see, kuidas ta seda tajub, tähendab tema vastuvõtlikkuse laad ning aste igast vaatepunktist. Eestlase olemust on mitmed eesti kirjanikud aegade jooksul püüdnud oma teostes lahti seletada. Rahva seas on tuntust kogunud Andrus Kivirähu kirjeldus "Rehepapis". Selle järgi on eestlane peaasjalikult pettuste ja kelmuste peal väljas. Siiski arvan, et "rehepaplikkus" pole just see olulisim, mida meie esiisad geneetiliselt meile edasi on andnud. Kuigi peab tõdema, et riukalikku olemust on meil veres kindlasti sees, kuid see läbib punase joonena, võin julgelt väita, kõiki inimesi siin maamunal. Mitmetahulise eestlase helgemaid tahke on kujutanud paljud pagulaskirjanikud, kes võõrvõimu repressioonide tulemusena on pidanud suure osa oma elust elama välismaal. "Minagi olin Arkaadia teel, kuigi ma sündisin saunas. Mõnikord mõtlen, et läheksin veel, muretu nooruk Arkaadia teel, marssalikepike paunas."
(Mäearu 2002: 31) 4. Inimene > rahvuse esindaja Inimesele antakse nimetus rahvuse esindaja kaudu suhteliselt harva. Siiski saab tuua mõned näited: villis venelane, igavene juut, selle töö juut, viimane mohikaanlane. (Õim 2001a: 561) 5. Inimene > mütoloogiline olend Sellistel isikunimetustel on mütoloogiline tagapõhi: tiibadeta ingel, vaene kurat, püstisaatan, noor jumal. Näiteks väljendis püstisaatan võrreldakse inimest saatanaga ja täiendkomponendiga püsti püütakse tema riukalikku olemust veelgi rõhutada. Samas väljendi vaene kurat kandjal lähevad kõik ettevõtmised vett vedama, seda näitab täiendkomponent vaene. (Õim 2001a: 561) 6. Inimene > kehaosa Sellised isikunimesid, kus inimese nimetamisel lähtutakse kehaosast, on palju. Indiviidi omadusi saab mõtestada mitmest lähtekohast, näiteks: kehaosa tähtsuse järgi tervikus (helge pea, perupea, tuulepea, jahupea, kummipea, kantpea), funktsiooni järgi (parem käsi,
annaabi.ee 
