Sellest annavad aimu kirjaoskamatus, väärarusaam asjade toimimisest ning inetu sõnakasutus. Kas selline on siis haritud inimene? Kuid mitte selle pärast pole vaja anonüümset kommenteerimist keelustada. Halva maiguga kommentaarid jääksid „ehtima“ kommentaariumeid ka anonüümsuse puudumisel. Aga milleks on inimestele vaja anonüümsust, kui tahetakse oma mõtteid ja arvamusi laiemale avalikkusele jagada? Sina, kes sa süüdistad internetiavarustes igas probleemis meie riigiisasid, mis see anonüümsus sulle annab? Inimene, kes väljendab oma arvamust, peaks olema uhke selle üle. Ta peaks olema korrektne ja valmis vastutama oma tagajärgede eest. Maailmas on palju näiteid, kus traagilised juhtumid, nagu näiteks enesetapud, on tingitud just halvustavatest kommentaaridest. Võib-olla saaks selliseid olukordi paremini lahendada, kui puuduks nii suur vabadus kommentaaride kirjutamisel.
Esialgseks ideeks oli tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemi loomine, mis oleks pidurdanud töövõimetute hoogsat juurdevoolu ja pensionikulude kasvu. „Praeguseks hetkeks meenutab algideed vaid reformi retoorikasse ununenud fraas inimeste „tööle tagasi“ toomisest, mida poliitilised uustulnukad, sealhulgas reformi kirglikult patroneeriv peaminister, seletadagi ei oska. Tegelemine tööandjate ega meditsiinisüsteemiga riigiisasid aga ei köitnud (esimesi ei soovinud poliitikud pahandada ja teist ei tahetud koormata). Vaja oli kiiremat ja selgemat tulemust – pensionikulude lõiget ja sotsiaalkulutuste viimist töötukassasse. Nii sooritatigi äkiline pööre ja otsustati panna tööle need, kes kadunud tervise tõttu juba töölt välja langenud või kogu elu kodus veetnudki. Ehk siis inimesed, kelle rehabiliteerimine on kõige töömahukam, kulukam ja sageli ka täiesti ebarealistlik.“ Kangro, T. (2014, 9. sept)
annaabi.ee 
