Eestlased Saksa armees
ja nad ei tohtinud olla pataljonist suuremad.
Idapataljonid
Saksa vägede hoogsa edasitungiga Venemaale lõigati
suured Punaarmee üksused põhiväest ja need varjasid
end ning tegutsesid edasi Venemaa metsades, häirides
sakslaste tagalateenistusi ja varustamist. Kuna Saksa väel
puudusid julgestusüksused anti 21. augustil 1941 välja
käskkiri - moodustada eesti Omakaitsest vabatahtlikkuse
alusel kolm kaitsepataljoni, kes kindlustaksid sakslaste
rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust.
Koos tagavarapataljoniga moodustati kokku kuus
julgestuspataljoni, mis rahva hulgas olid tuntud
Idapataljonide nimetuse all.
Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti
teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid
sakslased sõja edukalt lõpule viia. Hiljem need pikendati
kuni sõja lõpuni, ilma eestlaste nõusolekuta.
Julgestusüksused ei tohtinud olla suuremad kui pataljon
ja olid allutatud tagalaülemale