olla, siis püütakse aru saada mida teine inimene tegelikult tahtis öelda. Kõik see on palju lihtsam on kui on ühtlane kultuurikontekst, sellele tuleb tähelepanu pöörata, mida pragmaatikud väga ei tee. Kirjandusteadus Kirjandus teooria Kirjandus kriitika Kirjanduse ajalugu Viimasel ajal on kirjandusajaloo küsimus (taaskord) aktuaalseks muutunud. Ajaloo uurimine ise muutus aktuaalsemaks, vaadates mida kirjanduse ajalugu on kirjatunud. Vaadati ajalugu ka ,,loona", mis toetub mingitele retoorilistele raamidele. Kirjandusajalugu peab tegelema kirjandustekstidega, mitte ainult sündmustega mis toimuvad kirjanduselus (Nobel prizes vms) Küsimused, mida hakati kirjandusajaloo kohta kirjutama, käisid enamasti 19saj kohta, mis on siiani kõige levinumad. Mitte kirjandusajaloo kirjutamine sai kindlad põhimõtted 19saj (objektiivne). Toetuvad suures osas Hegelile, võtavad aksioomina, et ajalugu on järjepidev ja
avalikele kogunemistele. Baltimaad või Balkan? Seega "pronksiööle" järgnes meediakampaania arvamusartiklitena ja juhtkirjadena, mida jälgides tekkis mitmeid kordi tunne, et ma ei ela mitte 21. sajandi alguse Eestis, vaid 20. sajandi 90. aastate Balkanil. Serbia meedia haaras tookord kiiresti kinni Milosevii väidetest, et Kosovo puhul pole küsimus mitte ainult poliitikas, vaid "meie isamaas". Keelekasutus Serbias taandus demagoogiale, retoorilistele küsimustele ja hüüatustele "äravalitud rahvast", kes astub vastu oma saatusele. Tekkisid enesehaletsus, ultimaatumid, vägivalla õigustamine, konspiratsiooniteooriad jne.4 Niisugune retoorika lõi serblastele nii Serbias, Horvaatias kui Bosnia-Hertsegoviinas tugeva "rahvusliku konsensuse", suurendas aga ühtlasi viha ja halvakspanu "mitteserblaste" vastu ning see viis Kosovo provintsi autonoomia kaotamiseni, koonduslaagrite ja etnilise genotsiidini
Jakobson demonstreeris, et teose kirjanduslikkuse aspekti vastuvõtt on olnud pärsitud just sellepärast et keskendutud on referendile, selle dominandile. Peab Jakobsoni lähenemist viljakaks kuid ühekülgseks. Hilisemad prantsuse strukturalistid on Jakobsoni lihtsustanud (Barthes, Genette, Todorov, Greimas – suured lihtsustajad). Leiavad, et grammatika ja retoorika funktsioneerivad täielikus kooskõlas, üleminek grammatilistelt struktuuridelt retoorilistele toimub raskusteta. Läbi grammatika võib kirjeldada retoorikat. (Todorovil “Decameroni grammatika”, Greimasil “Struktuurne semantika”, lootsid grammatika abil kirjeldada figuratiivust, kujundlikkust. Gramm. areng on kirj uurimist mõjutanud, kuid pole võimaldanud ammendavat ja adekvaatset tõlgendust kirjanduslikkusest. Todorov ja Ducrot: retoorika on alati rahuldunud paradigmaatilise arusaamaga sõnast, mitte aga püstitanud küsimust nende sõnade süntagmaatil. suhtest
Küsimusel peab olema vähemalt kaks võimalikku vastust, sest siis on vastajal võimalik esitada infot, mida küsimust esitades temalt nõuti. Kui võimalikke vastuseid pole, siis pole vastajal võimalik mingit infot esitada. Kui on vaid üks võimalik vastus, siis on see küsimusega juba määratud ning vastajal pole võimalik enam mingit täiendavat infot esitada. Selliseid küsimusi on väga raske koostada, sest küsisõnad (interrogatiivid) annavad alati mitu vastamise võimalust. Ka retoorilistele küsimustele on võimalik vastata teisiti, kui küsija eeldab. Kui vastaja ei nõustu presupositsioonidega või kui need on omavahel vastuolus, siis pole küsimusele võimalik vastata.5 5 See et pole adekvaatset vastust, ei tähenda, et vastaja ei saa midagi öelda. Ta saab anda vastukaja, tehes märkuse presupositsioonide kohta, ent see pole vastus eroteetilise loogika tähenduses.
annaabi.ee 
