Üldiselt oli elu Roomas karm ja tahumatu. Enamiku roomlaste peategevuseks oli põlluharimine ja sõdimine. Roomlased pidasid kodanikuvoorusteks eeskätt vaprust, enesedistsipliini, jumalate ja esivanemate austamist ning riigi ja perekonna ees kohusetäitmist. Vabariigi ajal sai võimukandjaks 2 valitava võimuga konsulit, kelle põhiülesandeks oli sõjaväge juhatada. Riigi eesotsa jäi ka senat, kelle kätte olid koondunud kõik tähtsamad riigivalitsemisalad: välispoliitika, sõjandus ja rahaasjad. Selleks ajaks olid patriitside ja plebeide vahelised suhted muutunud väga pingelisteks ja vaenulikeks. Kuna aga suurem osa Rooma vabariigi kodanikest olid plebeid, ja seega ka moodustas suurema osa sõjaväest, oli patriitsidel väga raske plebeide nõudmistele vastu seista. Kõigepealt said plebeid õiguse valida endi seast oma huvide kaitseks eraldi ametnikud rahvatribuunid. Plebeid nõudsid ka seaduste kirjapanemist, mis viis 450
Neid valiti endiste konsulite hulgast. Tsensorid korraldasid kodanike loendust ja koostasid senaatorite nimekirja. Kui riiki ähvardas hädaoht siis võis konsul kokkuleppel senatiga määrata piiratud ajaks ametisse piiramatu võimuga diktaatori. Senat- valitsev riiginõukogu- koosnes endistest kui ka tegevatest magistraatidest. Senaatoris olid ametis eluaegsed. Vabariigi lõpupoole ulatus senaatorite arv kuni 600-ni. Senati kätte olid kogunenud kõik tähtsamad riigivalitsemisalad: välispoliitika, sõjandus ja rahaasjad. Rahvakoosolekuid kutsuti kokku ainult selleks et hääletada koosolekut juhtiva magistraadi esitatud ettepanekute üle. Lihtkodanikel endil puudus õigus ettepanekuid teha. Rooma riigikord oli põhijoones aristokraatlik. Riiki juhtisid magistraadid ja senat. Rooma vabariigi aristokraatlik iseloom ei muutunud aja jooksul kuigi oluliselt. Rooma poliitika oma vaenlaste ja võidetute suhtes rajanes põhimõttel jaota ja valitse.
Tsensorid valiti ametisse viieks aastaks. Nad korraldasid tsensust ehk kodanike loendust, koostasid senaatorite nimekirja ja kandsid hoolt kodanike elukommete eest. Välisohu korral määrati ametisse diktaator, kes valitses ainult piiritletud aja. Rahvatribuuni valiti plebeid ning neil oli õigus panna veto riigiotsusele, kui see kahjustas lihtrahva huve. Senat oli valitsev riiginõukogu ning koosnes senaatoritest, kes oli ametis eluaegselt. Senati kätte oli koondunud kõik tähtsamad riigivalitsemisalad: välispoliitika, sõjandus ja rahaasjad. Senat pidi seaduseelnõud eelnevalt heaks kiitma ning mängis riigi juhtimisel suurt osa. Rahvakoosolekud kutsuti kokku, et hääletada juhtiva magistraadi esitatud ettepanekute üle, kuid sellel puudus suurem võim ning ise seadusi algatada ei lubatud. Seega oli rooma riigikord oma põhijoontes aristokraatlik. Riigiametisse võisid kandideerida ainult jõukamad ning seetõttu kujunes nobiliteet, kust pärines enamik riigiametnikke ja senaatoreid.
kuid see ei alistunud. Senati otsusega linn hävitati. 149 eKr liideti Roomaga Kreeka ja Makedoonia. Aastal 133 eKr pärisid roomlased Pergamoni kuningalt testamendiga tema Väike-Aasias asunud riigi. Vabariigi valitsemine ja ametnikud. Senat koosnes endistest ja tegevatest magistraatidest. Nende ametiaeg kestis elu lõpuni. Kuna senatis old sarnaste vaadete ja kogemustega mehed, siis oli see ühtne ja tegevuses järjekindel. Senati käes olid kõik tähtsamad riigivalitsemisalad. Rahvakoosolekud kutsuti kokku, et hääletada koosolekut juhtiva magistraadi esitatud ettepanekute üle. Rahvakoosolek sai vastu võtta või tagasi lükata Senatis vastu võetud otsusi, hääletada magistraatide poolt või vastu, kuid rahvas ise seadusi algata ei saanud, samuti ei olnud neil õigust ka kandidaate esitada. Iga väeosa või piirkond andis ühe hääle. Lõpptulemuseks oli väeosade või piirkondade hääled kokku loetuna.
annaabi.ee 
