saaksid selgitatud teadusliku teadmise võimalikkuse tingimused. Kriitika tähendab siin esma- joones erinevate tunnetusvõimete üksteisest piiritlemist ja analüüsi. Kaheks peamiseks inimlikuks tunnetusvõimeks on Kanti järgi meelelisus ja mõtlemine. Meelelisuseks nimetab Kant “võimet (retseptiivsust) saada ettekujutusi nii nagu objektid meid afitseerivad” (B 33). Meelelisuse oluliseks tunnuseks, millele eespool toodud definitsioon osutab, on “retseptiivsus” – meelelisust käsitleb Kant iseendast passiivse võimena, mis pelgalt võtab vastu mõjutusi milleltki, mis on tegev meie tunnetusvõimetest sõltumatult. Mõtlemine seevastu on Kant järgi “võime ise ettekujutusi luua” (B74jj) ning seda iseloomustab seega spontaansus. Mõtlemine on ettekujutuste kujundamise ja seostamise spontaanne võime. Kõige üldisemaks nimetuseks, mida Kant kasutab teadvuse elementide tähistamiseks, ongi ettekujutus (Vorstellung)
keskseim ja olulisim osa. Kõik algab mõtlemisest. Inimeses on teinedesest selgelt erinevad AINE(keha) ja HINGE (vaimu) tasandid, mis on tunnetusteoreetiiselt ja metafüüsiliselt lahus. Hing on erinev kehast ja seda on kergem tunnetada, sest hing on ikkagi, kui keha ei ole. 7) Mina-filosoofiline küsimuseasetus Kantil (loeng; Saarinen, 198- 213) Tunnetusvõime harud: MEELELISUS / SINNLICHKEIT Vastasese on antud hinge afitseerimise läbi. Hinge võime saada afitseeritud on meelelisus, retseptiivsus. Vastaseseme toime, meelelisuse aine on taju. Suhe vastasesemele läbi taju on empiiriline (a posteriori). Empiirilise kaemuse (mõisteliselt) määratlemata vastasese on nähtumus Puhtad kaemusvormid on ruum ja aeg. ARU / VERSTAND Vastaseset, umbmäärast kaemusmitmekesisust mõteldakse, s.t määratletakse. Võime vastaseset määratleda iseenesest on aru, võime mõisteteks (reegliteks). Suhe vastasesemele läbi aru kategooriate on puhas (a priori)
annaabi.ee 
