abiliseks tervise säilitamisel kui otseste vaevuste ravimisel. Nii ühes kui ka teises võiks aga tema osakaal märgatavam olla. Karusmarja standardsordid. Sorte on valikus ülearugi, kuid peamiselt on levinud järgmised: 'Hinnonmäen Keltanein'- Kollased siledad marjad maitsevad värskelt imehead. Põõsal on allakaarduvad oksad. Lehed on õhukesed ja läikivad. 'Izmurd'- kannab väiksepoolseid marju. Oksad on sirged. Lehed hoiduvad võrsetel püsti. 'Leba Valitu'- rohekaskollaseid marju katavad udekarvad. Maitselt jääb sort teistele alla, aga see-eest on ta saagikas ja põõsas talvekindel. Lehed on üsna vastupidavad laikpõletikele. 'Malahit'- erineb teistest standardsortidest kõrge ja tiheda põõsa poolest, lehtede alumine külg on karvane. Põõsas on talvekindel. Marjad ümmargused ja suured, mille värv meenutab kalliskivi, millest ka sordi nimi. 'Polli Esmik'- vääriks hea kohaliku sordina senisest laiemat levikut. Tema üsna suured punased marjad on
umbes kolmkümmend kasvab Euroopas. Viimastest on enim levinud ning küünib kõige kaugemale põhja ja itta harilik vaher (Acer platanoides). Kevadine magusapidu. Kui hästi järele mõelda, siis ega me vahtrapuud soojadel suvekuudel eriti ei märkagi: siis on ta lihtsalt üks ümara ja laia võraga varjupakkuja. Kevadel on hoopis teine lugu. Aprilli lõpus-mai algul, enne lehtede puhkemist, pakatavad vahtra õiepungad: puu on ühtäkki üleni täis meerikkaid rohekaskollaseid õisi. Kui seisatada sellise õieehtes vahtra all, kuuldub kõrvu ühtlane mesilaste sumin ning ninasõõrmetesse tungib magus nektarilõhn. Tõesti, vaher on pajude-remmelgate järel meil üks esimesi kevadisi nektari- ja õietolmurikkaid meetaimi. Rõhtsatesse ja püstistesse kännasjatesse õisikutesse koondunud õied eritavad palju nektarit. Tema heleda värvusega ning hea maitse ja õrna aroomiga mett peetakse väga väärtuslikuks
annaabi.ee 
