Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
Tuli on elava ja surnu maailma vahendaja. Tules põletasid
slaavlased ja eesti esivanemad oma surnuid, et see teispoolsusse pääseks ja elavaid ei häiriks.
Maagias kasutati tuld: puhastustulena surmal ja sünnil, aga ka etendus-viljakuslepingute
sõlmimisel peremehe ja hingestatud Ilma haldjate vahel, igasuguste pahade jõudude ja
kinnijäänud hingede väe purustamiseks ehk kaitse-, tõrje- ja purustusmaagias ning
ennustamiseks (Heintalu 2006a: 263-269).
Euroopa ristiusumentaliteedis on küünal ja tuli omalaadne valgustumise kujund, mis heidab oma
valguse teadmatusse pimedusse, tähendab Kristust, kirikut, rõõmu, usku ja usutunnistust
(Tresidder 2002: 107). Tänapäeval ilmneb tule sümboolika tähenduslikkus eelkõige rooma-
katoliku ja idapoolse ortodoksse kiriku lihavõttekombestikus, kus küünlad kustutatakse ja
seejärel ,,uuest tulest" süüdatakse. See räägib sümboolselt tulest kui ülestõusmise sümbolist
(Tresidder 2002: 246).
annaabi.ee 
