(1918-1940) Kadi-Ly Rätsep 011K 20.saj. algul hakkasid toimuma uued muutused toitumistavades Eesti külades levisid uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Ilmusid ka esimesed kokaraamatud. Kasvas poest ostetava toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute, linnatoitude ees. Järjest rohkem võitsid poolehoidu saiad ja koogid. Tangupuder asendati manna- või riisipudruga, lauale ilmus heeringas. Kadusid vanade toitude erinimetused. Körti, leent ja rooga hakkasid nooremad nimetama suppideks. Alles 1920 a. on pärit sellised toidud Kartulisalat Marineeritud kõrvits Hapukurk maksapasteet Kotletid Kartulipuder Kapsarullid Kissell Mannavaht Plaadikoogi jms. Kartul 20. sajandil. 20 saj alguseks oli kartul saanud Eesti talude peamiseks põllukultuuriks ning igapäevaseks toiduks.
4. Uued toidud Möödunud sajandi lõpul lisandus pudrupäevadele ka kartulipuder ja segapuder kartulitest ning tangudest. Viimase nimetused läti puder ja mulgi puder asenduvad põhja pool uute nimetustega, näiteks poolvillane puder. XIX-XX sajandi vahetusel hakkasid eesti külades levima uued toidud, mida varem oli valmistatud vaid linnades ja mõisates. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad või koogid, tangupuder asendus manna- või riisipudruga. Hakati kohvi keetma, millest sai peagi traditsioon paljudes peredes. 5. Lauanõud ja kombed Lauanõud olid taludes enamasti puust ja savist. Laua keskel asuvast suurest kausist võttis igaüks kordamööda lusikaga toitu. Igal sööjal oli ka oma nuga. Söömise ajal oli igal pereliikmel laua ääres kindel koht. Laua otsas istus peremees, tema läheduses oli leivapäts, kust ta igaühele viilu lõikas. Vanemad inimesed istusid, lapsed pidid sööma püstijalu
kasutamiseks määratud kokaraamatud. Korraldati lühemaajalisi majapidamiskursusi, küladesse ilmusid suuremate oskuste ja vilumustega kokad, kelle hooleks jäi toiduvalmistamine tähtsamate sündmuste puhul. Kasvas poest ostetavate toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute linnatoitude ees, esmajoones jõukama talurahva pidulaual. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus sageli manna- või riisipudruga. lauale ilmus heeringas, jne. Kadusid vanade toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakkasid nooremad suppideks nimetama. Muhus öeldi: «Seni kuni koldes keedeti, oli leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu, pada, roog, nüüd köök, katel, supp. Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina.
Korraldati lühemaajalisi majapidamiskursusi. Küladesse ilmusid suuremate oskuste ja vilumustega kokad, kelle hooleks jäi toiduvalmistamine tähtsamate sündmuste puhul. Kasvas poest ostetavate toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute linnatoitude ees, esmajoones jõukama talurahva pidulaual. 2003) Küpsetati mitmesuguseid saiu ja koogikesi. Tangupuder asendus sageli manna- või riisipudruga. Lauale ilmus heeringas. Kadusid toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakati nimetama supiks. Aedviljadest: Naerised, hiljem kaalikad ja hapukapsaid kasvatati kõige enam. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. 19. saj. levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks.
laialdasemaks kasutamiseks määratud kokaraamatud. Korraldati lühemaajalisi majapidamiskursusi, küladesse ilmusid suuremate oskuste ja vilumustega kokad, kelle hooleks jäi toiduvalmistamine tähtsamate sündmuste puhul. Kasvas poest ostetavate toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute linnatoitude ees, esmajoones jõukama talurahva pidulaual. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus sageli manna- või riisipudruga. lauale ilmus heeringas, jne. Kadusid vanade toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakkasid nooremad suppideks nimetama. Muhus öeldi: «Seni kuni koldes keedeti, oli leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu, pada, roog, nüüd köök, katel, supp. Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina
Liha anti jaopärast ning seda jagas enamasti peremees. Toidu kõrvale rüübati kalja või hapupiima, rõõska piima tarvitati harva. Pidupäevadeks valmistati õlut ja kevadeti joodi kasemahla. XIX XX sajandi vahetusel hakkasid eesti külas levima uued toidud, mida varem oli valmistatud vaid linnades ja mõisates. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus manna- või riisipudruga. Hakati kohvi keetma, millest sai peagi traditsioon paljudes peredes. Eestlaste põhiline toiduaine eelmistel sajanditel oli teraviljatoit oli leib. "Rukkileib on peremees" või "Rukis on maja peremees" kinnitas vanasõna ja "Peremees peab ikka laua peal olema" (Häädemeeste). Leib hapupiimaga loeti juba söögikorra eest. Tugevama toidu korral, milleks peeti putru ja kaunviljast paksu rooga, leiba kõrvale ei võetud, sest "oli patt süüa kahte kõrust korraga"
annaabi.ee 
