland (vabariigid) ; Poola (nõrga kuningavõimuga monarhia) seal olid aadlikel suured privileegid ja kuningas sõltus aadlikest + kuningas valiti aadlike poolt, võim polnud pärandatav ; Inglismaa (parlamentaarne monarhia). Teistes Euroopa riikides oli tegemist absolutismiga, ka kõikides 300 väikeses Saksa riigis. VALGUSTUS Selle mõiste võttis 18. sajandil kasutusele Immanuel Kant, tähistas sellega inimkonna vaimse vabanemise protsessi. Valgustusajastuks on nimetatud 18. sajandit. Valgustust valmistasid ette avastused loodusteaduste vallas
maiskonnaks. Nende hulka kuulusid linnakodanikud ja immatrikuleerimata aadlikud. Rahvuselt olid nad peamiselt sakslased. Eestimaal jäi nende positsioon tunduvalt nõrgemaks kui Liivimaal, kus neil oli isegi oma maiskonna peamees. Landsassenite võitlus mõisa omandiõiguse üle vältas sadakond aastat. 1797. aastal võeti terve hulk aadlikest maiskonna liikmeid matriklisse vastu. 1829. aastast alates lubati Liivimaa kubermangus mõisaomanikuks saada kõigil aadlikel, Eestimaa kubermangule see ei laienenud. Bürgerite jaoks leidis vaidlusküsimus Liivimaal lõpliku lahenduse alles 1865. aastal, mil mõisa võis pidada iga kristliku usutunnistusega inimene, hoolimata seisuslikust kuuluvusest. Dohrenid kuulusid landsassenite hulka ja said seetõttu mõisa pidada vaid pandivaldusena. 1758. aastal oli Voltveti mõisa valdajaks ehk pandihoidjaks raehärra Jacob von Dohreni lesk Ursula Margarethe von Dohren (sünd
tugev. 18. saj keskpaigas tüüpiline keha häbenemine, keelati segasaunad. Nt. Viktoriaanliku ajastu mees ei näinud enda naist kunagi alasti. Seisuslik korraldus Aadli osakaal ühiskonnas, mõõga ja mantliaadel: Prantsusmaal, nagu Euroopas keskmiselt, moodustas aadel ligikaudu ühe protsendi rahvastikust, siis Hispaania aadelkonda kuulus 58% ja Poolas koguni 810% (poola aadlikel ei olnud osadel isegi maad ning käisid ringi puumõõkadega). Aadelkonna kihistumine varauusajal süvenes, tihti võisid olla ka talupojad rikkamad. Sveitsis ja Madalmaade põhjaprovintsides 0%. Varauusajal hakkas aadel rohkem majandama oma maaga või ettevõtlusega, astuti tsiviilteenistusse, tema rikkus tuli rohkem maast kui sõjakäikudest. Prantsusmaal
Liivimaalased polnud kokku puutunud khaaniriikide vägedega, kes oli kordades julmemad kui senised vastased. Sõja algusest hakkavad levima teated äärmisest julmusest. Esimesel kuul mingit vastupanu ei osutatud. Ordu teenistuses oli kuni 200 rüütlit. Pigem oli see amet, sõjaliselt nad ei olnud tegevad. Peamiselt tegeleti ala administreerimisega. Ratsateenistuskohuslased kohustus oli paljuski jäänud ajalooliseks pärandiks, seda ei peetud enam otseselt silmas, kuigi aadlikel oli kohustus maa kasutamise eest sõjalises olukorras läänihärrale appi minna, aga see kohustus, omada relvastust, oli jäänud unarusse. Palgasõdurite värbamiseks ja ülalpidamiseks raha polnud. Talupojad ei osanud sõdida, 1507 võeti talupoegadelt relvakandmisõigus ja talupojad ei osanud enam relvi käsitseda. Samuti puudub igasugune juhtimine, strateegilisele küljele pole mõeldud. Foogtid on keeldunud mõnedest lahingukäikudest osalemast, on
13. Võimukorraldus Poolaaegses Eestis. Poola oli Lõuna- Eesti aladel (Tartu, Pärnu ja Võnnu(Riia)) aastatel 1558-1629. Tekkis 3 presidentkonda, mis jagunesid losskondadeks, mõisaringkondadeks jne. Suurimaks võimukandjaks Võivoodid (Vojevoodid), losskondades Staarestid. Elanikkond: talupojad, linlased, aadlikud ja vaimulikud. Muutused: Talupoegi hävis/ hävitati füüsiliselt, kuna käis pidev sõda, seoses sellega suur inimjõu puudus ning inimesi kutsuti mujalt elama Lõuna- Eestisse. Aadlikel oli probleem maa jagamisega, kuna koha peal olid üldjuhul Poola vastu meelestatud Saksa aadlikud aga juurde tulid uued Poola aadlikud. Toimus maa ümberjaotus said poolameelsed, vastased võeti ära. Linnades vähenes sakslastest elanikkond, tõusis eestlaste osakaal. Keskaja lõpus katoliiklik kirikuvõim vähenes, asemele tuli luterlik, kuid kuna Poolas oli võimul katoliiklik kirik, toimus lõhenemine maal katoliiklik, linnas luterlik kirikuvõim. Projekt: poolakate poolt loodi 1582 a
kasutusel kuni tänapäevani. Algselt olid terava ninaga jalatsid mõeldud ülikutele nende staatuse sümbolina. Kinganina pikkus saavutas ajapikku tohutud mõõtmed, ulatudes kuni 45 sentimeetrini. 1363. aastal Inglismaal kehtestatud seadus määras kindlaks igale ühiskonnaklassile lubatud kinganina pikkuse lihtkodanikel 15 cm, mitteaadlikest härrasmeestel 37,5 cm ja aadlikel isegi kuni 60 cm. Kirik suhtus sellesse moehullusesse eitavalt ja kuulutas pika terava ninaga kingad pahelisteks. Sellest ajast peale hakkasid kinganinad laienema ning tekkis uus, pardinokaks kutsutud jalatsimood. Ilu ja hügieen: Keskaeg võttis Roomalt üle vanniskäimise kombe. Majapidamistes kohtas juba põrandasse ehitatud puidust kümblusvanne, laias kasutuses olid vasest, messingist ja tinast pesuanumad
kasutusel kuni tänapäevani. Algselt olid terava ninaga jalatsid mõeldud ülikutele nende staatuse sümbolina. Kinganina pikkus saavutas ajapikku tohutud mõõtmed, ulatudes kuni 45 sentimeetrini. 1363. aastal Inglismaal kehtestatud seadus määras kindlaks igale ühiskonnaklassile lubatud kinganina pikkuse lihtkodanikel 15 cm, mitteaadlikest härrasmeestel 37,5 cm ja aadlikel isegi kuni 60 cm. Kirik suhtus sellesse moehullusesse eitavalt ja kuulutas pika terava ninaga kingad pahelisteks. Sellest ajast peale hakkasid kinganinad laienema ning tekkis uus, pardinokaks kutsutud jalatsimood. Ilu ja hügieen: Keskaeg võttis Roomalt üle vanniskäimise kombe. Majapidamistes kohtas juba põrandasse ehitatud puidust kümblusvanne, laias kasutuses olid vasest, messingist ja tinast pesuanumad
traditsioonide vahel: kuninga õiguste piiramine ja riigipäeva õiguste laiendamine, võimude lahusus: I Kuningal täitevvõim: nimetas ministreid ja kõrgemaid riigiametnikud ja otsustas rahulepingute ja liidusuhete sõlmimise II Seadusandlik võim riigipäeval III Sõltumatu kohtukorraldus (vana traditisoon) Stabiilsus: riigiametnike lahtilaskmine poliitilistel põhjustel raskendatud (traditsioon ka Soomes) Rootsi sisepoliitika 1809-1865 Kuninga posititsioon tugev ja aadlikel ja kõrged riigiametnikud juhivad riiki. Majandus moderniseerus kiiremini kui poliitilised struktuurid. Ettevõtlusvabadus kehtestus 1846-64. Koolikohustus (1848). Omavalitsusreform (1862), vana kirikliku süsteemi asemele ilmalik struktuur, hääleõigus sõltus varandusest. Paljud liberaalsed reformikavad luhtuvad eliidi vastusesu tõttu (1848), kes kardab ,,ontliku alamklassi" sotsialismi. Riigipäevareformi läbiviimine (1865-66)
1785.aastal Katariina II andis välja korralduse “Armukiri aadlile”, mis korraldas põhjalikult aadli omavalitsuskorra ümber. Kaotati rüütelkonnad senisel kujul. Saadeti laiali Maanõunike kolleegiumid, Maapäev senisel kujul kaotati. Loodi kahel tasandil omavalitsused, maakonna tasandil ja kubermangu tasandil. Iga 3 aasta taga kutsuti kokku maakonna aadli kogu ja kubermangu aadli kogu, mis oli kõrgeim otsustusorgan. Aadlikogudes hääleõigus oli ainult riigiteenistuses osalevatel aadlikel. Aadlike isiklikud õigused kasvasid. Aadlisoost naine, kes abiellus mitteaadlist mehega, võis oma tiitli säilitada, varasemalt loeti naine mehega samasse seisusesse. 18.saj jooksul väiksemad linnad Eesti alal olid oma linnaõigused suurel määral kaotanud, nt Paide, Rakvere, Viljandi – asehalduskorra ajal kehtestati uus halduskorraldus, maakondlik jaotus – iga maakonna keskuseks pidi olema maakonnalinn, igas maakonnas vähemalt üks linn. Paide, Rakvere, Viljandi said tagasi
Au muutus sõltuvaks käitumismaneeridest, mille aadlid ise kehtestasid. Rüütliau nõuded: 1. vasalliteet võrdsuse ja hierarhia lepitamine. Au nõudeks oli, et au, mis küll kuulub kõigile aadlikele, peab eeskätt sisaldama lojaalsust ja truudust endast kõrgemale vabale mehele. Hierarhilises suhtes aumees tunnustas teise kõrgemat positsiooni. 2. pinge aadlike võistlus au pärast, rivaliteet, vastastikuse lugupidamise eeldamine. Võrdsel positsioonil aadlikel oli keeruline stabiilsust tagada, sest igaüks proovis enda aud suurendada ja see tekitas aadlike vahel võistlust au pärast. 3. suurte suguvõsade vaheline võimuvõitlus, lõhestunud ühiskond rivaliteet viis lõhedeni. 4. veritasu: kaotatud vere eest sai tasuda ainult verega; esimesena keelati ära Inglismaal, hiljem ka mujal 5. alternatiiv: kohtumõistmine võitluse läbi, tseremoniaalsus. 15. Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal Alates 12. saj tekkis nö 'kavaleri-ideaal'
Karolingid võimul: Itaalias aastani 905, Saksamaal aastani 911 ja Prantsusmaal aastani 987. Poitiers' lahing 732 Frangi väed majordoomus Karl Martelli juhtimisel purustasid Kalifaadi (araablaste) väed ja peatasid araablaste edasitungi Lääne-Euroopas. Frangi riigi piirid ulatusid nüüd Hispaaniani. Seal kasutati esimesena raskeratsaväge. Pippin Lühike (elas 714-768;majordoomus 741-751; kuningas 751-768) 751 saatis ta viimase Merovingist kuninga kloostrisse ja lasi aadlikel end kuningaks valida. 754, 756 tegi ta rünnakud Itaaliasse Langobardide riiki ja sundis neid andma paavstile mõningaid maavaldusi, nii tekkis Kirikuriik. Vastutasuks kroonis paavst Pippini Frangi riigi kuningaks. Tekkis liit paavstivõimu ja Frangi riigi vahel. Hiljem võitles ta veel araablastega ja alistas lõplikult Akvitaania. Majordoomus-Merovingidkloostrisse-langobardideltKirikuriik-kroonitikunniks Karl Suur (elas ; valitses 768-814)768-771 jagas trooni oma venna Karlomaniga. Rajas
väheviljakalt teorendilt majanduslikku ettevõtlikust soosivale raharendile 1777. a A.W. Hupeli kriitika mõisnikest avaldasid uuendustahet vaid üksikud, seetõttu oli 1765. a kesktalvel kokku tulnud Liivimaa rüütelkonna maapäev üllatunud, kui kindralkuberner Browne esitas muude ettepanekute kõrval ka nõudmisi talurahva olukorra parandamiseks, aadelkond avaldas uuendustaotlustele visa vastuseisu, aga Browne jäi oma nõudmistele kindlaks ja aadlikel tuli järele anda 1765. a aprillis kinnitas Browne nn positiivsed määrused e kaitseseadused talupoegade olukorra parandamiseks: talupojal on õigus vallasvarale koormiste ülejäägid võib vabalt turustada mõisakoormistele seati kindlad piirid ja mõisnikel polnud enam õigust neid oma suva järgi tõsta ülempiir ihunuhtlusele (30 kepihoopi) talupojad said õiguse mõisniku peale kaevata
Tõlge)- F. Gustav. Populaarsust saavutas rahvajuttudega Karja kirikuõpetaja F. W. Willmann. Ehituskunst Põhjasõja-järgsed kesised majanduslikusolud peatasid ehituskunsti arengu mitemeks aastakümneks. Sajandi esimese poole ehitusest tõuseb vaid esile Kadrioru loss, mille rajamist alustati 1718a. Sajandi teisel poolel võimaldas jõukuse kasv uhkeid mõisaansambleid rajada ka baltisaksa aadlikel. Taolise ehituskunsti näiteks on Palmse mõisa Lahemaal. 1770 alustas Eestis võidukäiku klassitsistlikus stiilis arhitektuur, kus 1773a valis Toompealoss ja 1784 lõpetati Tartus raekoja ehitus. Tartus sai valdavaks klassitistlik ehituskunst oma range proportsionaalusega, antiiksete kaarte ja sammaste kasutamisega ning senise detaili rohkuse hülhamisega.
EESTI KESKAEG 06.02.12 Keskajal ei olnud Eestit ja see periood mida me räägime, ei ole keskaeg. Suurel määral see Eesti piiride loomine on aset leidnud keskajal. Kui me räägime sellest, et sellises rahvusriikide ajaloo ettekujutuses vastab üks riik ühe rahva asualale, siis tegelikult ühe poliitilise üksuse elanikkond on üheks rahvaks homogeniseeritud alles riigi poolt, administreeriva tegevuse poolt, kus kesksel kohal on kirikupoliitika ja koolipoliitika. Kui me räägime keskajast, siis me peame arvestama, et ka Eestis puudus eesti kirjakeel, mis oleks ühendanud Lõuna- ja Põhja-Eestit, kes räägivad ju erinevaid dialekte. Kui arheoloogid ja ajaloolased kirjutavad minevikust, siis nad kasutavad mõisteid erinevalt, nt ei saa rääkida Võrumaast, sest Võrumaad ei olnud olemas. Poliitilist üksus Eesti, mis vastaks tänapäeva Eestile, ei ole olnud enne 20. sajandit. Samas keskaegsed autorid kasutasid mõistet Estland sellises tähenduses nagu tänap...
peremudelit, et iga üks vaatab ise, kuidas hakkama saab. Natasa rostova teose alguses on 13aastane, 1805. Aastal. On siis tunneteinimene, väga kaunis, naiselik, kelle naiselikkus on nii võluv, et kui on 14aastane, tehakse talle esimene abieluettepanek. Armastus ongi temale kõige olulisem elus. Küll aga juhtub selles Natasa esialgu väga päikselisena tunduvas elus väga palju õnnetusi. Kõigepealt on Tolstoil kaunilt kirjutatud Natasa esimesest ballist. Aadlikel komme, kui võsukesed said teatud aastad vanaks, siis saadeti nagu väljanäitusele, esimesele ballile. Esimesel ballil olles tahab kangesti tantsima saada. Tantsima võttis Pierre Bezuhhov. Esimene suur armastus Andrei Bolkonski. Kohtub Bolkonskiga, peab temaga abielluma, aga juhtub niimodi, et iga tüdruku ellu satub ikkagi üks paha poiss ka, üks halb poiss, pätt poiss. Satub Natasa teele Anatol Kuragin. Natasa on nii noor ja nii puhas ja õrn hing, kes usub kõike, mida talle räägitakse
Kohalikud liidrid (rüütelkonnad) on huvitatud selle olukorra püsimisest. Augsburgi usutunnistuse põhimõte pidi jääma püsima. Seda väljendati juba 1710. aasta kapitulatsioonides. Et asi oleks lõplikult selge, paljuski Rootsi võimude initsiatiivil, läheb Augsburgi usutunnistus kirja ka Uusikaupunki rahulepingusse. Põhimõtteliselt tähendas seda, et jätkub institutsionaalne areng, ehk konsistooriumid, patronaadiõigus kirikute üle (konkreetse kihelkonna aadlikel on õigus kaasa rääkida oma kihelkonna kirikuelu juures). Kirikuelu kui selline iseseisvub, muutub sõltumatuks (1686. aasta Rootsi kirikuseadus seadis kõige kõrgemaks kirikuelu juhiks Rootsi kuninga), nüüd enam sellist ülemvalitsejat kirikul ei olnud (tsaar oli õigeusklik ja ei tundnudki kirikuelu küsimuste vastu oma provintsides huvi). Provintsides on tolereeritud ka kreeka katoliku kirik ehk apostellik õigeusk. Misjonitegevust õigeusklike poolt ei toimunud.
lõpetas sõjategevuse Rootsi ja Poola vahel. Suured sisemised ümberkorraldused toimusid ka Poolas. 1569 sõlmitud Lublini uniooniga loodi Poola ja Leedu ühisriik Rzeczpospolita. Leedu säilitas ühisriigis oma valitsusaparaadi, sõjaväe ja õiguskorra. Vasallhertsogkondadena kuulusid Poola ülemvõimu alla ka Preisimaa ja Kuramaa. Pärast Sigismund II Augusti surma 1572 sai Poola kuningatroon valitavaks. Valimised toimusid Varssavi lähedal Wola väljal. Et valimisõigus oli kõigil Poola aadlikel, kogunes valimistele tavaliselt 10-15 tuhat osalejat. Sagedased olid tülid ja kähmlused, nii mõnegi kandidaadi toetajaskond võis kohale ilmuda oma suurtükiväega. Esimeseks valitud Poola kuningaks sai Prantsusmaa kuninga Charles IX vend Henri Valois [157274]. Oma valimiskapitulatsioonis (Articuli Henriciani), mis edaspidi esitati kõikidele Poola troonikandidaatidele, moodustades nii omamoodi aadlivõimu põhiseaduse, kohustus kuningas mitte vastandama oma tahet seimile
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
