suhtes, mitte ei arvesta kiriku kui institutsiooniga. Kompositsioonitehnilises mõttes on siin väga huvitav ja keeruline kolmas osa (sealt 2. alaosa), mis kujutab endast suurt koorifuugat D- orelipunktil lähtuvalt tekstist, kus on juttu sellest, et õiged, päästetud hinged on kaitstuna Jumala käes. Teema 13. Prantsuse ooper 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses (kuni 1830) 1. Opéra comique (ka harud pääsmisooper, revolutsiooniooper) Opéra comique tekkis 18. sajandi keskel itaalia opera buffa ja prantsuse enda vodevillide (eriti levinud laadateatrites) etenduste põhjal. (Vodevill kergesisuliline teatritükk lauludega, sageli päevakajaline ja satiiriliste elementidega.) O.c on nagu ka itaalia analoog opera buffa esmajoones keskklassiga seostuv zanr, sageli näidatakse, kuidas alamast seisusest tegelane on aadlikust moraalselt kõrgem või temaga vähemalt võrdne. Ainestiku valikut mõjutas ka inglise
Euroopas. Järgmised olulised uuendused opera buffas tegi Mozart, tuues sellesse zanrisse ka opera seriale iseloomulikke tegelasi (näit. Krahv ja Krahvinna ,,Figaro pulmas") ja väljendusviisi. Mozarti-aegsed kuulsad o.b autorid olid ka Paisiello (,,Sevilla habemeajaja" 1782, hiljem 19. sajandil kirjutas samal ainestikul Rossini) ja Cimarosa (,,Salaabielu" 1795). Prantsusmaal Opéra comique (ka harud pääsmisooper, revolutsiooniooper) O.c tekkis 18. sajandi keskel itaalia opera buffa ja prantsuse enda vodevillide (eriti levinud laadateatrites) etenduste põhjal. (Vodevill kergesisuliline teatritükk lauludega, sageli päevakajaline ja satiiriliste elementidega.) O.c on nagu ka itaalia analoog opera buffa esmajoones keskklassiga seostuv zanr, sageli näidatakse, kuidas alamast seisusest tegelane on aadlikust moraalselt kõrgem või temaga vähemalt võrdne. Ainestiku valikut mõjutas ka inglise
annaabi.ee 
