V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ümber väänle-sid ja käänlesid, oleks väärinud läbinägelikumat pealtvaatajat, kui seda oli
Phoebus. Need graatsilised olendid olid nii ebainimlikud. Kahjurõõmsatena tuhnisid nad ta
armetuid ja veidraid, litrite ja võltskullaga ehitud riideid. Oli otsata palju naeru, pilget ja
alandamist. Mustlanna selga sadas sarkastilisi sõnu, kõrki heatahtlikkust ja tigedaid pilkusid.
Neid noori preilisid võis pidada roomlannadeks, kes endile sellega lõbu valmistavad, et
kuldnõeltega ilusa naisorja rindu torgivad. Nad meenutasid elegantseid hagijaid, kes avali
sõõrmetega, Põlevate silmadega ümber vaese emapõdra tiirlevad, keda isanda pilk keelab
lõhki kiskumast.
237
Mis oligi lõpuks nende kõrgest seisusest preilide kõrval üks vilets tänavatantsijanna? Nad
ei võtnud teda üldse arvesse, vaid kõnelesid temast tema juuresolekul kõva häälega, koguni
annaabi.ee 
