nõukogude võimu vastu juba 1917. aasta lõpukuudel. 1918. aasta kevadel kasvas see üle kodusõjaks, mis kestis kuni 1920. aastate alguseni. Kodusõda oli äärmiselt julm ja ohvriterohke mõlemale vaenupoolele- punastele ja valgetele. Lisaks sõjale kannatasid elanikud mõlema poole vägivalda ja terrorit. 1918. aasta suvel tapsid enamlased Lenini otsesel korraldusel Jekaterinburgis ka Venemaa viimase keisri Nikolai II koos perekonnaga. Nõukogude võimu esimeste aastate keskseks riigitegelaseks oli sotsialistliku riigi rajaja Vladimir Lenin. Ta oli nõukogude valitsuse esimees ja kommunistliku partei tegelik juht. 1921. aasta detsembris tabas aga Leninit raske haigus, millega algas tema taandumine poliitiliselt areenilt. 1924. aasta algul Lenin suri. Tunnustatud liidri surm teravdas veelgi juba varem alanud võimuvõitlust Lenini lähikondlaste vahel. Selles võitluses jäi peale 1922. aastal kommunistliku partei peasekretäriks saanud Jossif Stalin, kes suutis 1927
allikmaterjalid, viited, sugupuud, tegelaste nimekiri ning pildid. Antud teos annab hea pildi vene riigitegelase Grigori Aleksandrovitš Potjomkini elust ning mitmekülgse ülevaate Katariina II aegsest ühiskonnast ja seisustest. Samuti võimaldab antud teos tutvuda tsaaririigi õukondlike omapäradega. Montefiore teose peaeesmärgiks on aidata mõista Grigori Aleksandrovitš Potjomkini tõusu ratsakaardiväelasest silmapaistvaks vene riigitegelaseks, sõjaväelaseks ning Katariina II favoriidiks. Raamat on kronoloogiliselt üles ehitatud, koosneb kaheksast osast, ning käsitleb Potjomkini ja Katariina omavaheliste suhete arengut 52 aasta jooksul. Nende aastate jooksul tõusis vürst peaaegu võrdväärsesse partnerlusse Katariinaga, millesse olid põimitud nii sõprus, armastus kui ka poliitika. Samal ajal annab raamat ka ülevaate Euroopa poliitilistest, majanduslikest ja ühiskondlikest arengutest 18
Seal oli kujunemas välja totalitaarne diktatuur, mis taotles ühiskonna elu reeglitele allutamist ning kontrolli inimeste mõtteavalduste ning nende väljendamisvõimaluste üle. Inimestele pidi eeskujuks olema juht, keda tuli ülistada ning juhikultust pandi teenima kõik, mis oli temaga seotud. Ta pidi kõige paremini teadma, mida rahvas tahab, toetudes valitsevale või ainsale lubatud parteile. Nõukogude võimu esimeste aastate keskseks riigitegelaseks oli Vladimit Lenin, kes peale rasket haigust 1924.aastal suri. 1927. aastaks suutis Jossif Stalin oma konkurendid kõrvale tõrjuda ning enda võim lõplikult kindlustada. Stalin panustas suurtööstuse eelisarengule, mis pidi muutma Venemaa lühikese ajaga tööstusriigiks. Kui tekkisid tõsised probleemid viljavarumisega otsustati minna üle kolhoosimajandusele. Majandusels juurdus range plaanimajandus. Stalini ainuvõim tugevnemisega kaasnes poliitiliste vastaste ulatuslik hävitamine
1921.aastal alustati uut majanduspoliitikat (NEP). Kaotati toiduainete riigile andmise kohustus ning asendati see kindlaksmääratud maksuga. Taastati kauplemise vabadus, laiendati ettevõtete tegevusvabadust. Nii kujuneski 1920. Aastate algul välja eripärane ja vastuoluline nõukogulik segamajandus. Osalise majandusliku vabaduse lubamine leevendas majanduslikku olukorda ja lepitas talupoegkonda nõukogude võimuga. Stalini võimuletulek Nõukogude võimu esimeste aastate keskseks riigitegelaseks oli Vladimir Lenin (Uljanov). Ta oli nõukogude valitsuse esimees ja kommunistliku parte tegelik juht. 1921. Aasta detsembris tabas teda aga raske haigus, millega algas tema taandumine poliitiliselt areenilt.1924. aastal Lenin suri. Lenini surm teravdas veelgi juba varem alanud võimuvõitlust Lenini lähikondlaste vahel. Selles võitluses jäi peale 1922. Aastal kommunistliku partei peasekretäriks saanud Jossif Stalin, Kes suutis 1927. aastaks end võimul lõplikult kindlustada
Selle kõrval ununes nii verine võitlus Habsburgide monarhia erinevate rahvaste vahel, kui ka terve riigi krambid. Sellisesse illusiooni võis sattuda seda kergemini, et tol ajal elas Viin üle oma õitsengu viimast perioodi. Tolleaegse, tõepoolest geniaalse bürgermeistri juhtimisel ärkas Viin taas imeilusale noorele elule ja muutus vana keisririigi väärikaks residentsiks. Viimast suurt väljarändajat sakslaste hulgast, kes koloni- seeris idamaa, ei loetud niinimetatud üldtunnustatud "riigitegelaseks", kuid just doktor Lüeger oli see, kes "pealinna ja residentsi" Viini, bürgermeistri rollis saavutas kõikides kommunaalvaldkondades, majandus- ja kultuuripoliitikas tuhutut edu. Sellega kindlustas ta enneolematul määral kogu impeeriumi südant ja sai tänu sellele tegelikkuses palju suuremaks riigitegelaseks, kui kõik tolleaegsed "diplomaadid" ühtekokku. Kui rahvuste konglomeraat, mida nimetatakse Austriaks, lõppude lõpuks ikkagi hukkus, siis ei
annaabi.ee 
