rahvast. Teise maailmasõja ajal esines teiste rahvaste seas täiesti omaette rühmitus, kuhu paigutati kõik soosimatus olukorras viibijad: pagulased. Neil oli päritolu, ajalugu, keel, ent nad ei võinud kuuluda maale, kus kord sündinud oli sõda. Sama saatuse löök tabas üht baltisaksa kirjanikku-luuletajat Ursula Calenbergi. Kuigi ta oli laps, elas ta kaasa kõik piinarikkad katsumused, millega ta pere kokku põrkus: neil oli nälg, riietepuudus, koduigatsus ja palju muud häda, ent mitte iialgi ei kaotanud nad oma inimlikkust ja väärikust, seistes kaljuna tormidele vastu. Kuigi neil endal oli vähe, mida teistele hädalistele anda, jagasid nad meeleldi kõike, mida leidus, et elada, et kuidagimoodigi hakkama saada ja teisi aidata, kellel võis veelgi raskem olla. Vahepeal oli periood, kus Ursula Calenbergil oli ainult üks kleit, ning kui ta ema parajasti seda jõel pesi, pidi laps terve päeva voodis pikutama, kuna midagi muud
Tütar Sig- ne võttis samuti näitetööst edukalt osa. Netty surma ajal olid lapsed juba täiskas- vanud. Aasta pärast abiellus Paul oma sõbra Theodor Altermanni lese, Milly Al- termanniga, kes kunagi oli samuti ,,Estonia" näitlejatar. Millyga oli tal juba 1918. aastast tütar Inga. 1941 sattus reservohvitserina Punaarmeesse mobiliseeritud Pinna tööpataljoni, kus tal õnnestus saada majahoidja koht, nii et ta ei pidanud rasket tööd tegema. Kuid seal valitses suur toidu-, raha- ja riietepuudus, kuna töö eest raha ei maks- tud ning riideid ja toitu sai osta vaid tohutu raha eest. Pinna üritas teistel mees- tel, kes pidid rasket metsatööd tegema, tuju hoida oma naljadega.Aasta lõpus suunati ta aga Eesti NSV Riiklikesse Kunstiansamblitesse Jaroslavlis. 1942-44 sõitis Paul Pinna koos dässorkestri ja draamatrupiga mööda Nõukogude Liitu, esinedes evakueeritutele ja Eesti laskurkorpuse sõjameestele. Pärast ligi kolm
annaabi.ee 
