Üks tüdruk, üks pulm, üks unistus Retsensioon muusikalile ,,Mamma Mia!" Benny Anderssoni ja Björn Ulvaeuse kahevaatuseline muusikal ,,Mamma Mia!" etendus Teater Vanemuine 2.detsembril 2017. Muusikali lavastajaks oli Ain Mäeots, laulutekstide tõlkijaks Leelo Tungal ja osades Ele Millistfer, Merili Johanson, Kaire Vilgats, Terje Pennie, Veikko Täär, Tanel Jonas, Sepo Seeman, Kaarel Targo jt, bänd, koor ja tantsurühm. ,,Mamma Miat!" on mängitud rohkem kui 40-s riigis ja kõigil kuuel kontinendil, väidetavalt on muusikali näinud rohkem kui 60 miljonit inimest. Teos põhines 70ndate aastate maailmakuulsa Rootsi kultusbändi ABBA hittidel, ühtlasi ka muusikali enda pealkiri on ABBA tuntuima hiti pealkiri. Hitt ise on pärit aastat 1975. Inglise keeles nimetatakse muusikali jukebox- muusikaliks. See on termin muusikali kohta, mille loomiseks on kasutatud
Retsensioon ,,Mamma Mia" 13.jaanuaril käisin Vanemuise kontserdimajas vaatamas muusikali ,,Mamma Mia". Lugu on tüdrukust,kelle nimi on Sophie. Tal pole õrna aimugi, kes on ta isa ja kust teda leida. Avastanud ta ema päevikust kolme mehe nimed, otsustas ta isakandidaadid salaja pulma kutsuda ning selgitada välja oma sündimise saladus. Sophie on abiellumas Sky-ga. Lavastaja on Ain Mäeots, kes on sündinud 25.detsembril 1971. Ta on väga tuntud ja minu jaoks üks parimatest lavastajatest. Tema lavastused Vanemuises on ,,Helisev muusika", ,,Detektiiv Lotte", ,,Beatrice" ja ,,Mamma Mia". Osades olid Ele Millistfer, Birgit Sarrap, Andres Dvinjaninov, Sepo Seeman, Tanel Jonas, Priit Strandberg, Merle Palmiste, Kaire Vilgats. Sophied mängis Birgit Sarrap,Skyd mängis Priit Strandberg ning isakandidaadid olid Andres Dvinjaninov, Sepo Seeman ja Tanel Jonas.
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
