Nad on tihti klasterdatud n.n HOX geenid (tandeemne duplikatsioon), Funktsionaalselt seotud geenid paiknevad tavaliselt hajutatult erinevates kromosoomides. Kattuvad geenid ja polütsistroonsed geenid: Mõned eukarüootsed geenid (DNA reparatsioon) on transkribeeritud mõlemalt ahelalt s.t. neil on bidirektsionaalne orientatsioon. Mõned geenid on osaliselt kattuvad (HLA). Mõned geenid (snoRNA) võivad paikneda teiste geenide (ribosoomivalkude geenid) intronites. Mõned inimgeenid (rRNA, insuliin) transkribeeritakse polütsistroonsetena (multigeensetena). 16. Geeniperekonnad. Klassifikatsioon geeniperekondadesse toimub DNA järjestuse homoloogia alusel: Paljud polüpeptiidide ja ka mittekodeeriva RNA geenid koonduvad DNA järjestusel põhinevatesse geeniperekondadesse, mis omavad suurt perekonnasisest järjestushomoloogiat. Paljud perekonna liikmed võivad olla mittefunktsionaalsed s.t. pseudogeenid ja geenide fragmendid
Sel juhul ei dissotseeru ribosoomid pärast stop koodonit mRNA-lt, vaid difundeeruvad külgneva geeni initsiaatorkoodonini ning alustavad järgmise polüpeptiidi sünteesi. Selline mehhanism võimaldab erinevate valkude sünteesi täpsemalt koordineerida. Sel viisil on sünteesitud näiteks faag lambda hiliste geenide poolt kodeeritud kapsiidivalgud, mida on vaja kindlal ajal kindlas hulgas ja vahekorras faagipartiklite assambleerimisel. Ribosoomivalkude operonide translatsiooni regulatsioon Ribosoomivalkude (R-valgud) geenid rps ja rpl asuvad mitmes operonis ning nende süntees on kontrollitud R-valkude endi poolt. Sellise autoregulatsiooni puhul seondub üks reguleeritava operoni poolt kodeeritud R-valkudest vastava polütsistroonse mRNA spetsiifilisele järjestusele, mis külgneb RBS-iga ja sisaldab initsiaatorkoodonit AUG. See spetsiifiline järjestus sarnaneb rRNA järjestusele, kuhu vastav regulatoorne R-valk seondub ribosoomis. Mida aeglasem on rakkude kasvukiirus, seda vähem on neis
Mida suurem partikkel, seda suurem S väärtus. Raskusväljas liikumise kiirus (S) sõltub nii partikli molekulmassist kui tema mõõtmetest (tihedusest) kusjuures see sõltuvus on mittelineaarne. Ribosoomide komponente ja nende suurust esitab järgmine tabel Ribosoomide komponendid E. coli's ja inimeses (vastavate komponentide molekulmassid on sulgudes). Ribosomaalse RNA (rRNA) pikkus nukleotiidides on lisatud. Ribosoomi valkude (r-valkude) puhul on toodud molekulmasside vahemik, inimese ribosoomivalkude molekulmassid on teada ainult osaliselt. Ribosoom Subühikud rRNA r-Valgud Bakteriaalne väike 30S 16S - 1542 21 (6-61 kD) S-valgud ribosoom suur 50S 23S - 2904, 5S - 120 33 (5-30 kD) L-valgud (2,5x106 D) Inimese väike 40S 18S - 1874 33 S-valgud ribosoom suur 60S 28S - 4718, 5,8S - 160, 49 L-valgud (4,2x106 D) 5S - 120
hiliste geenide poolt kodeeritud kapsiidivalgud, mida on vaja kindlal ajal kindlas hulgas ja vahekorras faagipartiklite assambleerimisel. Juhul, kui RBS on blokeeritud kas teda sisaldava mRNA järjestuse paardumise tõttu antisens RNA-ga või on RBS-i maskeeriv sekundaarstruktuur moodustunud mRNA enda järjestuse baasil, on translatsiooni initsiatsioon pärsitud. Translatsiooni initsiatsioonisaiti võib olla seondunud ka spetsiifiline repressorvalk. Ribosoomivalkude operonide translatsiooni regulatsioon Ribosoomivalkude (R-valgud) geenid rps ja rpl asuvad mitmes operonis ning nende süntees on kontrollitud R-valkude endi poolt. Sellise autoregulatsiooni puhul seondub üks reguleeritava operoni poolt kodeeritud R-valkudest vastava polütsistroonse mRNA spetsiifilisele järjestusele, mis külgneb RBS-iga ja sisaldab initsiaatorkoodonit AUG. See spetsiifiline järjestus sarnaneb rRNA järjestusele, kuhu vastav regulatoorne R-valk seondub ribosoomis
Kõrgelt korduvad järjestused asuvad enamasti geneetiliselt inaktiivses heterokromatiini piirkonnas, näiteks tsentromeeri lähedal. Kõrgelt korduvatele DNA järjestustele omistatakse mitmeid funktsioone: 1) Struktuurne või organisatoorne roll kromosoomides; 2) Osalemine kromosoomide paardumisel meioosis; 3) Osalemine ristsiirdes (krossingover) või rekombinatsioonis; 4) Tähtsate struktuurgeenide (histoonide, rRNA, ribosoomivalkude geenide kaitsmine); 5) Alusmaterjal evolutsiooniks; 6) Lihtsalt "rämps-DNA", mis on aja jooksul kuhjunud. Kordusjärjestuste isoleerimine ja identifitseerimine ja lokaliseerimine 58 Kõige täpsemat informatsiooni kordusjärjestuste arvu ja iseloomu kohta saadakse genoomi nukleotiidse järjestuse määramisel e. sekveneerimisel. Selleks aga, et lokaliseerida kordusjärjestusi kromosoomis,
Kõrgelt korduvad järjestused asuvad enamasti geneetiliselt inaktiivses heterokromatiini piirkonnas, näiteks tsentromeeri lähedal. Kõrgelt korduvatele DNA järjestustele omistatakse mitmeid funktsioone: 1) Struktuurne või organisatoorne roll kromosoomides; 2) Osalemine kromosoomide paardumisel meioosis; 3) Osalemine ristsiirdes (krossingover) või rekombinatsioonis; 4) Tähtsate struktuurgeenide (histoonide, rRNA, ribosoomivalkude geenide kaitsmine); 5) Alusmaterjal evolutsiooniks; 6) Lihtsalt "rämps-DNA", mis on aja jooksul kuhjunud. Kordusjärjestuste isoleerimine ja identifitseerimine ja lokaliseerimine Kõige täpsemat informatsiooni kordusjärjestuste arvu ja iseloomu kohta saadakse genoomi nukleotiidse järjestuse määramisel e. sekveneerimisel. Selleks aga, et lokaliseerida kordusjärjestusi kromosoomis, kasutatakse kromosoomide in situ (kohapeal) hübridiseerimist eelnevalt isoleeritud ja märgistatud
annaabi.ee 
