Otsustavad sekundid
töölt naasema. Poiss töötas aga vähe kaugemal, soomes. Ja seal ta oli, tüdruk, ära sätitud,
meigitud ja mõnusas suvekleidis, õhtud olid siiski ju soojad. Möödusid sekundid, minutid ja
siis kuulis ta oma telefoni helinat, kes see oli?
Kõhus imeline tunne, just kui mitte liblikad vaid jooksvad ja trampivad elevandid, kes
möllasid mööda ta kõhtu. Lihased, mis nii nõrgad aga samas nii tugevalt krampi löödes andsid
isegi valu. Nõrkus ja tugevus, mis sellel ajal revaalitsesid, kumb peale jääb. Kõhus oleks
olnud kui linn, mida tabas suur orkaan, mis purustas kõik, mis ette jäi ja ka neiu lootuse, et
helistajaks on juse see samune noormees. Möllas ja paugutas, ega jätnud kedagi ellu. Sel
hetkel, ei saanud ta enam aru, kas tõesti on see kõik juhtumas või on see keegi tähtsusetu
inimene kes helistab. Säärelihased mis lõid krampi ja panid tütarlapse lihtsalt rõõmust
hüppama, teadmatuses, kas tegu on üldse õige inimesega