rahatähed, mis oli üle määratud summa, võeti lihtsalt ära. Nii kaotasid oma rahanatukese ka paljud lihttöölised. Hinnad viskusid poes umbes viiekordseks, palgatase vaid neljakordseks. II maailmasõja ajal 1941.a. juulis okupeerisid sakslased Eesti ligi kolmeks aastaks. Siis oli Eestimaa ametlikuks nimetuseks Generelbezirk Estland. Saksa okupatsioonivõimude määrus 29. novembrist 1941 kehtestas Eestis sisemisteks maksevahenditeks riigikrediitkassa tähed ja mündid ehk idaraha. Tegemist oli okupeeritud alade tarbeks viletsale paberile trükitud Saksa riigi krediidikassa tähtedega, mil puudusid rahale vajalikud tunnused ja väljastamise aasta. Ehtsad riigimargad olid okupeeritud alade käibes keelatud. Nii kaitses Saksa riik oma majandust inflatsiooni eest. Edasi lubati kasutada ka Nõukogude raha. Kurss oli 1 idamark = 10 rubla. Käibemüntideks said pennid, mida valmistati tsingi sulamist
Ka uutel võimudel kulus omajagu aega oma rahasüsteemi rakendamiseks. Osaliselt taastati Eesti Panga tegevus, aga tegemist polnud siiski enam keskpangaga, vaid okupatsioonivõimude kontrolli all töötava rahaasutusega, mis korraldas okupatsiooni rahakäivet. Eestis sellel hetkel käibinud Nõukogude raha jäeti Saksa okupantide poolt ringlusesse. 1ostmark võrdus 1 tservoonetsiga ja raha vaba vahetus võis toimuda mõlemat pidi. Sakslane kehtestas Eestis sisemisteks maksevahenditeks riigikrediitkassa tähed, s.t okupeeritud idaalade jaoks emiteeritud rahamärgid, mida nimetati idamarkadeks. Nagu näha oli okupeeritud aladel keelatud isegi saksa oma riigimarkade käibelelaskmine. Müntidest tulid käibele 1-, 5-, ja 10-riigipennised, mille aversil on riigi nimetus, riigivapp ja vermimisaasta ning reversil nimiväärtus ja rahapada näitav täht (E.Olviste, 2010, lk.15). Ehk mõneti reaalsemgi kate oli nn. Punktidel- riigile müüdud villa eest saadud väärtpaberitel
annaabi.ee 
