Dekoratiivsed rakendused - kuldehted. Hambaproteesid. Klaasi toonimiseks Infrapunakiirguse peeglite kattena optilistes instrumentides (sh. kosmoseaparaatides), satelliitide kaitseks päikese soojuskiirguse eest (kullatud mylar-[plast]kile). Soojuskiirgust peegeldavate aknaklaaside kattekihina. Elektroonikas kontaktide katteks. Elektronmikroskoopias kaetakse uuritavad objektid elektrijuhtivuse tagamiseks õhukese kullakilega. 3 mm paksune rubiinklaasi ("Bullseye") klaasitükk. Klaasile annavad punase värvuse kolloidse kulla osakesed. Rubiinklaasi osati valmistada juba antiikajal. Vahepeal tema valmistamise meetod unustati, leiutati aga uuesti 1679. a. Johann Kunckel von Löwensterni poolt, kes sulatas klaasimassi nn. Cassiuse purpurit (kullakolloid tina(IV)hüdroksiid geelis). Rubiinklaasi värvuse mikroskoopiliseks põhjuseks on nn. pinnaplasmonid - kulla juhtivuselektronide "gaasi" võnkumised osakeste pindkihis
metallide kuninga kullaga. Palju hiljem avastati, et keemilises mõttes on tähelepandamatu seleenhape reageerib ka kullaga ja viib kulla lahusesse. Kullaga reageerib ka kloor; tekib kuldkloriid, tähtsaim kullaühend. Kui kuldkloriidisse toimida ammoniaagiga, tekib paukkuld, mis plahvatab väga kergesti. Kuldkloriidi kasutatakse ka värviliste klaaside saamisel, sest klaasimassile lisatud kuldklorrid annab värvivarjundeid heleroosast purpurpunaseni. Punast rubiinklaasi kasutatakse fotonduses, signalisatisoonis, dekoratiivklaasina. Pärast seda, kui saksa päritoluga vene füüsik M. H. Jacobi leiutas 19. sajandi keskel galvanosteegia ja -plastika, hakati esemeid kuldama elektrivooluga. Elektrolüütiliselt on võimalik saada täiesti ühtlase paksusega kullakihti. Kihi värvus oleneb lisanditest. Kui elektrolüüdis on lisandiks vasktsüaniid, saadakse punakas kiht, vask- ja hõbetsünaniidi segu annab rooska kihi, hõbetsüaniidi
annaabi.ee 
