okupatsiooni paines eestiga, kus ring tõmbub algul end suht vabalt tundnud tegelaste ümber üha koomale. Pingutused pole suunatud mitte enam riigi vaid üksikinimese päästmisele, mis jääb aga järjest lootusetumaks. Tegelaste roll on ellu jääda, nad ei saa olla iseseisvalt eksitsteerivad entiteedid. Ilmar Jaks, lühiproosa. 24. Karl Ristikivi looming. Nostalgiaromaanid, kus rekonstrueeriti kodu-Eesti, aga seda romantiseerival, 11 puhtatoonilisel moel, pööramata tähelepanu ajajärgu vastuoludele. Neist otsiti hingekosutust ja tuge edasiminekuks. Vastupidi sündmuste tõttamisele ja tegevuskesksusele on tegemist ideaalseisundis peatunud ajaga. Nostalgiaromaanide tuumtekstid Ristikivi "Kõik, mis kunagi oli" ja "Ei juhtunud midagi". Mälestus kui
saatusest. Traagilist tooni pehmendab suhtelisusetaju, inimlikku irralisust ja kaotusseisu mehine taluvus, „ulmade peegelsära“ ning ajaloolisele kogemusele toetuv kirgastav tulevikuusk. Lüürilisi vahendeid kasutades kontsentreerib „IT“ autori ulatusliku proosaloomingu filosoofilise põhihoiaku. PROOSA: Ristikivi kirjutas nostalgiaromaane, kuna oli pagenduses. Ta rekonstrueeris neis oma kodumaad romantiseerival, puhtatoonilisel moel, pööramata tähelepanu ajajärgu vastuoludele. Neist otsiti hingekosutust ja tuge, et minna edasi. Vastupidiselt sündmuste tõttamisele ja tegevuskesksusele, on tegu ideaalseisundis peatunud ajaga. Nostalgiaromaanide tuumtekstid on „Kõik, mis kunagi oli“, „Ei juhtunud midagi“ – neis on mälestus kui vaatekoht, poeetilises valguses esitatud pilt ja teadmine lummava hetke peatsest katkemisest. Aeg hoiab hinge kinni, enne kui ise puruneb kildudeks
annaabi.ee 
