maaliainese suure meelelisuse kui ka õhulisuse. Tegelikul loodusel ei lasknud ta enesele monotoonseid värvipindasid peale sundida; sinist teavast ja valget seinagi tavatses ta täita värvirohkete helkidega ning varjutustega. Tegu oli toonide ammendamisega tegelikkusest, seda näitab Adamsoni maalide üsna tõepärane mõju muidugi juhul, kui neid ei vaadelda liiga ebadiskreetsest lähedusest. 26. detsembril 1935. aastal oli Adamson-Ericul kiire ruttamisega Mari ukse taha. Mari avas ukse ja küsis, imestus näol: ,,Sa pidid ju alles pärast pühi tulema!" Eric ei vastanud küsimusele, vaid lausus: ,, Mari, lähme registreerima..." . Ametlikult fikseeriti Mari ja Adamson-Ericu abileu 2. jaanuaril 1936. aastal. Aastast 1937 hakkas tegelema metallehistöö, keraamika, portselanmaali ja nahkehistööga. 1938. aastal taotlesid Ericu maalid moodsat lüürikat, olid pinnalised ning vormilt ja kontuuridelt ebamäärased, iseloomult rõõmsad
jõudnud. Hetke pärast kõlas äge kuuliragin. «Mis see on?» küsis Porthos. «Mille pihta nad lasevad? Ma ei kuule kuulide vihinat ega näe hingegi.» «Nad lasevad meie surnute pihta,» vastas Athos. «Aga meie surnud ei vasta neile.» «Just nii. Siis nad arvavad, et see on mingi lõks ja hakkavad vaidlema. Nad saadavad välja parlamentääri 494 ja kuni nad meie vempu taipavad, oleme juba laskekaugusest väljas. Sellepärast ei olegi mõtet ruttamisega pleuriiti saada.» «Oh, nüüd ma taipan!» hüüdis Porthos täis sügavat imetlust. «Tõeline õnn!» lausus Athos olgu kehitades. Nähes nelja sõpra tulemas rahulikul sammul, karjusid prantslased vaimustusest. Lõpuks kõlas uus musketiplagin ja seekord tabasid kuulid ränikive nende ümber ja vilistasid kurjakuulutavalt kõrvades. Roselllased olid lõpuks vallutanud bastioni. «On alles kohmakad mehed,» ütles Athos. «Kui palju me neist tapsime? Kaksteist?» «Või viisteist?»
annaabi.ee 
