Kunagine leinavärvus valge sai süütuse ja puhtuse sümboliks. Pulmariietuse püsivaimaks aksessuaariks peetakse pärga, mis oli kasutusel juba antiikajal. Rõivalisandid XIII- XIV sajandil olid kasutusel eest nööriga seotavad keebid. Nööbid, valmistati nahast, luust või metallist, tulid kasutusele alles XII sajandil. Selle ajani täitsid seda otstarvet paelad ja pandlad, mis samuti ka riiet kaunistasid. Üks vanemaid riidekinnitusvahendeid on ka riidenõel. IX sajandil kasutati kogu Euroopas riiete ehtimiseks vääriskive. Peale kuljuste kanti ka teisi kõlisevaid ehteid. Laialt olid levinud tilisevad kuldripatsitega kaelakeed. Tähtis iludetail oli vöö. Ehisvööd valmistati sageli kuldlülidest ja kaunistati vääriskividega. Kõik lülid olid sealjuures kunstiteosed lõvide, lohede või lindudega. Hinnalt oli selline vöö sama kallis kui osta mõis koos talupoegadega. Vöö küljes võis
pärlite ja kuldniitidega. Naised põimisid või neil põimiti juukseid vastavalt moejoonele, sest palmikud olid alustoeks peakattele. Laste ja lihtrahva meeste-naiste peamiseks peakatteks oli beebimütsiga sarnanev coif . Levinud olid ka tagasipööratud servaga kapuuts naistel ja tagasi pööratud servaga müts meestel. 3 Rõivalisandid: 13-14.sajandil olid kasutusel keebid. Nööbid olid valmistatud nahast, luust, metallist. Üks vanemaid riidekinnitusvahendeid on ka rõivanõel. Vaesemad inimesed ajasid läbi puupööradega. Aegade jooksul on selle eseme vorm ja tegumood, isegi nimetus mitu korda muutunud, otstarve on aga jäänud samaks kuni tänapäevani, esinegu ta siis haaknõela või prossi nime all. Nii nagu sõled, vööd või nööbid, kuuluvad ka riidenõelad rõivastel kantavate ehete hulka. Tähtsaks iludetailiks oli ka vöö. Omapärane tähendus on keskajal veel krael
annaabi.ee 
