Johannes Aavik meie kirjakeele rikastajana Keeleuuenduse eestvedaja, tuntumaid eesti keelemehi Johannes Aavik (1880- 1973) oli päritolult saarlane, õppinud Tartu Ülikoolis ja Nezinis vanu keeli, Helsingi Ülikoolis keele- ja kirjandusteadust ning romaani ja soome-ugri filoloogiat. Ta tundis endal vastutust arendada eesti keel lühikese ajaga võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeeltega. Selleks alustas Aavik eesti keele forsseeritud arendamist, mida ta nimetas keeleuuenduseks.
Samas ka loos ta palju liiteid juurde. Eesti keele teadusliku uurimise algus Esimene professionaalne keeleteadlane, kes uuris eesti keelt ja tema grammatikat teaduslikult, oli Fredinand Johann Wiedemann. Mihkel Veske oli esimene eestlasest keeleteadlane ja eesti keele süvauurija. Veske uurimus ,,Eesti keele healte õpetus" (1879) tõstatab teaduslikult kirjaviisi probleemi ning arutleb III välte kirjas edasiandmise võimaluste üle. K.A. Hermann eesti keele rikastajana Keeleküsimustega tegeles 19.sajandi lõpukümnendeil ka Karl August Hermann. Hermanni kasutatud keeleterminitest on paljud tänapäevani säilinud. (Näiteks ees ja tagasõna, sidesõna, jne) Hermann oli oma aja üks kõige viljakamaid sõnavara rikastajaid. Tänapäeval eesti keeles on kasutusel umbes 140 Hermanni loodud sõna. (Näiteks lehtla, teadus, suudlus)
ette üle minna vanalt, saksa keele eeskujul loodud kirjaviisilt eesti keele hääldusega sobivamale soomepärasele kirjaviisile. Ahrensi keeletöö peaeesmärk oli kirikukeele parandamine ja uurimine. Tema põhiteos on „Grammatik der Ehstnischen Sprache” (1842, 2 tr 1853). Selle esitrükis kasutas ta ise veel peamiselt vana, ent selle sõnastiku osas (Etymilogisches Wörterbüchlein) juba uut kirjaviisi. ● F. R. Kreutzwald sõnavara rikastajana, lk 99, rohkesti näiteid tema loodud sõnadest - Mõned näited: ametnik, omadus, rahvus (esialgu küll rahvaus), voorus, hapnik, mädanik, süsinik, põletik, kuninganna, lauljanna (esialgu kuningana, lauljana), täheldama, tutvustama jpt. ● K. A. Hermann sõnavara rikastajana, lk 102, rohkesti näiteid - nt käänete nimetused ja terminid kääne, käänamine, pööre, pööramine, ainsus, mitmus, häälik jne ● F
kalasportlastele või rentida majandamiseks perekondadele. [Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus ,,Valgus" ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 281-282) Loodusrikkuseks väikejärvedel on veel põhjasetted, mis on keemiatööstuses potentsiaalne tooraine ja peale töötlemist sobilikud ka lisaväetisena põllumajanduses. Järved on tähtsad ka maastikupildi rikastajana ning vaba aja veetmise paigana. [Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus ,,Valgus" ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 282) Järvetüübid Ökosüsteemis väikejärvedel on mitmekesised. Põhilisemaid järve tüüpi ja tema ökosüsteemi iseloomu määrav tegur on järve akumulatsiooni tüüp, mis põhineb mineraal-, toite- ja humiinainete omavahelisel suhtel. Nii jaotataksegi järved 8
Eri umbrohuliikide ja eri kultuurliikide konkurentsisuhted on samuti küllaltki erinevad. Põllu koosluse keskkonnatingimusi võib ka harimisvõtetega väga mitmeti mõjutada. Ei saa täielikult nõustuda väitega, et kultuurtaimed toimivad agroökosüsteemis orgaanilise aine vähendajatena ja umbrohud varude tasakaalustajana. Kui umbrohutaimed jäävad alarindesse (nt rukki puhul) siis ei vähenda nad oluliselt saaki ning toimivad toitainete siduja ja mulla orgaanilise aine rikastajana. Sel juhul seisneb umbrohtude ja koristusjäätmete roll agrosüsteemis mulla orgaanilise aine varude täiendamises süsteemi siseselt. Seega toimivad umbrohud koos koristusjäätmetega mulla bioloogilise aktiivsuse säilitajatena. Kui orgaanilise aine varud mullas pidevalt ei täiene, siis väheneb mikroobide mass ja mulla üldine aktiivsus. Kui aga tugevasti umbrohtunud põldudel kasvavad umbrohud kesk ja ülarindes (sageli odra ja nisu
nende areng pidurdunud ja aktiivsus orgaanilise aine lõhustumisel vähenenud. Lõuna-Eesti mullad on näiteks happelise reaktsiooniga ja seetõttu ei esine neis muldades happetundlikke Rhizobium'i liike nagu Rh. meliloti ja Rh. lupini. Seega ilma muldade lupjamata pole perspektiivne neil muldadel kasvatada ka mesikat ja lutserni. Lupjamine on tähtis nii muldade pH reguleeriana kui ka mikroelementide nagu Mo, Mn, J jt rikastajana. Niiskusereziim mullas muutub sõltuvalt aastaajast ja kevadel pärast lume sulamist või sügisel rohkete sademete korral kannatab muld liigniiskuse all, mis omakorda mõjutab mulla õhustatavust ja seega mikroobide arengut. Liigne kuivus põhjustab häireid mikroobide toitumisel ja mikrobioloogilised protsessid mullas on jällegi pidurdunudMikroorganismide elutegevust ja arengut mullas mõjutab oluliselt temperatuur. Enamik mikroobe meie muldade mikroflooras on mesofiilid ja psührotroofid
1918 ,,Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamat" 150 lk, 20 000 sõna ja tuletist. 167 EKS keeletoimkonna koosolekut. Jõgever, Veski, Aavik, Grünthal jt. Esimene normiv eesti keele sõnaraamat 1925-1937 ,,Eesti õigekeelsuse sõnaraamat" 4 osa, 1720 lk, neist 1400 Veski koostatud, viimane Elmar Muuk 1933 ,,Väike õigekeelsuse sõnaraamat" Toimetaja Muuk. EKS keeletoimkonna soovitused Veski sõnavara rikastajana : 1) Veski moodustas kümneid tuhandeid termineid. Paarsada üldkeele sõna. 2) Murdesõnu (kodumurre: idamurre, nt käpik) Wiedemanni tüvesid. nakkama eL, sõltuma, sõltus. 3) Tuletised, liitsõnad 4) Võttis kasutusele ebaproduktiivseid liiteid, nt. mu (songermu) 5) N pinnas, õisik, võistkond, rohtla, ravim, majand; toime, juhe, näriline, mahuti, eritis, veos; tagasituletised ravi, eelis; 6) Adj: tehis-, sulgjas, pärilik, taimne
annaabi.ee 
