zestikuleerides. Restorani naasesime umbes kolmveerand tunni pärast ja kordasime oma tegevust. Sedakorda oli pälvitav tähelepanu veelgi nigelam, seega lasime käiku 3. meetodi. Aknatagune isik surus järsu liigutusega käed ja nina vastu klaasi. See tekitas pisut elevust, blond naine naeris, vanadaam ilmutas ääretut pahameelt ja üks mees tegi mobiiliga pilti. Kui sellele järgnes väljastpoolt pantomiimimäng, mis lõppes ,,haavatasaamise" ja minema roomamisega, julgesid juba päris mitmed aknale veidi rohkem tähelepanu pöörata. Blond naine tõusis lauast ja liikus õue. Kui me aga lähenesime tahtes talle oma käitumist selestada, pöördus ta sisse tagasi. Järgnevaks aktiks oli ,,avalik ülestunnistus", millele reageeriti moel ,,ah, seda ma arvasin". Blond naine ei paistnudki pahane ja vanatädi ilmutas noorsoo vastu ääretut põlgust. Ülejäänud seltskond paistis võtvat kõike koomilise vahepalana.
toimub kõigi teiste reaktsioonide pikaajaline pidurdumine. Aeg, millal laps hakkab istuma, seisma, kõndima, sõltub mitte üksnes närvisüsteemi ja lihaskonna arengust, vaid ka sellest, kui palju on lapsel võimalusi omandada vastavaid liigutusvilumusi. Kui lapselt võtta võimalus aktiivselt liikuda, võivad need oskused kujuneda hilinemisega. Üldine füüsiline areng kahel esimesel eluaastal ei ole seoses (ei ennusta) lapse edasise vaimse arenguga. Roomamisega tuleb toime enamus lapsi I elupoolaasta lõpul - teise algul, kui laps püüab kätte saada huvipakkuvat eset. Iseseisvale käimisele eelneb küllalt pikk periood, mille vältel laps õpib jalgadele tõusma, seisma mingist toest hoides, toeta seisma ja lõpuks kõndima ilma toeta. Kuna laps juba oskab roomata, siis puudub tal ruumis liikumiseks käimisvajadus (Tiko 2006:18-19). Haaramisliigutuste areng algab 2-3. elukuul. Algul ei taba käsi eset või ei suuda laps veel haarata
annaabi.ee 
