haljaste taimedega, põrandal oli praetud kalkuneid, hanesid, ulukeid, pirukaid, pudinguid, austreid, pirne, kooke ja muid jõulutoite. Selle kuhja otsas istus lustaka olekuga hiiglane, kelle käes oli küllusesarve meenutav tõrvik. See oli Tänavuste Jõulude Vaim. Järsku seisid nad keset linnatänavat. Igal pool oli jõulusahin inimesed olid õnnelikud, tegid oma jõuluoste ja poelettidel oli välja pandud sadu toite ja maiustusi. Peagi kutsusid kirikutornides helisevad kellad ristiinimesi kirikutesse ja kabelitesse. Siis nägid nad ühte vaest perekonda, kes tähistasid jõule süües hanepraadi, pudingut ja kastaneid. Nende seas oli ka üks väike poiss Pisi-Tim, kellel oli kark ja jalatugi. Scroogele jäi see poiss eriti silma... Siis rändasid Scrooge ja vaim merele, üksildasse tuletorni, kus kaks majakavalvurit jõulupühi tähistasid. Edasi liugeldes jõudsid nad laeva tekile. Isegi madrused laulsid jõululaule ja ei unustanud jõulupühi.
sajandi keskpaigas, mil keskaegne mõttelaad hääbus ja humanism pead tõstis, mistõttu suutis uuenduslike vaadetega oma ajast ees olnud kirjamees näha iganenud ajastu vigu. c) Villon kujutab oma luules pordumaja elanikke ja külastajaid, joodikuid, kelme ja röövleid, ehk kõiki neid, keda ta ka enda kuritegeliku tausta tõttu kohtab. Nemad pälvivad üldjoontes autori empaatia, näiteks „Tänuballaadis“ tänabki autor konkreetselt neid inimesi. Hukka mõistetakse korralikke ristiinimesi ja reetureid. See väljendub Villoni sõnakasutuses ja üldmuljes, mis neist inimestest jääb. d) Villoni keeles on teatud seaduspärasused, näiteks iga salmi lõpus kordub sama lause, ballaadi põhiidee ja viimane salm on reeglina lühem, seal on ridade vahele peidetud ka moraal. Autori kirjastiil on väga värvikas, ta kasutab palju epiteete ja laskub kohati väga detailidesse, näiteks teoses „Ballaad kadedaist keeltest“ loob ta väga üksikasjaliku pildi.
Usuti , et inimene pääseb pärast surma paradiisi kiriku abiga, kui ta õigesti usub. Ketserite õpetust, mis kirikut kurjuse jõuks pidas, peeti väärõpetuseks, mille levitamine oli hukatuslik nii ketseritele endile kui ka neile, kes seda kuulda võtavad. Kuna ketserid käitusid kiriku arust väga valesti ei tasunud neil kiriku arvates paradiisi pääsemisest unistadagi. Ketsereid ootasid põrgupiinad. Seetõttu pidas katoliku kirik oma kohuseks ristiinimesi ketserluse juurest õigele teele pöörata. Alguses püüdis kirik ketsereid ümber veenda. Kui see ei õnnestunud karistati neid karmilt. Usuti , et karistus on kasulik ka ketserile endale, kuna see võib teda põrgust päästa. Tavaliselt ketserid vangistati või aeti maalt välja. Nende alles jäänud varanduse võttis kirik aga endale. Vahel juhtus ka, et rahvas ise tungis ketseritele kallale, tappis nad ja röövis nende vara. 13
paistaks hädaohus olevat, et selle läbi välismaalt ja paavstilt enam toetust saada. Kui näit. Liivi ordumeister saatis Preisi kõrgemeistri juurde abi paluma, rõhutas ta sündmuste kirjeldusel Mar- burgi Wigand'i kroonikas ristiusu hädaohtu enam, kui kroonik sündmuste kirjeldusel seda ise teeb. Nii nimetab ordumeister siin võitlejaid eestlasi ,,usu tagakiusajaiks (tidei persecutores)"; nad olevat kavatsenud ,,kõiki ristiinimesi" hävitada (Marburgi Wigandi kroonika, lk. 503). Et võitlusest rohkesti noorkristlasi osa võttis, võib juba võitlejate suurest hulgast arvata ja niisamuti sellest, et ,,isegi raugad ja kõik noormehed (senes quidem et juvenes omnes)" ühtemoodi vägivalla üle kirusid (Marburgi Wigand). Et aga mitte kõik noorkristlased võitlusest osa ei võtnud, Järgneb vaimulikkude, vasallide ja Tallinna raekogu deklaratsioonist 27. X. 1343 (U. B. 820), kus öeldakse, et ilma ordu abita ei
annaabi.ee 
