Arnold Rüütli mälestusteraamat. Kõige suurem lünk on poliitilise võimu toimimise koha peal. Põhiline dokumentatsioon PAI arhiivis, mis oli uurijatele suletud. Ka PAI liikmed said üsna piiratud ulatuses ligi. Suured muudatused. Iseseisvusaegne arhiivisüsteem lammutati juba esimesel aastal. Arhiivid allutati SRKle. Dokumentide omanik riik – moodustati ühtne riiklik arhiivifond. Riigiarhiiv ja riigikeskarhiiv reorganiseeriti. Eestist viidi ära palju arhiivimaterjale, eriti, mis puudutasid kaitseplaane 1939. aastal jms. Sõjaaja elasid arhiivid üsna hästi üle. Osa küll hävis, kuid palju säilis. Loodi uued arhiivid: Tallinnas Oktoobrirevolutsiooni ja sotsialistliku ülesehitustöö riiklik keskarhiiv (ORKA), seal olulisemad allikad, ja Tartu osakonnast sai iseseisev arhiiv Riiklik Ajaloo Keskarhiiv. ORKAs olid materjalid alates 1917. aastast ja Tartu RAKAs vanema perioodi materjalid.
Uurimisteemade muutumine: Nõukogude repressiooni uurimine, Eesti Vabariigi uurimine. Üldhariduskoolide ajaloo õpetamise ümberkorraldamine ja uute õpikute ettevalmistamine. Üldajaloo õpikud ilmusid kiiresti (kiire ajaloo desovietiseerumine). Allikad: arhiivimaterjalid ja publitseeritud dokumendid: Kirjalikud, esemelised, suulised, etnoloogilised, lingvistilised, audiovisuaalsed, elektroonilised. Enne Nõukogude perioodi Eestis oli kaks arhiivi: Eesti riigi arhiiv (Tallinn) ja Eesti riigikeskarhiiv (Tartu). Tartu omas oli tsaari aegsed ja rootsi aegsed materjalide alused. Tallinna omas olid sünni registrid. Kõik arhiivi materjalid kuulutati riigi omandiks ja loodi ühine Nõukogude arhiivi fond. Loodi üks arhiiv: ENSV keskarhiiv (Tartu). Partei arhiivi ülesanne oli säilitada Eesti kommunistlike bolseviku tegevuste dokumente. Enamikel uurijatele olid arhiivi materjalid kättesaamatud, selle jaoks pidi olema partei liige. Hiljem tehti üleriiklik arhiiv, mis oli avalik kõigile. 1984
annaabi.ee 
