Batrian on jõudnud üleva hetkeni, eluvõlu erilise mõistmiseni – sinna, kuhu vaatetorni vaade pidi surmaminejad juhatama. Ent ta tahab öelda sedagi, et just nii, suletud laugude taga kannatuspilte taas läbi elades, saab surra ilusat, ülevat surma. On paradoksaalne, et Batrian, peale arusaamist, et kaunid vaated uinutavad meeli, annab enda kõrgemat elumõistmist edasi just kauni vaate kaudu. Samamoodi on paradoksaalne, et kogu Baturini romaaniloomingus on kannatus muutunud kauniks vaateks. Ent see on ilus, nauditav paradoks. Lõpetaksin taas küsimusega autorile: kuidas te kommenteerite ilu ja kannatuse seost? Rääkisite juba, et kannatus on vajalik kõrgema elumõistmiseni jõudmiseks, aga kust tuleb kannatuse juurde ilu, estetiseerimine? Nikolai Baturin: Meis, igas inimeses elab elu ja surma tunnetus. Elu me tunneme, surma me veel ei tunne, aga siiski teame, et ka surm on ilus. Adson on väljendanud samasugust mõtet ühes
Luues müüte, püüab Valton uurida teispoolsust ja selle seoseid ajaliku eluga. Arvo Valtoni viimastes novellikogudes ,,Mustamäe armastus"(1978), ,,Võõras linnas"(1980), ,,Rännak giidi saatel"(1988), ,,Väike valge vangimja"(1996) on järk- järgult süvenenud autori huvi ajakajaliste teemade vastu, olgu neiks siis elukeskkond, looduskaitse, ühiskonna ebakohad, inimeste igapäevasuhted vms. Läinud ühes suunas lõpuni, valib Valton tavaliselt uue aineala ja lähenemisnurga. Ka romaaniloomingus on ta üllatav. ,,Tee lõpmatuse teise otsa"(1978) räägib Tsingis-khaanist ja tao mungast Chang Chunist. Selle romaaniga astus kirjanik julge sammu kaugete tsivilisatsioonide avastamise teel. ,,Arvid Silberi maailmareis"(1984) on sürrealistlikule romaanile lähedane armastusromaan, mis räägib Arvidi ja Ilma kümnest fantastilisest reisist maakera eri paikadesse. Õhise pealkirja all ilmunud lühiromaanides ,,Üksildased ajas" I-II(1983-1985)
annaabi.ee 
