LÄÄNERINDEL MUUTUSETA Erich Maria Remarque
Paul läks piirkonna komandantuuri, et ennast registreerida. Tänaval kohtas ta majorit.
Major oli Pauli peale vihane.
Koju jõudes viskas Paul univormi nurka ja pani ülikonna selga. Emale meeldis, kui
Paul erariideid kandis, isale meeldis aga univorm rohkem. Paul istus vastasasuva
kõrtsi aias kastanite all, ta ees oli kruus õlut. Tema arust oli seal hea ja ta armastas
sedaviisi istuda. Aga inimestega oli tal raskusi. Ainus, kes ei pärinud, oli ta ema. Isaga
oli teisiti, ta tahtis Pauli rindekogemusi kuulda. Paraku ei saanud ta isa aru, et on asju,
mida Paul ei saanud rääkida. Tänaval kohtas Paul oma saksa keele õpetajat, kes päris
rinde kohta. Ta viis Pauli oma lemmikkõrtsi. Seal koheldi Pauli nagu kangelast. Ta
lahkus ja direktor pistis talle veel mõned sigarid rinnataskusse ja soovis kõike head.
Paul kujutas oma puhkust teisiti ette. Ta arvas, et ta on vahepeal palju muutunud.
Eelmine aasta ei tundnud ta veel sõda, sest nad asusid ühes rahulikus rindelõigus. Ta