ning levis tõlgetena ka välismaal. 1920. aastate teisel poolel vooluline mitmekesisus taandus. Üks tähtsamaid kirjandusvoolulisi muutusi oli realismi uus tulek ning sellega koos romaani osatähtsuse kasv. 1920. aastail arenes eesti proosakirjandus kiiresti ja mitmes suunas, kuid oli esialgu üsna tagasihoidlik. Teoseid ilmus suhteliselt vähe ning vähe oli nende hulgas selliseid, mis oma elu- ja kunstikäsitlusega suutsid pikemaajalist tähelepanu äratada. Nii võrdlemisi napi romaanitoodangu kui ka ulatuslikumalt viljeldud lühivormide sisulistes suundumustes ning loomismeetodis tuli ilmsiks mitmeid lahknemisi, mis suutsid tolleaegse proosa üldpildi erilaadseist ja sageli ka juhuslikest kildudest koosnevaks mosaiigiks. Ajastu probleemide ulatuslikuma ja sügavama käsitluseni esialgu ei jõutud, kuigi seda vajadust tunnetati. Proosa koosnes peamiselt kordustrükkidest või varem ilmunud palade ühendamisest eri kogumikesse. Allakäik jätkus, kuid 1922
sonettidele, kestab tugevasti edasi ka järgnevates, aja murrangute poolt segipaisatud elutundega kogudes ,,Põlenud puu", ,,Pühapäev" ja ,,Seitsmes öö" (algselt ,,Hiiglased laulavad"). Seejärel saavutab autori kirjanduslik tegevus täie haarde juba igas põhiliigis eraldi looming hargneb jõuliselt lahti eepikasse ja dramaatikasse ning luule muutub paratamatult ainult lüürika kandjaks, varjudes pealegi Kangro lüürilise romaanitoodangu taha. See on Keskpäev. Kõige lüürilisem signaali läbi aegade pakub kahtelmata sonetivorm, mistõttu teise perioodi Kangro käsitlemise aluseks võiks valida just soneti vaatluse, sest õigupoolest läbib soneti struktuur kogu tema luulet. Bernard Kangro on avaldanud ligi 100 sonetti ja arvestades tema kuulsat lauset, et avaldatu moodustab tegelikult kirjutatust umbes poole, võiksime sellele arvule ehk teist sama palju lisada. Autori enda sõnul see sonettide puhul siiski nii ei olevat
annaabi.ee 
