Kõigepealt annab artikli autor ülevaate teatriuuringutest antiik-Kreekast 1959ndate aastateni välja. Ta toob varastest teatriuurijatest välja Moskva teatri abidirektori Vassili Fjodorovi skeemi publiku reaktsioonidest ning Mihhail Zagorski, kes esitas küsimuse, millele pole tänaseni lõplikku vastust leitud ning mis sisaldub ka käesoleva artikli pealkirjas: "Kes reageerib millal, kuidas ja mille peale?" Mõlemad näited iseloomustavad ka teatriuuringute kaht suunda: publiku-uuringud ning retseptsiooniuuringud. Sauter toob välja, et publiku-uuringuid algatatakse tavaliselt teatriga seotud institutsioonide poolt ning nende eesmärk on enamasti väga praktiline. Publiku-uuring kirjeldab enamasti juba eksisteeriva või teatri potentsiaalset publikut ehk nö mudelpublikut. Retseptsiooniuuringud aga keskenduvad sellele, mida publik läbi elab ning kuidas seda vastu võtab. Retseptsiooniuuringute makroaspekte ilmestab uurija huvi reaalses pealtvaatajas ning mitte
Brooke, K.Stanislavski, B.Brecht / P.Pavis, E.Fischer- Lichte, H-T.Lehmann Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, teatri vahendamine publikule: informeerimine, tähenduste selgitamine, hindamine ja väärtustamine antropoloogia – teadus inimesest kui liigist; hermeneutika – tõlgendusõpetus Teatrisemiootika uurib teatri märgisüsteeme, märkide loomist ja kasutamist etenduses. Performatiivsus: atmosfäär, kehalisus, sündmuslikkus (Erika Fischer-Lichte) Retseptsiooniuuringud – keskendutakse etenduse vastuvõtu protsessile Teatrisotsioloogia uurib ühiskonna ja teatri suhteid Teatrikunsti põhiliigid: sõnateater(draamateater), muusikateater, tantsuteater(klassikaline ballett, modernne ballett) Sõnateater põhineb tekstil – näidendil. Peamised väljendusvahendid on näitleja kõne ja mäng. Ooperi osad: aaria – väljendab tundeid; retsitatiiv – vib edasi tegevust Koreograaf – tantsu lavastaja Modernballett – 20
näitekirjandust Teatriteadus – fookuses teatrikunst, sh tekst ühe märgisüsteemina Etendusuuringud – performatiivne käitumine ja sündmused kultuuris Teatriteaduse valdkonnad: teatriajalugu, etenduse analüüs, kultuurietenduse analüüs (avalikud sündmused, sport, meelelahutus), tõlke-, adaptsiooni- ja dramaturgiauuringud, teatrisemiootika, teatrifenomenoloogia, teatriantropoloogia, teatrisotsioloogia, publiku- ja retseptsiooniuuringud Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, informeerib publikut kui etendus on kahemõtteline, ajalooliselt näeb mida teatud perioodil väärtustati Teatriteaduse eriala hakati TÜ's õpetama 1992 3. Teatrikunsti põhiliigid: sõnateater (põhineb kirjalikul tekstil nt stand-up show); muusikateater ooper – klassikaline, rangete reeglitega, aaria – väljendab tundeid, retsitatiiv – viib tegevust edasi; operett – koomiline, laulud, tantsud, dialoogid;
paneb tundma paneb otsustama vahendab elamusi vahendab teadmisi vaataja elab kaasa vaatajale näidatakse huvi lõpplahenduse vastu huvi tegevuse käigu vastu Publiku uuringud tegelevad teatripubliku ja etenduse vastuvõtu uurimisega, publiku-uuringud kitsamalt uurivaid vaid publiku sotsiaalset ja kultuurilist tausta ning teatrikäitumist. Retseptsiooniuuringud keskenduvad etenduse vms vastuvõtu uurimisele. Retseptsiooniteooria püüab etenduse vastuvõtuprotsessi üldistada. Teatriantropoloogia: Tegeleb teatri tekke, piiride ning funktsioonide uurimisega. Kaks suunda: teoreetiline (antropoloogid, Antoine Artaud, Richard Schechner) ja praktiline (Peter Brook, Eugenio Barba jt). Argielu teater rituaal. Erinevad etendamispraktikad. Teatrikunsti liigid: · Muusikateater
eeliseid võiks pakkuda metoodiline lähenemine? Tulemused võivad olla süstemaatilisemad, ühel alusel ehk paremini võrreldavad. Liigutakse n-ö madalamalt meeleliselt astmelt kõrgemale. Tulemus või analüüs on paremini formuleeritud. (Vaba assotsiteerimine on ootamatu/prognoosimatu) 2. Millistesse rühmadesse jagunevad kirjandusteaduslikud meetodid? 1) Autorist lähtuv (nt positivism autori elulugu) 2) Tekstist lähtuv (strukturalism aluseks teksti ülesehitus) 3) Lugejast lähtuv (retseptsiooniuuringud mis teos oli mingil ajal populaarne) 4) Kultuurilisest kontekstist lähtuv 3. Interpreteerides võib liikuda nii ,,üksikult üldisele" kui ka ,,üldiselt üksikule". Milles seisneb nende lähenemisviiside peamine erinevus? Rõhk, millele uurimus asetatakse. Üksikult üldisele liikudes on võimalik tulemusi rohkem üldistada, üldiselt üksikule liikudes on tulemus konkreetsem ja detailsem. 4. Mis eristab sünkroonilist ja diakroonilist lähenemist? Sünkroonilise lähenemise puhul
uurimismeetodid? Teatriteaduse peamised uurimisalad: · Ajalugu · Etenduse analüüs Peamised uurimismeetodid: · Teatrisemiootika nähakse erinevaid märgisüsteeme, otsitakse nende tähendusi · Teatrifenomenoloogia vastandub semiootikale; nähtuslikud esemed, mida tajutakse kehaliselt (nt atmosfäär, mõjumine) · Teatriantropoloogia näitlejate tehnika uurimine · Teatrisotsioloogia psühholoogia tasandil uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuuringud kuidas publik etenduse vastu võtab 2. Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest? Teatri tegemine on etlemiskunst. Kirjandusteos tehakse liikuvaks, näitlejad toovad teksti kehakeele abil vaatajani. Teater on publikust sõltuv kunst. 3. Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel? Draama on näitekirjandus. Draama tähistab ka sõnateatrit. Tragöödia ja komöödia kõrval tähistab ta zanrit ja põhiliiki lüürika ja eepika kõrval (dramaatika ehk draama)
etendusuuringud (performance studies)? Mis on ühist, mis erinevat? Teatriteadus tegeleb teatriga kogu selle mitmekesisuses ja keerukuses. Draamauuringud 2. Millised on teatriteaduse peamised valdkonnad ja nende uurimisprobleemid? Teatriteaduse peamised valdkonnad on nt · teatriajalugu · etenduse analüüs · teatrisemiootika - tegeleb teatrikeele uurimisega · teatriantropoloogia · publiku- ja retseptsiooniuuringud - kuidas publik etenduse vastu võtab 3. Nimetage tuntumaid teatriteoreetikuid ja nende uurimisalasid Konstantin Stanislavski, Bertolt Brecht, · K. Stanislavski - näitleja loomepsühholoogia · B. Brecht · P. Brook · J. Grotowsky · 4. Kuidas teatrit defineeritakse (teater kui koht, institutsioon, käitumisvorm, kunstiala) Koht: Teater kui koht, ehk maja, kus teatrit tehakse, etendusi mängitakse.
Peamised uurimismeetodid? Teatriteaduse peamised uurimisalad: · Ajalugu · Etenduse analüüs Peamised uurimismeetodid: · Teatrisemiootika nähakse erinevaid märgisüsteeme, otsitakse nende tähendusi · Teatrifenomenoloogia vastandub semiootikale; nähtuslikud esemed, mida tajutakse kehaliselt (nt atmosfäär, mõjumine) · Teatriantropoloogia näitlejate tehnika uurimine · Teatrisotsioloogia psühholoogia tasandil uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuuringud kuidas publik etenduse vastu võtab 2. Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest? Teatri tegemine on etlemiskunst. Kirjandusteos tehakse liikuvaks, näitlejad toovad teksti kehakeele abil vaatajani. Teater on publikust sõltuv kunst. 3. Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel? Draama on näitekirjandus. Draama tähistab ka sõnateatrit. Tragöödia ja komöödia kõrval tähistab ta zanrit ja põhiliiki lüürika ja eepika kõrval (dramaatika ehk draama)
Etenduse analüüsi ei nimetata lavastuse analüüsiks, sest lavastus on reaalselt olemas ainult etendustes. Püütakse leida eri etenduste ühisosa, st lavastuste põhistruktuuri. Üksikosade kaudu jõutakse uuesti tervikuni, terviku tähenduseni. b) Tekstist lavale ülekandeprotsessi uurimine c) Publiku-uuringud uuritakse teatrikülastajaid, kuidas nad etendusi vaatavad. Kitsamas mõttes uuritakse nende sotsiaalset ja kultuurilist tausta, teatrikäitumist. d) Retseptsiooniuuringud uuritakse etendusi või gruppe ning seda, mida inimesed nägid: kas vaatasid näitlejat, konkreetset tegelast või üldist lugu, kui palju pöörasid tähele konkreetsetele meediumitele tähelepanu. Retseptsiooniteooria püüab etenduse vastuvõtuprotsessi üldistada. e) Teatrisemiootika teadus teatri märkidest ja märgisüsteemidest. Teadvustati, et teater vajab uurimist teatrina, omaette keelena, mitte kirjanduse illustratsioonina
rekonstrueerimise, kontekstualiseerimise ja periodiseerimisega. · Etenduse analüüs on vaataja subjektiivne arusaamine etendusest (see võib erineda teiste vaatajate arvamusest). Analüüsides on hea teha märkmeid ning kasutada mitmeid allikaid. · Tekstist lavale ülekandeprotsessi uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuurinbgud-teatripubliku ja eteduse vastuvõtu uurimine; publiku-uuring kitsamalt uurib publiku sotsiaalset ja kultuurilist tausta. Retseptsiooniuuringud keskenduvad etenduse vms vastuvõtu uurimisele. Retseptsiooniteooria püüab avstuvõtuprotsessi üldistada. · Teatrisemiootika-tegeleb teatrikeele uurimisega: semantline tasand, süntaktiline tasand, pragmaatiline tasand. Teatris on kasutusel 3 koodi: Teatri erikoodid; Esmased kultuurikoodid- elukogemus; Teisesed kultuurikoodid-kultuurikogemus · Teatriantropoloogia-Tegeleb teatri tekke, piiride ning funktsioonide uurimisega. Kaks suunda: teoreetiline(A.Artaud, R
annaabi.ee 
