Vesikirbulised (Cladocera) ja sõudikulised (Cyclopoida) Vesikirbud ja sõudikud kuuluvad hõljumi ehk zooplanktoni, süstemaatiliselt aga alamate vähkide hulka. Vesikirbulisi on Eestis leitud üle 70 liigi. Aerjalalisi, kelle hulka kuuluvad ka sõudikud, aga üle 80 liigi. Vesikirbulised (Cladocera) liiguvad vees hüppeliselt, tagatundlate tõugete abil. Vesikirbu lapik keha on kaetud läbipaistva kojaga, kust ulatuvad välja tagatundlad. Ühe suure silmaga pea on kiivrikujuline. Harjastega rindmikujalgu on viis paari. Rindmikujalgades paiknevatesse lõpuskotikestesse aitavad harjased tuua värsket vett ja toidupalakesi. Nii toimub vesikirbu hingamine ja toitumine. Toiduks on bakterid, ainuraksed, pude ja vetikad. Vesikirbud on lahksugulised loomad, esineb nii emas- kui isasloomi. Emased kannavad mune kaasas selja peal hauderuumis. Vesikirbud reageerivad valgusele (silm), ööseks liiguvad nad veekogus sügavamale, nendega koos liiguvad ka planktontoidulised kalad.
Ööloom (päeval varjus, öösel liigub) Rohekas kitiinkest-kaitsevärvus Pea ja rindmik kokkukasvanud Seljakilp-(kaitseb keha ja lõpuseid) Lüliline tagakeha Pea eesosas tugev jätke=süvendis, varre otsas liitsilmad 2 paari tundlaid : lühemad ja pikemad (haistmine+kompimine) Jalad · Peal 6 paari(ülalõuad 1p)+(alalõuad 2p) · 3 paari lõuajalgu toidu haaramine+tükeldamine · 4 paari rindmikujalgu käimseks · 1 paar suured sõrad kaitsmine+ründamine · 5 paari ujujalgu sigimine(kinnituvad vastsed) · Kokkukasvanud UIM Kõnnivad edasi, ujuvad tagurpidi Vähilakk e. vähi tagaosa Toitumine : Suu=neel=söögitoru=magu=maks=sooltoru=pärak Erituselundid : rohelised näärmed, suu juures, tundlate alusel VÄHILAADSED (sabata) Krabid · Tugev, lai pearindmiku kilp
Neil on haukamissuissed ning tundlad, viimastega nad kombivad ja haistavad. Enamikul liikidel on mõlemad tiivapaarid välja arenenud. Eestiivad on muutunud jäikadeks kattetiibadeks, mis kaitsevad õrnu tagatiibu ja tagakeha, kui putukas puhkab. Lendamisel tõstetakse kattetiivad ülespoole, et lennutiivad saaksid vabalt vibada. Tiivad ja kuus jalga kinnituvad rindmikule. Vastavalt eluviisile on neil jooksu-, hüppe-, kaeve- või ujujalad. Vastseil on 3 paari rindmikujalgu või pole üldsegi. Suised Mardikaliste suised on haukamistüüpi. Mardika suiste järgi saab tavaliselt otsustada, mida ta sööb. Paljude mardikate suised on kohastunud taimelehtede, seemnete või nektari söömiseks. Osa mardikaid on jäänusesööjad nad toituvad kõdunevatest taimedest, loomakorjustest ja sõnnikust. Lihatoidulistel liivikatel on teravad sirbikujulised lõuad, kärsakatel aga, kes toituvad taimedest või puurivad
ja liblikad · Vagel. Kärbse vastne on vagel. Ilma peata ja ilma jalgadeta. Valkjad, erneva suurusega. · Vageltõuk. Vastne, kellel on hästi arenenud pea, aga jalgu ei ole. Ürask (maha kukkunud kuuse koore all, lame pruuni peaga). Üraskulaste vastne. · Tõuk. Komposti hunnikus. Pea ja kolm paari rindmiku jalgu. Kollakad ja näevad välja üsna rasvased ja prisked. Mardikad ja põrnikad. · Röövikud. 2-5 paari tagakehajalgu; 3 paari rindmikujalgu. Pea on ika ka. On liblilka vastne. · Ebaröövik. Sarnaneb röövikuga. Pea, 3 paari rindmiku jalgu, taga jalgu üks paar või üle viie paari. Lehevaablastel. · Villakvastne. Lepatriinu. · Nukk täismoondeliste putukate vastsed jäävad viimases kasvujärgus liikumatuks, lõpetavad toumise ja pärast viimast kestumist muutuvad nukuks. · Kookon paljud putukaliikide vastsed ümbritsevad end enne nukkumist kookoniga. Valmistatakse
ujujalgadest ja otslülist. Paljudel müsiidilistel asetseb sabajalgade küljes veel tasakaaluelund, see on läbi kehakatete hästi nähtav ning selle esinemise järgi on müsiidilisi lihtne eristada teistest sarnastest vähilaadsetest. Müsiidilistel on varrekeste otsas asuvad silmad ja väga pikad meeleharjastega kaetud tundlad. Isastel loomadel paikneb eestundlatel veel eriline meelejätke, mis on abiks emaste otsimisel. Müsiidilistel on 8 paari kahaharulisi rindmikujalgu, millest esimesi nimetatakse lõugjalgadeks. Lõugjalad on abiks veest toidu haaramisel ja selle kurnamisel. Ülejäänud rindmikujalad on liikumiseks: nii ujumiseks kui roomamiseks, mõnedel soojemate merede liikidel ka põhjamutta kaevumiseks. Tagakehajalad on müsiidilistel tavaliselt taandarenenud ja tillukesed. Näited: reliktne kuulmiksaba (Mysis relicta), Paramysis lacustris Kümnejalalised: Kümnejalaliste keha saab jaotada peaks, rindmikuks ja tagakehaks.
annaabi.ee 
