Taani raamatukultuur
alates võib märgata taani kirjanduses uue maitsesuuna tekkimist. See ei
tähendanud loobumist romantismist, vaid sisemisi ümberkorraldamisi selle kirjanduslikes
vormides ja vaimus. Romantism elas üle suunamuutusi. Vanema romantismi läbi saavutas
Taani rahvusliku ärkamise. Uue ainestiku tõi esimesena taani noorema põlve romantikute
peamees Johan Ludvig Heiberg (1791-1869), kellele kuulub järgnev aeg peaaegu kuni
pöördeni naturalismi 70-ndate aastateni. Heiberg oli erinev kuju senises romatikuteperes.
Tugevasti väljaarenenud teoreetiliste huvidega, esteetilise vaimuaristrokraadina, puudusid tal
huumorimeel ja inimlik soojus. Ta oli Taani silmapaistev kriitik ja kaaluka ajakirja toimetaja.
Tema ilukirjanduslik looming oli suuremalt jaolt uudne kuid ühtlasi ka ajakajaline. Ta oli
prantsuse moodsa kunsti tundja ja austaja ning teda veetlesid Prantsusmaal populaarsed
vodevillid- kaasaja-ainesed, kergel käel karaktiseeritud tegelaskujudega laulumängud, milles
laul vaheldub dialoogiga