Immanuel Kant arvas, et õiglus nõuab, et süüdlase ja õiguse huvides viidaks surmanuhtlus täide ka siis, kui iga hetk võib saabuda maailma lõpp. 6 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul hakati paljudes riikides üldlevinud karistuste (ihunuhtlus, surmanuhtlus, pagendus) asemel süüdimõistetuid ühiskonnast eraldama ja kinni pidama selleks ettenähtud asutustes vanglates. Klassikaline retributsiooniteooria on sõnastatud Cesare Beccaria poolt 1764. aastal kirjutatud essees ,,Kuritegudest ja karistustest", kus vanglat käsitati nii karistuse kandmise kohana kui ka rehabilitatsiooni asutusena. Karistuse kohta on aga kirjas, et see peab olema õiglane. 1789. a. Prantsusmaa Rahvuskogu ning Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon. 7
annaabi.ee 
