kongress lähtus oma otsustes täielikult konservatiivsetest põhimõtetest. See hoiak jäi Euroopa poliitikas valdavakd kuni 19. sajandi keskpaigani. Konservatismi isaks peetakse 18. sajandi iiri poliitikut Edmund Burke'i, kes sai kuulsaks Prantsuse revolutsiooni kritiseerimisega. Reforme, mis on tõesti õigustatud ja vajalikud, tuleb teha tasapisi seaduslikes raamides. Itaalias tegutsenud katoliiklik riigimees ja filosoof Joseph de Maistre kaasmõtlejaid, kes pooldasid revolutsioonieelse korra täielikku taastamist, hakatigi seetõttu nimetama reaktsioonilisteks konservatiivideks. Ühiskonnas toimuvad muutused ei saa tuleneda altpoolt, lihtrahvalt, vaid ainult ülevalt, sest kõigi seaduste allikas on kuningas. Alalhoidlikke seisukohti põhjendati Jumala seatud korraga. 19. sajandi keskpaigani taunisid konservatiivid ka konstitutsioonilist riigikorda ning põlastasid rahvuslikku liikumist. 19. sajandi teisel poolel toimus aga konservatiivide leeris
julgemaks .Julgeti aina rohkem ja suuremaid streike ette võtta. Detsembri algul puhkes Tallinnas järjekordne üldstreik. Võimud vastasid seekord streigile karmimate meetmetega : keelati koosolekud, vahistati sotsialistide juhid ja töölisliikumise tegelased ning Tallinnas ja kogu Harjumaal kehtestati sõjaseisukord. Tulemus polnud ilus. Sadu inimesi saadeti sunnitööle, vanglaisse ja asumisele, paljusid karistati avaliku ihunuhtlusega. Võimude eesmärgiks oli tagasipöördumine revolutsioonieelse olukorra juurde. Tühistati varasemaid järeleandmisi, suleti loodud erakondi, seltse ja töölisorganisatsioone, keelati mitmete ajalehtede ilmumine .Revolutsiooni haripunkt oli möödas aga järgnevadki aastad olid rahutud. Ainsa legaalse eesti erakonnana tegutses Eesti rahvameelne Eduerakond Tõnissoni juhtimisel, kuid sellegi tegevusele olid seatud kindlad raamid. Kuidas me ka 1905. aasta sündmusi ei tõlgendaks, pole kahtlust, et see aasta oli pöördepunktiks eestlaste ajaloos
Korratuste lõpetamiseks saatis keskvalitsus Balti kubermangudesse täiendavat sõjaväge, kodu maal kehtestati sõjaseisukord, ametisse määrati Baltimaade kindralkuberner. Kohalik võim, ka kohtuvõim, läks sõjaväelaste kätte. Lisaks karistussalkade poolt kohapeal tapetutele mõistsid sõjakohtud surma veel üle 500 isiku. Sadu inimesi saadeti sunnitööle, vanglaisse ja asumisele, paljusid karistati avaliku ihunuhtlusega. Võimude eesmärgiks oli tagasipöördumine revolutsioonieelse olukorra juurde. Tühistati varasemaid järelandmisi, suleti loodud erakondi, seltse ja töölisorganisatsioone, keelati mitmete ajalehtede ilmumine. Revolutsiooni haripunkt oli mõisate põletamisega möödas, ent järgnevadki aastad olid rahutud. Alles 1908. aastal söandasid võimud kaotada Baltimaades sõjaseisukorra, asendades selle veidi leebema "kõvendatud valvekorraga". Keelatud olid streigid, opositsioonilised meeleavaldused ja poliitilised koosolekud. Hoolikalt tsenseeriti
rahvakunsti kogumisel. Tema tööde tipuks olid Kalevipoja-ainelised tööd. Järgmiseks verstapostiks olen valinud Ants Laikmaa, kes siirdus impressionistlikule käsitlusviisile saksa vaimus. Ta on loonud nii portreid kui ka maastikke pastellitehnikas. Kumus olev ''Autoportree'', mis on samuti maalitud pastellidega, paneb hämmastama kui suurepäraselt on võimaliku joonistada inimesi silmi, justnagu nad pildi sees oleks keegi, kes vaatabki otse silma. Keskse tähendusega revolutsioonieelse kunstnike põlvkonnas väärivad märkimist maalijad Mägi ja Triik ning skulptor Koort. Konrad Mägi loomingut iseloomustab erksate toonide rakendamine. Tema kunsti lähtkohtadeks olid impressionism ja neoimpressionism, kuid hiljem hakkas tema töödes domineerima ekspressionistlik käsitlusviis. Mägi maalis peamiselt maastikke. Konrad Mägi ''Meditatsioon'' ning ''Soomaastik'' näitavad kunstniku julgust kasutada väga erinevaid ja erksaid värvitoone
nii räigesse jultumusse, et näeb oma riiki kõigest tüki valge paberina, millele ta võib kritseldada kõike, mis talle ainult pähe tuleb“. Reforme, mis on tõesti õigustatud ja vajalikud, tuleb teha tasapisi seaduslikes raamides. 4. Joseph de Maistre nimetas kuninga kukutamist ja kiriku eesõiguste kaotamist saatana sepitsetud katastroofiks, millele ei leidu mingit õigustust. 5. Maistre’i kaasmõtlejaid, kes pooldasid revolutsioonieelse korra täielikku taastamist, hakati nimetama reaktsioonilisteks konservatiivideks. 6. Konservatiivid rõhutasid, et inimeste kooselu kord seisab ajaloo jalgadel ega salli järske pöördeid; et ühiskonnas toimuvad muutused saavad tuleneda vaid ülevalt, sest kõigi seaduste allikas on kuningas; et ühiskond on rangelt hierarhiline ning vabadus ja võrdsus on puhas jama, sest Jumal seadis inimestele teistsuguse korra. Konservatiivid taunisid
Bunin tema kohta: ,,See poisike haaras püstoli ja pani ühe lausega pikali kõik vanakesed, ka minud" Elulugu V. Nabokov sündis 1899. A Peteburis vabameelses ja haritud perekonnas. Noort Nabokovi kasvatati, kui maailmakodanikku, mitte nii, nagu oli kombeks vene intelligentide peredes. Ta õppis inglise keele selgeks enne emakeelt, tegeles innukalt spordiga (see polnud tavaks): mängis malet, sõitis jalgrattaga, harrastas poksi, ja huvitus koguelu entomoloogiast. Hariduse sai ta revolutsioonieelse Venemaa kõige liberaalsemas koolis (Tenisevi kommertskool), kuhu teda sõidutas livrees autojuht Rolls Royceiga. Sõjaeelsetes romaanides ongi ta oma lapsepõlve kujutanud Venemaad, paradiisi. See oli väga kinnine maailm väheste tegelastega, kuhu mahtus vaid nende perekond. Nabokovi arvates langes ta sellest maailmast välja hetkel ,kui teda hakati kutsuma perekonnanime järgi. Uues keskkonnas, kuhu poiss sattus, oli hoopis teistsugused tingimused ja seadused.
Viinavabrikud hävitati. Karistussalgad. Kogu maal kehtestati sõjaseisukord, kohalik võim läks sõjaväelaste kätte. Eestis tegutsesid kindralite V. Bezobrazovi ja A. Orlovi karistussalgad. Tapeti üle 300 inimese. K. von Sieversi salk hukkas Viljandis 53 inimest. Sõjakohtud mõistsid surma üle 500 isiku. K. Pätsi surmanuhtlus asendati aastase vangistusega. Sadu saadeti sunnitööle, vanglaisse ja asumisele, karistati avaliku ihunuhtlusega. Eesmärgiks oli tagasipöördumine revolutsioonieelse olukorra juurde. Tühistati järeleandmisi, keelati ajalehtede ilmumine. Paljud põgenesid välismaale. Poliitilised olud pärast revolutsiooni. Eestimaa kubermangus toimus 1906 aastal üle 2000 erineva vastuhaku. 1908 kaotati sõjaseisukord, kuid kehtestati ,,kõvendatud valvekord". Ajakirjandust tsenseeriti ning lugupidamatust valitsuse suhtes karistati väljaande sulgemisega. Ametiühingud ja enamik poliitilisi organisatsioone keelati. Ainsa legaalse erakonnana tegutses
Korratuste lõpetamiseks saatis keskvalitsus Balti kubermangudesse täiendavat sõjaväge, kodu maal kehtestati sõjaseisukord, ametisse määrati Baltimaade kindralkuberner. Kohalik võim, ka kohtuvõim, läks sõjaväelaste kätte. Lisaks karistussalkade poolt kohapeal tapetutele mõistsid sõjakohtud surma veel üle 500 isiku. Sadu inimesi saadeti sunnitööle, vanglaisse ja asumisele, paljusid karistati avaliku ihunuhtlusega. Võimude eesmärgiks oli tagasipöördumine revolutsioonieelse olukorra juurde. Tühistati varasemaid järelandmisi, suleti loodud erakondi, seltse ja töölisorganisatsioone, keelati mitmete ajalehtede ilmumine. Revolutsiooni haripunkt oli mõisate põletamisega möödas, ent järgnevadki aastad olid rahutud. Alles 1908. aastal söandasid võimud kaotada Baltimaades sõjaseisukorra, asendades selle veidi leebema "kõvendatud valvekorraga". Keelatud olid streigid, opositsioonilised meeleavaldused ja poliitilised koosolekud.
ühendas need liikuvates poosidas figuuridega, joonistas arvukalt figuurigruppe. Maal ise "Vandetõotus Jeu de Paume´is" jäi lõpetamata. Davidi tegevus revolutsioonipäevadel oli mitmekesine. Koos sõprade ja mõttekaaslastega astus ta kunstnike vaba ühenduse, mis erinevate nimetuste all eksisteeris aastal 1790-1794. Aastast 1790 kuulus David jakobiinide klubisse ning oli 1793. aastast selle president. 1792. aastast oli ta ka Rahvuskonvendi liige. Seal võitles ta revolutsioonieelse kunstiorganisatsiooni vastu niikaua, kuni 8. augustil 6 1793. aastal võeti vastu otsus teiste kuninglike akadeemiate seas laiali saata ka Maali ja Skulptuuri Akadeemia. (Laiali saatmata jäeti vaid Teaduste Akadeemia.) David tegi ka ettepaneku püstitada rahva võitu meenutav 15 m kõrgune rahvast sümboliseeriv monument. 1794. aastal, pärast jakobiinide revolutsioonilis-
21 Revolutsioonipäevadel tegutses David väga mitmekesiselt. Ta asutas koos sõprade ja mõttekaaslastega kunstnike vaba ühenduse (Commune générale des Arts), mis tegutses aastatel 1790-1794. Aastast 1790 kuulus David jakobiinide klubisse ning oli 1793. aastast 18 Rosenberg 2000: 15 19 Kartna 1991: 146 20 Kartna 1991: 147 21 Kartna 1991: 148 7 selle president. 1792. aastal ühines ka Rahvuskonvendiga, kus võitles revolutsioonieelse kunstiorganisatsiooni vastu. Tema võitlus kestis kuni 8. augustil 1793, mil võeti vastu otsus teiste kuninglike akadeemiate seas laiali saata ka Maali ja Skulptuuri Akadeemia. (Sellisest saatusest jäi puutumata vaid Teaduste Akadeemia). 22 23 Charlotte Corday poolt Marat’ tapmine 13. juulil 1793 ajendas Davidit looma maali „Tapetud Marat“, mis on vapustav oma lihtsuses ja kiretuses ja sellel oli tõeliselt monumentaalne kompositsioon. 16
andma kunstiharidust oma ateljeekoolis,korraldas näitusi ja tõstatas eesti kunstnike organisatsiooni idee. Tartus asutas ateljeekooli Kristjan Raud 1904 aastal,eriti oluline oli tema tegevus aga kunstiteooria ja kriitika tutvustajana eesti ajakirjanduses,eesti rahvakunsti väärtustajana ja kogujana,Eesti Rahva Muuseumi alusepanija ja näituste organiseerijana.Esimese Eesti kunsti ülevaatenäituseni jõuti 1906 aastal Tartus. Pilet4 2.Maal iseseisvas Eestis 1919-1940. Keskse tähtsusega revolutsioonieelse kunstnike põlvkonna hulgas on maalijad Mägi,Triik ja Jansen(ning skulptor Koort).Konrad Mägi(1878-1925)-loomingut iseloomustab erksate toonide rakendamine ja stiliseeriv tendents.Tema kunsti lähtekohaks olid impressionism ja neoimpressionism,kuid hiljem hakkas tema töödes domineerima ekspressionistlik käsitlusviis.Mägi maalis peamiselt maastkke(Soomastik). Stiliseerimispüüd ja kontuuride ilmekuse taotus oli iseloomulik Nikolai Triigi(1884-1940)
riigiasjade vastu, siis ei lepi nad oma alama asendiga kaua. Kui oleks vaja veel mingeid tõendeid demokraatia eeliste kohta, soovitab Mill meil Kõrvutada maailma vabasid riike nende vabaduse kestmise ajal nüüdisaegsete monarhistlike või oligarhiliste despootiate subjektidega: Kreeka linnriike Pärsia satraapiatega; Itaalia vabariike ja Flandria ning Saksamaa vabalinnu Euroopa feodaalmonarhiatega; Sveitsi, Hollandit ja Inglismaad Austria ning revolutsioonieelse Prantsusmaaga. Nende suurem heaolu on olnud liialt ilmne, et seda oleks iial eitatud: samas kui nende üleolekut hea valitsemise ja ühiskondlike suhete osas tõestab seesama heaolu, ja see ilmneb pealegi ajaloo igal leheküljel. (Esindusvalitsus, 210) Milli üks põhieeldus on, et inimeste õitseng on võimalik ainult sõltumatuse tingimustes. Inimesed peavad suutma end ise kaitsta ja olema iseenesele toetuvad, kui nad tahavad vältida rõhumist ja anda oma elule sisu. Seepärast
annaabi.ee 
