Arvan, et vanglakaristus või tühine rahatrahv on kurjategijale liiga kerge karistus. Seega olen mina surmanuhtluse poolt. Inimene, kes on võtnud teiselt elu, väärib sama. Kuid muidugi peavad olema ka teatud tingimused, millal surmanuhtlust rakendada, ja millal mitte. Lisaks tuleb ka kindlasti arvestada kuriteo asjaolusid. On õiglane, kui vägistajad, riigireeturid ja mõrtsukad saavad äärmusliku teo eest äärmusliku karistuse. Andes mõrtsukatele, vägistajatele, ka riigireeturitele absoluutse õiguse elule, me tegelikult vähendame inimõiguste väärtust. Need kuriteod on nii mõõtmatult hirmsad, et me saa neid enam käsitleda kui normaalset inimest. Surmanuhtluse rakendamine väga raskete kuritegude puhul vastab inimeste õiglustundele. Vangla pole kedagi heaks teinud (mõned ÜKSIKUD erandid) ja karistada ülejäänud inimesi kurjategijate ülalpidamisega on sisuliselt samuti kuritegu.
uutele inimrühmadele. Kui hakata demoniseerima inimesi mingi tunnuse alusel, tekib kohe oht, et see protsess levib ka teistele inimgruppidele. Muuhulgas Saksamaalt pärineb hoiatav kogemus, kui karistus- järgset kinnipidamist rakendati ka isikute suhtes, kes olid toime pannud suhteliselt ohutuid varavastaseid kuritegusid.*18 Eesti seaduseelnõu seletuskirja vaadates lähevad mõtted paratamatult vägivaldsetelt kurja- tegijatelt ka teistele (nt narkoärikatele, riigireeturitele, terroristidele), kelle tegevus ohustab ühiskonna alustalasid vägivallatsejatest ilmselt suuremalgi määral ning keda võiks samuti tähtajatult isoleerida juba enne nende poolt uute jõledate tegude toimepanekut. Läbi aegade on isoleerimist ravimise eesmärgil kasutatud nende vaimselt haigete inimeste suhtes, kes kujutavad endast ilmset ohtu endale ja teistele. Karistusjärgne kinnipidamine sarnaneb selles osas psühhiaatrilise sundraviga, aga seda rakendatataks ilma diagnoosita
annaabi.ee 
