LINNUD Kordamiseks 5. klassile õpetaja Sigrid Mallene Lindude tunnused: Lindude esijäsemed on arenenud tiibadeks. Suurem osa lindude luudest sisaldab õhku. Lindude kõige silmapaistvam tunnus on sulgkate ja nokk. Pojad kooruvad munadest. Mune peavad linnud hauduma. Linnud on aktiivse ainevahetusega püsisoojased loomad. Nad on kohastunud aktiivseks eluks õhus (lendamine). Tiibade arenemine ja lendamine on põhjustanud rinnakukiilu tekke, tugevate lennulihaste arenemise, sõrmede jämenemise, hammaste kao, silmade suurenemise. Kopsudest väljuvad õhkotid, mille harud ulatuvad sisikonda ja luudesse. Esimesed linnud on teada Juura ajastust (ürglind - arheopterüks). Vanim kodulind on kodukana (kodustati Indias umbes 3200 a. e. m. a.), noorim - põldvutt. Linde võib jaotada: lennuvõimetuteks lennuvõimelisteks lindudeks (emu, lindudeks (enamus
Kohevad ja pehmed udusuled hoiavad kehasoojust. Lindude skelett on samuti lendamiseks kohastunud. Luud on erakordselt kerged, kuid samas väga vastupidavad. Massi vähendamiseks on enamik linnu suuremaid luid seest õõnsad, luudes on hulganisti õhutühikuid ning tugevuse suurendamiseks on need erilise struktuuriga. Vastupidavust tõstab ka see, et mitmed jäsemete luuelemendid on kokku kasvanud ning liigesed väga tugevad. Võimsad lennulihased (rinnalihased) kinnituvad rinnakukiilu külge. Kõige tugevamad on lihased, mis liigutavad tiibu, tagajäsemeid ja kaela. Tiibu liigutavate rinnalihaste kaal võib olla 1/5 või enamgi linnu kehakaalust. ROOMAJAD 3.1 ROOMAJATE ÜLDISELOOMUSTUS Roomajad põlvnevad karboni ajastu ürgsetest kahepaiksetest. Esimesed teadaolevad roomajalaadsed loomad olid tsejaia, hülonoomus ja paleotüüris varasest karbonist. Need algelised roomajad olid tegelikult vahevormiks roomajate ja kahepaiksete vahel, omades
annaabi.ee 
